Sunday, February 19, 2017

Tahaks teha nii palju, aga jõuab nii vähe

Üks nutune kauss



Mõtteid on palju ja plaane, mida voolida,  mida kodus teha ja siis..
Keha tahab olla lebos ja  ei kuula sõna.
Mitu korda olen viimasel ajal keraamika töötoas olles juba tundnud, et olen vales kohas, ma ei suuda keskenduda ses lärmis,  ja teen asjaliku asemel  lihtsalt jama.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama või ma ei tea mis asju tegema, aga mida plaanisin,  välja ei tulnud pooltki, juhtus  mingi susserdis,  on kurb küll.

Võiks päris omaette savitööd  tegema hakata, aga tahaks ikka õpetajalt mõnikord  nõu kuulda mõnes asjas ja  inimeste hulgas peaks ka olema, muidu võib  nagu metsistuda ja  justkui samblasse kasvada ja ei oskagi rahva hulgas  käituda ja olla.
Elutsen nüüd talveperioodil  kodus maja allkorrusel punaste kardinatega saalis, selline suursugune tunne  täitsa, kui  omaksin veel  hõbenuppudega sängi ja roosat satsilist voodipesu, oleks  päris uhke. Räägitakse, et selle maja  esimese omaniku kellassepa  proual olevat olnud ses saalinurgas uhke nuppudega voodi ja roosade pehmete patjadega pitsiline voodiriiete komplekt.
Minu kellassepp  puges oma ajaloolisse kabinetti ja mina siis õilmitsen siin saalinurgas.
Lootsin jõuda nädalavahetusel  anda söögitoale mõnusamat ilmet, süstematiseerida asju ja nõusid… Üks kruus jäi sangata ja ootab lõpetamist, kuid keha otsustas mitte lubada mul millegagi väga mässata. Kuulan raadiot, loen mis nett mulle lahkelt jagab ja loodan, et homme tuleb parem päev.  Püüan kogu hingest mõelda häid mõtteid, uinuda heade soovidega, ehk saabub minuni ka helgem tulevik.  Olen paar viimast aastat  ühe egotsentriku kokku keeratud puntras olnud ja lahendus ei ole  kuidagi paista tahtnud, vahepeal on  olnud isegi tunne, et hakkab nagu  olukord lahenema ja siis  olen avastanud, et lootust hellitasin liiga vara. Olen ses võitluses kaotanud mitu inimest enda kõrvalt, keda sõbraks pidasin ja leidnud ka mitu uut head inimest  oma sõpruskonda. Abi olen sealt saanud, kust poleks oodata osanudki ja neilt,  kellelt lootsin abi saada, pole kahjuks saanud.
 Isakesega jätsin novembris hüvasti ja  nüüd alles tean, kui tähtis ta mulle oli. Vaprat nägu teha on raske, kui lähedastest ilma oled jäänud, töökoht sai otsa ja  vana probleemipundar tuletab ka ennast igal sammaul meelde.
Tean, et teiste eest elada ei saa, aga kui oled vastutuse  kellegi eest võtnud, ei saa nii kergelt taanduda?!
Varsti saab kaks aastat sest ajast, kui mu elu pea peale pöörati, kui igal õhtul pean ennast magama heites sundima mõtlema helgeid mõtteid, otsima   vägisi mälestustest üles midagi positiivset, millele toetuda ja edasi minna.
Tänan Jumalat nende sõprade eest, kes mu kõrval  ikka on olnud  ka keerulistel momentidel ja kes mu kõrvale tekkinud raskel ajal on ja ka  nende sõprade eest, kes mulle selja on keeranud.
See, et mul on kokkuhoidev, mõistev ja äge pere, poleks ma ka vist muidu teada saanud.

Sirutan ennast  oma kirsipunaste aknakatetega saalinurka siruli, annan kõik oma kallid  kõikvõimsa hoolde ja mõtlen vaimusilmas homsele savitööle, mida tegema hakkan. Loodan, et keha ka vaimuga kaasa on nõus minema.