Hommik oli tore,

 jõudsin nõud pesta, kohvi keeta, laua katta, asjad pakkida  enne bussile minekut.

Linnas oli väike närveldamine, telefonile ei vastatud, kes lubas, et on olemas, kui helistan, see kes lubas bussi vastas olla,  vastas telefonis, et tuleb 20 minut pärast, jõudis 40 pärast. Aga saime kokku , saime kohe ühise keele, käisime seal, kus oli planeeritud ja seal oli tore, rändasime siis kunstnike majja, einestasime , rääkisime kunstist ja..

Äge!

Siis läksin oma naistega kohtuma ja tuli ainult üks naine, üks oli haige ja teine oli ära ja kolmas ei tea kus jäi, sõime kooki ja kohvi ja teed, arutasime  ravimeid  ja haigusi, elusid ja lapsi.

Kui ära hakkasime minema ,sain kiita, et oligi tore, sai südamest südamesse rääkida, vahel ongi  hea, kui ei ole palju rahvast.

Marssisin pizzabaari. Sain lapstega kokku , sõime pizzat ja  pizzat ja siis tegi lapselaps sellise võllanalja, et naersime kõhud kõveras, sõi  pizzasisu ära ja vehkis söömata koorikuga ja itsitas, vaadake ma olen pizzakooriku talumatu, siis nosis selle kooriku ka ära ja tegi kolli häält, ise piilus  ühe silmaga isa poole.

Siis käisime näitusel ja näitusel, 

ostsime kunstipoest  hirmus kolehelesinise möksi, loodan et laps sellega  käib ümber kenasti seal euro remondiga steriilses  paneelkarbis.
Siis jalutasime kambaga kesklinna ja bussijaama ja see käis nii,  et mehed astusid pikkade sammudega ees ja memme tuterdas mitusada meetrit taga pool, lõpuks võeti memme ikka  käevangu ja näpu otsa, kõndisime  sõdurisammu, kalpsasime keksida, kõndisime kure moodi ja tuterdasime külg ees ja risti-rästi. Isa peale me ei vaadanud, kas tal oli häbi või ei olnud, meil oli lõbus, proovisime seda lollust ilma lärmamata teha. Bussijaama kallistasime ja läksime laiali, siis kohtusin bussijaamas oma kalli koolikaaslasega, südantlõhestavalt südamlik ja armas oli kohtumise viiv.

Bussi tahtsid tulla lärmakad vindised vennad, aga bussijuht ütles, et vale buss, küll see mind rõõmustas.
Siis tuli üks armas tuttav naisterahvas oma väikese pojaga bussi ja istus minu kõrvale, jagasime päevamuljeid ja kunstiraamatuid ja patsutasime lapsega käsi kokku. Bussi eesaknal oli  üks igavesti äge riputis, tohutult karvane ja armas ja suuresilmaline,  minu tuttav väike poiss hakkas bussist väljuma ja ei saanud maha minna, krabas seda  riputist ja seletas peenikese häälega- pudsumutsu misseonnkesseonn, isa oli talle peatusesse vastu  tulnud , hüppas bussi sisse, krabas lapse bussist sülega maha, laps ikka rääkis , pudsumutsu misseonnkesseonn, Ma siis püüdsin seda pudsumutsut pildimasinasse ja mõtlesin , küll oli täna äge päev.