Thursday, June 29, 2017

Me saime uue "lapse"

Iga kord, kui uue lapse sain ikka imestasin ja rõõmustasin elu ime üle, tihti istusin  vaikselt magava lapse juures ja imetlesin.  Selle asemel, et midagi siis ruttu teha, kui laps magab, istusin ma  vahel lapsukese voodi juures ja hingasin lapse hingetõmbeid enesesse. Kui oma viimase lapsega sünnitusmajast tulin ja astusin ämma tuppa, kus see päevauinakut tegi, kükitasin memme voodi ette, et vanaema saaks me uut lapsukest vaadata, naeratas ta ja ütles, et see on nii suur ime, kaks imetillukest rakku saavad kokku ja siis saab selline ime… Mu lapsed on suured, neilgi juba mõnedel lapsed, kõik see on jäänud kaugetesse mälestustesse, mis vahetevahel kerkib üles.


Me saime uue kassi, päris tillukese nagu uue lapse,  elamine on nüüd kui pöörises: riidekapi uksed  ei püsi kinni, riiulitelt kukub asju maha,  paberid ja muu praht roomab  justkui ise prügikastist välja, vaibad on krussis ja puukoored lendlevad mööda maja. Käin mööda elamist ja korjan asju nagu oleks uue mudilase saanud. Ja kui see elukas siis on söönud, mänginud ja muid asju teinud, magab ta kui lapsuke ja mina selle asemel, et kasutada ära aega koristamiseks istun ja imetlen seda „ lapsukest“. Elu on ime…

Monday, June 12, 2017

Natuke reisist

Eluga tagasi, hing tulvil emotsioone ja rõõmsaid kogemusi, ihu räsitud ja sõnakuulmatu. Koju jõudes ei  tahtnud paljud mu liigesed enam painduda, ega kuulanud väga sõna. Kolm päeva olin voodisõber ja tööle vabatahtlikuks esmaspäeval ei jaksanudki minna. Täna seadsin sammud linna  ja istun nukralt bussijaamas koos pärjaga mu kallile sõbrale , keda täna ärasaatma lähen.
Reis oli raske, aga eriline ja vahva samas. 4 pikka päeva bussis loksuda, endast erinevate lastetubadega inimestega oli väsitav , kuid samas ka hariv, mitu päeva külas uutel sõpradel, andis palju muljeid ja  rõõmu ning  jõudu edasi minna eluga. Palju oli muusikat ja  palju   oli erinevaid kohtumisi ning seikasid.
 Tahtsin oma pereliikmetele osta kaasa meeneid, olin korvi täis ladunud kõike ja kõigile,  aga mu pangakaart tõrkus raha andmast, pangaautomaat ka ei olnud lahkem, pikk maa kuumas marssida mööda kaubanduskeskust edasi tagasi, umbkeelsed ümberringi. Olin loomapoest ostnud koerale seakärssasid ja kui bussi saabusin, tegin nalja, et vihastasin end seaks, pannes seanina enda nina ette. Keegi   eriti ei naernud, jõllitasid mind vaid kohkunult.


 Pildistada ei jaksanud eriti, mõned fotod tegin, muidu ahmisin endasse kaunist loodust, ägedaid inimesi, mõnusat muusikat ja  põnevat arhitektuuri.



Kingid said laiali jagatud, osa tõin tagasi, sest keegi tahtis mind aidata raske kotiga liikumisel ja ühel hetkel  oli kuulda kurb kolks, mees parandas ära ja asi läheb kingiks sinna, kuhu ta algselt mõeldud oli. Sain uusi tuttavaid ja sõpru, tundsin rõõmu sugulaslikust kultuurist ja nautisin täiesti oma reisi. Kurvastasin vaid, et jaksu polnud rohkem käiaja näha. Meid viidi imelisele matkale mägedesse, sealt sain ka mõned pildid teha, sest mind   sõidutati autoga.

Oli hirme ja  kahtlusi, kuidas toime tulen  keelega, mida ei oska, sai lõpmatult palju praktikat oma kehvale inglise keelele, aga samas sain uusi sõpru, keda mul oligi väga vaja.

Tänan väga Karmenit, kes  kattis mind tekiga, kui hommiku karguses linnulaulu nautisin bussi oodates. Hoolitses  , et mul süüa oleks ja mul reisil mugav oleks. Tänan ka Merikest, kes võõrsil mulle toeks oli oma laheda perega ja kõiki  reisikaaslasi ja uusi ning vanu sõpru.

Loodan kosuda ja  asju paremini kirja panna, praegu olen veel üsna räsitud ja reisiväsimus veel täitsa kontides.

