No ole nii, et ainult 13 ja reede on jama päev.

13 ja kolmapäev võib olla ikka nii vastik,  et...

Pidin täna kell 10 olema SKA ametniku juures Põlvas, et arutada minu  rehabilitatsiooni vajadust.

Mu kallim oli nõus mind autoga kohale viima ja ma ei pidanud bussidega ja tont teab mis reisikaaslastega maid jagama ja mõtlesin,  et tuleb tore päev, et sõidame mehekesega kahekesi autoga ja rahulikult ajame asju ja…

Teeremont ja  kiiruspiirangud sõid varuaja ära ja  jõudsime täpselt kell 10 maja ette , kus pidi mind SKA ametnik vastu võtma. Mees läks siis  üle tee pensioniametisse oma pensionitunnistust pikendama ja mina asusin oma asju ajama.

Üllatus missugune - uks kinni, lähen ümber maja teise ukse juurde,  see uks ka kinni. Mingit silti pole, et seal mingi SKA kabinet peaks olema, on vaid mingi juuksur.  Mõtlesin,  et lähen küsin  pensioniametist, mis on  üle tee, et mis toimub, seal oli pensioniameti asemel suur auk.

Jah, vaatasin uksest sisse ja pensioniameti asemel oli maas suur auk. Mingid mehed kükitasid seal augu ääre peal ja küsisin, et kus pensioniamet on. Nemad vastasid , et mingu ma ümber nurga, läksin.

Jälle suur auk, nool näitas, et tuleb minna teisele korrusele. Sinna ma küll ronida ei tahtnud, võtsin välja telefoni, et vaadata numbrit, kust ametnik mulle eelmine nädal helistas ja kokkusaamist kokku leppis minuga. Saingi telefoni otsa selle ametniku ja siis hakkas  jama pihta. Ei uksed on kõik avatud ja te olete vales kohas ja aadress on mul äkki vale ja…

Siis saabus teiselt korruselt mu mees ja  otsustasime kahekesi neid „avatud“ uksi murdma minna, et võib-olla tõesti ma oma pudrunäppudega ei jõua uksi avada. Oi sa issand, mida meie silmad näevad, üks tibi heledas lendlevas kleidis susserdab välisukse lukukeelega,  et oi ei tea mis selle uksega on, aga teine uks on kindlasti lahti , inimesed kõik liiguvad ja kuidas mina ikka niimoodi uksest sisse ei saanud, valetab nii, et suu suitseb,  et  kõik uksed neil ammu lahti, selleasemel, et vabandada, et juhtus apsakas.

Lollidemaa, nii rumal  ma ka ei ole,  et aru ei saa kunas uks lukus ja kunas mitte.

Lähme siis kabinetti ja…

Oma pool tundi jagasime maid. Patrab oma seadusi, aga praktilise töö juurde ei asu.

Mina siis küsin millest te räägite. Nendele ja nendele pole raha. Peavad ootama aasta järjekorras.

Mina vastu, et mis siis, ma tulingi  selleks, et te hindaksite mu rehabilitatsiooni vajadust.

Lõpuks hakkas siis tööle ja küsitlema, mina vastama ja tema kirja panema.

Selle asemel, et vabandada, et unustas ukse lahti teha, tegi selgeks, et mina olen nii loll ja ei saa lahtisest uksest sisse. Selle asemel, et hakata  praktilist tööd tegema, jahus ja jahus nii, et ajas mind sõlme. Ma ei suutnud  väga selgelt enam mõelda ja adekvaatseid vastuseid anda küsimustele.

Ja siis,   kui hakkasin lahkuma, ikkagi lõpuni ei tunnistanud, et uksed olid lukus, püüdis ikka mind lollitada, oi see tagumine uks käib meil hästi.

Pagan, uksed olid hommikul mõlemad lukus, mingeid silte ukse peal ei olnud, et seal mingi  SKA kabinet on ja nii alandav oli kuulda, et kuidas ma ikka avatud uksest sisse ei saanud. Miks inimesed ei suuda oma vigu tunnistada, tahavad teisi lolliks teha, musta valgeks valetada?!   Selleasemel,  et oma tööd teha,  ajavad kliendi endast välja, et ta loobuks teenusest?!

