Üks nutune kauss
Mõtteid on palju ja plaane, mida voolida, mida kodus teha ja siis..
Keha tahab olla lebos ja ei kuula sõna.
Mitu korda olen viimasel ajal keraamika töötoas olles juba
tundnud, et olen vales kohas, ma ei suuda keskenduda ses lärmis, ja teen asjaliku asemel lihtsalt jama.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama või ma ei tea mis asju
tegema, aga mida plaanisin, välja ei
tulnud pooltki, juhtus mingi susserdis, on kurb küll.
Võiks päris omaette savitööd tegema hakata, aga tahaks ikka õpetajalt
mõnikord nõu kuulda mõnes asjas ja inimeste hulgas peaks ka olema, muidu võib nagu metsistuda ja justkui samblasse kasvada ja ei oskagi rahva
hulgas käituda ja olla.
Elutsen nüüd talveperioodil kodus maja allkorrusel punaste kardinatega
saalis, selline suursugune tunne täitsa,
kui omaksin veel hõbenuppudega sängi ja roosat satsilist
voodipesu, oleks päris uhke. Räägitakse,
et selle maja esimese omaniku kellassepa
proual olevat olnud ses saalinurgas uhke
nuppudega voodi ja roosade pehmete patjadega pitsiline voodiriiete komplekt.
Minu kellassepp puges
oma ajaloolisse kabinetti ja mina siis õilmitsen siin saalinurgas.
Lootsin jõuda nädalavahetusel anda söögitoale mõnusamat ilmet, süstematiseerida
asju ja nõusid… Üks kruus jäi sangata ja ootab lõpetamist, kuid keha otsustas
mitte lubada mul millegagi väga mässata. Kuulan raadiot, loen mis nett mulle
lahkelt jagab ja loodan, et homme tuleb parem päev. Püüan kogu hingest mõelda häid mõtteid, uinuda
heade soovidega, ehk saabub minuni ka helgem tulevik. Olen paar viimast aastat ühe
egotsentriku kokku keeratud puntras olnud ja lahendus ei ole kuidagi paista tahtnud, vahepeal on olnud isegi tunne, et hakkab nagu olukord lahenema ja siis olen avastanud, et
lootust hellitasin liiga vara. Olen ses võitluses kaotanud mitu inimest enda
kõrvalt, keda sõbraks pidasin ja leidnud ka mitu uut head inimest oma sõpruskonda. Abi olen sealt saanud, kust
poleks oodata osanudki ja neilt, kellelt lootsin abi saada, pole kahjuks saanud.
Isakesega jätsin
novembris hüvasti ja nüüd alles tean,
kui tähtis ta mulle oli. Vaprat nägu teha on raske, kui lähedastest ilma oled
jäänud, töökoht sai otsa ja vana probleemipundar
tuletab ka ennast igal sammaul meelde.
Tean, et teiste eest elada ei saa, aga kui oled
vastutuse kellegi eest võtnud, ei saa
nii kergelt taanduda?!
Varsti saab kaks aastat sest ajast, kui mu elu pea peale
pöörati, kui igal õhtul pean ennast magama heites sundima mõtlema helgeid
mõtteid, otsima vägisi mälestustest
üles midagi positiivset, millele toetuda ja edasi minna.
Tänan Jumalat nende sõprade eest, kes mu kõrval ikka on olnud ka keerulistel momentidel ja kes mu kõrvale
tekkinud raskel ajal on ja ka nende
sõprade eest, kes mulle selja on keeranud.
See, et mul on kokkuhoidev, mõistev ja äge pere, poleks ma
ka vist muidu teada saanud.
Sirutan ennast oma kirsipunaste aknakatetega saalinurka siruli, annan kõik oma kallid kõikvõimsa hoolde ja mõtlen vaimusilmas
homsele savitööle, mida tegema hakkan. Loodan, et keha ka vaimuga kaasa on nõus
minema.