Thursday, April 12, 2018

Igas kevadpäevas on midagi väga head, mille ära rikkuda võiks mõni tõrvatilk?!


Ma pole siia ammu kirjutanud, sest lihtsalt ei suuda taluda mõnede Räpina inimeste nõmedust. Kuidas see nõmedus siis välja paistab: igast sõnast võetakse kinni,  pööratakse  asi pea peale, tehakse loll kuulujutt, saadakse  asjadest hoopis isemoodi ja vildakasti aru ja mis kõige hullem,  ässitatakse inimesi mulle kallale .
Viimatine juhtum aga ei jätnud mind külmaks ja riskin  sellega, et mis tuleb, see tuleb :)

Käisin  nädala sees ülikooli kliinikumis oma naba näitamas, lihtsalt  tahab üks vana arm  jälle kohendamist ja uurimist ja puurimist. Koridoris kohtasin inimest, kes ütles, et Räpinas elavad kõige nõmedamad inimesed. Kohkusin, et ma ise ka elan ju Räpinas. Vaatasin teda, et sellist avaldust teha, peab ise ka nõme olema. Ta on iseteadlik ja  mõningas mõttes äge ja vahel ka päris vaimukas, kuid seal koridoris tegi sellise lolli nalja, et mul oli häbi olla ta tuttav. Kui ma küsisin, et mis kell tema  arsti aeg on, ütles  ta, et ta ei tea, et registraatori tibi ei suvatsenud talle seda ütelda, et oli soovitanud vaadata meili peale. Ja siis see mees kisas üle koridori, et ega temal püksis internetti pole, et teeb püksiluku lahti ja vaatab  siis oma meili. Mis temale tundub enesestmõistetav, pole teistele nii  ja vastupidi, et kui  kaunitar  Hispaanias vaatab, et kinnisvara pakkumine pakub ilusa õunapuuga kena maja, et vaataks ka siis ühtlasi, et kas sinna viib teid, oleks temale  endastmõistetav, siis oli  registraatori tibile ka  arusaamatu, kuidas sel mehel ei olegi internetti käepärast, mitte et ta oleks arvanud, et mehed kõnnivadki ringi nii, et saavad püksiaugust oma meile lugeda. Tõsisel maamehel oli taskus pisike ja vana nuputelefon, mis heal juhul võimaldaks internetti minna, aga mis oleks vist ebamugav ja tüütu.
Ma olin nii vapustatud tema labasest naljast, et ei  tulnud selle pealegi, et pakkuda talle oma internetti, mis küll mul polnud püksis, aga  rippus kotiga kaelas. Ja üldse oli see mees valmis istuma seal koridoris terve  vastuvõtu aja ja esinema  kohalikule publikule mulle tundus. Naised  seal arsti ukse taga koridoris läksid nii kõhevile, siunasid  praegust korda ja kiitsid nõukogude aega, kui mina tõin oma võrdlusi, siis hakkasid nad mind halvustama ja mul hakkas õudne. Nimetasid mind peaaegu et prostituudiks ja jutustasid samas igasugu nõukaaegseid õudusi ja samas jälle nõuka aega kiites,  ise sellest aru saamata, mis soga suust välja ajavad. Väga äge, on ju nii, et nõmedad  võime ikka olla kõik ja mitte ainult  räpinlased. Püüdsin kuidagi olla, et kui alguses kiitis see  Räpina mees mu välimust, tegi ilusaid komplimente, et suhtlus algas kenasti ja viisakalt,  siis  lõpuks  oleks tahtnud ma sealt haihtuda, surusin oma pea oma kaelapatja, mida mul riidehoidu vastu ei võetud ja kaelas tolknes ning   palusin, et see hetk seal arsti ukse taga saaks ometi otsa, varsti kutsutigi mind sisse ja ma pääsesin sest peale sunnitud seltskonnast. Arst, kes on tavaliselt väga empaatiline ja armas, oli väga väsinud ja tüdinud olekuga, klõbistas muudkui peadpidi arvutis ja korraks siis vaatas mulle otsa ja  katsus mind natuke, jutt oli lühike: tablett ega korsett ei aita, natuke aitab  lõikus, aga see ei anna ka pikaaegset garantiid. Ma ju teadsin ette, mis seal üldjoontes võib tulla,  aga vastuvõtt oli kuidagi konveierlik, ukse taga ootasid hädaliste hordid, korraks läks arsti silm justkui  särama mingi  arsti meelest  minu jabura ütluse peale, aga tulin kabinetist välja  tundega, et  see polnud seda ukse tagust kannatust väärt vist.
Sain õppetunni, et seda kodukandi meest ma ei kõneta võõras kohas  enam kunagi, sealt võib välja paiskuda tont teab mida, et kas ma olen selleks valmis või teen näo, et ma ei tunne teda.

Sõidan täna tagasi kodukanti ja olen kah nõme, sest ma olen räpinlane  :)