Sain asjad  justkui aetud,  kartsin juba järgmisi käike, et äkki minukesele polegi nüüd enam ettenähtud midagi. Nii hull see asi polnud, sain ITAK is asjad kenasti aetud ja läksime kaubamaja bistroosse sööma. Uurisime seda menüüd  üht ja teistpidi. Tellisime siis püreesupid, kaks magustoitu ja ühe suure prae kahe peale. Jumal halasta, see praad oli tõeliselt suur, ma tahtsin lõhki minna, kahe peale oli seda  ühte praadi ikkagi väga palju. Alati olen tähele pannud, et kui on mingi liha köögiviljade või muu lisandiga, siis on seal mälestus lihast ja enamus praest koosneb lisandist. See praad oli aga suur hunnik liha ja lisandiks mälestus köögiviljadest. Mul ei olnud jaksu ega ettevõtlikust osa sest praest kuidagi kaasa pakkida, ei raatsinud ka  taldrikule jätta  ja nüüd  on tunne, et ma ei söö nädal aega enam midagi enne, kui  see  nädala aja ports seeditud saab.

Nüüd ma tean, et  seal bistroos antakse hästi süüa ja päev  oli lõppkokkuvõttes päris tore. Lipsasime veel enne ITAK i minekut „Sõbralt sõbrale“ poodi ja müüja rõõmustas mind nähes öeldes, et nende poodi tuli nii palju „päikest“ minu näol, et mu naeratus pidi tegema päeva heaks.

Juustupoes oli uus näitsik, kes osutus ka väga vahvaks.

Kahju vaid, et hommik algas  mitme ehmatusega, aga samas ka väga ägedad äpardused.

Iga päev ei näe tuules lendlevaid ametniku tibisid ja suuri auke pensioniameti asemel?!

Igas kevadpäevas on midagi väga head, mille ära rikkuda võiks mõni tõrvatilk?!

Ma pole siia ammu kirjutanud, sest lihtsalt ei suuda taluda mõnede Räpina inimeste nõmedust. Kuidas see nõmedus siis välja paistab: igast sõnast võetakse kinni,  pööratakse  asi pea peale, tehakse loll kuulujutt, saadakse  asjadest hoopis isemoodi ja vildakasti aru ja mis kõige hullem,  ässitatakse inimesi mulle kallale .

Viimatine juhtum aga ei jätnud mind külmaks ja riskin  sellega, et mis tuleb, see tuleb :)

Käisin  nädala sees ülikooli kliinikumis oma naba näitamas, lihtsalt  tahab üks vana arm  jälle kohendamist ja uurimist ja puurimist. Koridoris kohtasin inimest, kes ütles, et Räpinas elavad kõige nõmedamad inimesed. Kohkusin, et ma ise ka elan ju Räpinas. Vaatasin teda, et sellist avaldust teha, peab ise ka nõme olema. Ta on iseteadlik ja  mõningas mõttes äge ja vahel ka päris vaimukas, kuid seal koridoris tegi sellise lolli nalja, et mul oli häbi olla ta tuttav. Kui ma küsisin, et mis kell tema  arsti aeg on, ütles  ta, et ta ei tea, et registraatori tibi ei suvatsenud talle seda ütelda, et oli soovitanud vaadata meili peale. Ja siis see mees kisas üle koridori, et ega temal püksis internetti pole, et teeb püksiluku lahti ja vaatab  siis oma meili. Mis temale tundub enesestmõistetav, pole teistele nii  ja vastupidi, et kui  kaunitar  Hispaanias vaatab, et kinnisvara pakkumine pakub ilusa õunapuuga kena maja, et vaataks ka siis ühtlasi, et kas sinna viib teid, oleks temale  endastmõistetav, siis oli  registraatori tibile ka  arusaamatu, kuidas sel mehel ei olegi internetti käepärast, mitte et ta oleks arvanud, et mehed kõnnivadki ringi nii, et saavad püksiaugust oma meile lugeda. Tõsisel maamehel oli taskus pisike ja vana nuputelefon, mis heal juhul võimaldaks internetti minna, aga mis oleks vist ebamugav ja tüütu.

Ma olin nii vapustatud tema labasest naljast, et ei  tulnud selle pealegi, et pakkuda talle oma internetti, mis küll mul polnud püksis, aga  rippus kotiga kaelas. Ja üldse oli see mees valmis istuma seal koridoris terve  vastuvõtu aja ja esinema  kohalikule publikule mulle tundus. Naised  seal arsti ukse taga koridoris läksid nii kõhevile, siunasid  praegust korda ja kiitsid nõukogude aega, kui mina tõin oma võrdlusi, siis hakkasid nad mind halvustama ja mul hakkas õudne. Nimetasid mind peaaegu et prostituudiks ja jutustasid samas igasugu nõukaaegseid õudusi ja samas jälle nõuka aega kiites,  ise sellest aru saamata, mis soga suust välja ajavad. Väga äge, on ju nii, et nõmedad  võime ikka olla kõik ja mitte ainult  räpinlased. Püüdsin kuidagi olla, et kui alguses kiitis see  Räpina mees mu välimust, tegi ilusaid komplimente, et suhtlus algas kenasti ja viisakalt,  siis  lõpuks  oleks tahtnud ma sealt haihtuda, surusin oma pea oma kaelapatja, mida mul riidehoidu vastu ei võetud ja kaelas tolknes ning   palusin, et see hetk seal arsti ukse taga saaks ometi otsa, varsti kutsutigi mind sisse ja ma pääsesin sest peale sunnitud seltskonnast. Arst, kes on tavaliselt väga empaatiline ja armas, oli väga väsinud ja tüdinud olekuga, klõbistas muudkui peadpidi arvutis ja korraks siis vaatas mulle otsa ja  katsus mind natuke, jutt oli lühike: tablett ega korsett ei aita, natuke aitab  lõikus, aga see ei anna ka pikaaegset garantiid. Ma ju teadsin ette, mis seal üldjoontes võib tulla,  aga vastuvõtt oli kuidagi konveierlik, ukse taga ootasid hädaliste hordid, korraks läks arsti silm justkui  särama mingi  arsti meelest  minu jabura ütluse peale, aga tulin kabinetist välja  tundega, et  see polnud seda ukse tagust kannatust väärt vist.

