Me saime uue "lapse"

Iga kord, kui uue lapse sain ikka imestasin ja rõõmustasin elu ime üle, tihti istusin  vaikselt magava lapse juures ja imetlesin.  Selle asemel, et midagi siis ruttu teha, kui laps magab, istusin ma  vahel lapsukese voodi juures ja hingasin lapse hingetõmbeid enesesse. Kui oma viimase lapsega sünnitusmajast tulin ja astusin ämma tuppa, kus see päevauinakut tegi, kükitasin memme voodi ette, et vanaema saaks me uut lapsukest vaadata, naeratas ta ja ütles, et see on nii suur ime, kaks imetillukest rakku saavad kokku ja siis saab selline ime… Mu lapsed on suured, neilgi juba mõnedel lapsed, kõik see on jäänud kaugetesse mälestustesse, mis vahetevahel kerkib üles.

Me saime uue kassi, päris tillukese nagu uue lapse,  elamine on nüüd kui pöörises: riidekapi uksed  ei püsi kinni, riiulitelt kukub asju maha,  paberid ja muu praht roomab  justkui ise prügikastist välja, vaibad on krussis ja puukoored lendlevad mööda maja. Käin mööda elamist ja korjan asju nagu oleks uue mudilase saanud. Ja kui see elukas siis on söönud, mänginud ja muid asju teinud, magab ta kui lapsuke ja mina selle asemel, et kasutada ära aega koristamiseks istun ja imetlen seda „ lapsukest“. Elu on ime…

Natuke reisist

Eluga tagasi, hing tulvil emotsioone ja rõõmsaid kogemusi, ihu räsitud ja sõnakuulmatu. Koju jõudes ei  tahtnud paljud mu liigesed enam painduda, ega kuulanud väga sõna. Kolm päeva olin voodisõber ja tööle vabatahtlikuks esmaspäeval ei jaksanudki minna. Täna seadsin sammud linna  ja istun nukralt bussijaamas koos pärjaga mu kallile sõbrale , keda täna ärasaatma lähen.

Reis oli raske, aga eriline ja vahva samas. 4 pikka päeva bussis loksuda, endast erinevate lastetubadega inimestega oli väsitav , kuid samas ka hariv, mitu päeva külas uutel sõpradel, andis palju muljeid ja  rõõmu ning  jõudu edasi minna eluga. Palju oli muusikat ja  palju   oli erinevaid kohtumisi ning seikasid.

 Tahtsin oma pereliikmetele osta kaasa meeneid, olin korvi täis ladunud kõike ja kõigile,  aga mu pangakaart tõrkus raha andmast, pangaautomaat ka ei olnud lahkem, pikk maa kuumas marssida mööda kaubanduskeskust edasi tagasi, umbkeelsed ümberringi. Olin loomapoest ostnud koerale seakärssasid ja kui bussi saabusin, tegin nalja, et vihastasin end seaks, pannes seanina enda nina ette. Keegi   eriti ei naernud, jõllitasid mind vaid kohkunult.

 Pildistada ei jaksanud eriti, mõned fotod tegin, muidu ahmisin endasse kaunist loodust, ägedaid inimesi, mõnusat muusikat ja  põnevat arhitektuuri.

Kingid said laiali jagatud, osa tõin tagasi, sest keegi tahtis mind aidata raske kotiga liikumisel ja ühel hetkel  oli kuulda kurb kolks, mees parandas ära ja asi läheb kingiks sinna, kuhu ta algselt mõeldud oli. Sain uusi tuttavaid ja sõpru, tundsin rõõmu sugulaslikust kultuurist ja nautisin täiesti oma reisi. Kurvastasin vaid, et jaksu polnud rohkem käiaja näha. Meid viidi imelisele matkale mägedesse, sealt sain ka mõned pildid teha, sest mind   sõidutati autoga.

Oli hirme ja  kahtlusi, kuidas toime tulen  keelega, mida ei oska, sai lõpmatult palju praktikat oma kehvale inglise keelele, aga samas sain uusi sõpru, keda mul oligi väga vaja.

Tänan väga Karmenit, kes  kattis mind tekiga, kui hommiku karguses linnulaulu nautisin bussi oodates. Hoolitses  , et mul süüa oleks ja mul reisil mugav oleks. Tänan ka Merikest, kes võõrsil mulle toeks oli oma laheda perega ja kõiki  reisikaaslasi ja uusi ning vanu sõpru.

Loodan kosuda ja  asju paremini kirja panna, praegu olen veel üsna räsitud ja reisiväsimus veel täitsa kontides.