Sain õppetunni, et seda kodukandi meest ma ei kõneta võõras kohas  enam kunagi, sealt võib välja paiskuda tont teab mida, et kas ma olen selleks valmis või teen näo, et ma ei tunne teda.

Sõidan täna tagasi kodukanti ja olen kah nõme, sest ma olen räpinlane  :)

Ma tean küll,

 et iga halb on ka millekski hea, aga kui see  halb juba käes on ja head veel pole paistmas, on nii raske uskuda seda,  et see  hetkel ette kerkinud halb ka millekski  ikka hea on.

Mõne halva hea külg avaldub kohe, mõnikord juhtub et täitsa silmapilkselt, mõnel juhul aga tuleb oodata aastaid ja mõne asja puhul ei teagi milleks ta hea on või oli. Kuidas see oli, et inimene planeerib ja Jumal naerab. Mõnikord teed plaanid ja siis hakkab tööle vääramatu jõud, keegi on su plaanid ümber teinud ja ta ei taha oma suunda muuta, kuigi sulle see suund ei sobi ja su plaanidesse  ei mahu. Ma tean küll, et  vahel ei saa selle  vääramatu jõu vastu ja et kõik, kes kunagi kellelegi halba on teinud, saavad selle  halva kunagi endale tagasi ja…

Aga ma   isegi ei soovigi kättemaksuhimulisena oodata kunas kellelgi halvasti läheb, tahaks ikka, et asjad sujuks nii, et hundid söönud ja lambad terved…

Kuid  vahel  tõuseb  hinges selline trots, et teeks midagi meeletut, aga kasvatus ei luba. Ma ei teagi, kas see on kasvatus või see on see sisemine tsensuur või mis see on ja siis ma istungi öös  ja moorin oma trotsiga. Sest ma pole nõus istuma koha  peal ja aru saamata miks  just avatud uksed kinni pandi ja kunas nad siis avatakse ja et kus kohas  ning millal need teised uksed lahti tehakse, püüan ikka uurida ja puurida, kuidas neid uksi avada nii, et kõik oleks rahul, et nii mina kui  need teised, kes uksi kinni ikka ja jälle mu ees topivad järjekindlalt.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus - teed tööd, teed tööd ja armastust  ei kusagil, kodus hoopis kuri naine, tegi ükskord nalja mu üks lähisugulane. :)
 Mina olen ka oma armastustega hirmus palju vaeva näinud, kuidagi polegi väga palju asju üldse lihtsalt kätte tulnud, ikka on  vaja olnud tööd teha ja rügada nii, et higipull otsa eest ja silme eest must. Kui just mõtled, et nüüd aitab, et nüüd võiks rahu saada ja  rahulikult nautima hakata oma töö vilju, tõstetakse tee ees püsti üles ja kõik väljapääsud pannakse klõpsti nina ees kinni.  Vahi siis seda kinnist ust ja oota väljapääsu.

Sõrmed sügelevad, jalatallad kihelevad, hing mässab, et teeks midagi, et välja ronida tupikust, ei taha ju olla seal, pole seda sellist vaimu, et ootaks suu ammuli, et äkki kusagilt  hõbekandikul midagi ette kantakse, ikka tahaks ise  oma käte ja jalgade ja mõistusega midagi ära teha !!! Kui pole teadmisi, õpiks juurde, kui pole ressursse, ehitaks üles, aga ei saa - uksed on kinni ja aknad pimedad, sein ees ja tee ees püsti. Ma tean, et igast asjast on väljapääs, aga ma koputan ja koputan ja….Pagan võtaks, tehke see uks juba lahti!!!!

Pilt on pärit siit http://www.collester.ee/ehitus/