Friday, March 3, 2017

Hommik oli tore,

 jõudsin nõud pesta, kohvi keeta, laua katta, asjad pakkida  enne bussile minekut.
Linnas oli väike närveldamine, telefonile ei vastatud, kes lubas, et on olemas, kui helistan, see kes lubas bussi vastas olla,  vastas telefonis, et tuleb 20 minut pärast, jõudis 40 pärast. Aga saime kokku , saime kohe ühise keele, käisime seal, kus oli planeeritud ja seal oli tore, rändasime siis kunstnike majja, einestasime , rääkisime kunstist ja..
Äge!
Siis läksin oma naistega kohtuma ja tuli ainult üks naine, üks oli haige ja teine oli ära ja kolmas ei tea kus jäi, sõime kooki ja kohvi ja teed, arutasime  ravimeid  ja haigusi, elusid ja lapsi.
Kui ära hakkasime minema ,sain kiita, et oligi tore, sai südamest südamesse rääkida, vahel ongi  hea, kui ei ole palju rahvast.
Marssisin pizzabaari. Sain lapstega kokku , sõime pizzat ja  pizzat ja siis tegi lapselaps sellise võllanalja, et naersime kõhud kõveras, sõi  pizzasisu ära ja vehkis söömata koorikuga ja itsitas, vaadake ma olen pizzakooriku talumatu, siis nosis selle kooriku ka ära ja tegi kolli häält, ise piilus  ühe silmaga isa poole.

Siis käisime näitusel ja näitusel, 

ostsime kunstipoest  hirmus kolehelesinise möksi, loodan et laps sellega  käib ümber kenasti seal euro remondiga steriilses  paneelkarbis.
Siis jalutasime kambaga kesklinna ja bussijaama ja see käis nii,  et mehed astusid pikkade sammudega ees ja memme tuterdas mitusada meetrit taga pool, lõpuks võeti memme ikka  käevangu ja näpu otsa, kõndisime  sõdurisammu, kalpsasime keksida, kõndisime kure moodi ja tuterdasime külg ees ja risti-rästi. Isa peale me ei vaadanud, kas tal oli häbi või ei olnud, meil oli lõbus, proovisime seda lollust ilma lärmamata teha. Bussijaama kallistasime ja läksime laiali, siis kohtusin bussijaamas oma kalli koolikaaslasega, südantlõhestavalt südamlik ja armas oli kohtumise viiv.

Bussi tahtsid tulla lärmakad vindised vennad, aga bussijuht ütles, et vale buss, küll see mind rõõmustas.
Siis tuli üks armas tuttav naisterahvas oma väikese pojaga bussi ja istus minu kõrvale, jagasime päevamuljeid ja kunstiraamatuid ja patsutasime lapsega käsi kokku. Bussi eesaknal oli  üks igavesti äge riputis, tohutult karvane ja armas ja suuresilmaline,  minu tuttav väike poiss hakkas bussist väljuma ja ei saanud maha minna, krabas seda  riputist ja seletas peenikese häälega- pudsumutsu misseonnkesseonn, isa oli talle peatusesse vastu  tulnud , hüppas bussi sisse, krabas lapse bussist sülega maha, laps ikka rääkis , pudsumutsu misseonnkesseonn, Ma siis püüdsin seda pudsumutsut pildimasinasse ja mõtlesin , küll oli täna äge päev.


Sunday, February 19, 2017

Tahaks teha nii palju, aga jõuab nii vähe

Üks nutune kauss



Mõtteid on palju ja plaane, mida voolida,  mida kodus teha ja siis..
Keha tahab olla lebos ja  ei kuula sõna.
Mitu korda olen viimasel ajal keraamika töötoas olles juba tundnud, et olen vales kohas, ma ei suuda keskenduda ses lärmis,  ja teen asjaliku asemel  lihtsalt jama.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama või ma ei tea mis asju tegema, aga mida plaanisin,  välja ei tulnud pooltki, juhtus  mingi susserdis,  on kurb küll.

Võiks päris omaette savitööd  tegema hakata, aga tahaks ikka õpetajalt mõnikord  nõu kuulda mõnes asjas ja  inimeste hulgas peaks ka olema, muidu võib  nagu metsistuda ja  justkui samblasse kasvada ja ei oskagi rahva hulgas  käituda ja olla.
Elutsen nüüd talveperioodil  kodus maja allkorrusel punaste kardinatega saalis, selline suursugune tunne  täitsa, kui  omaksin veel  hõbenuppudega sängi ja roosat satsilist voodipesu, oleks  päris uhke. Räägitakse, et selle maja  esimese omaniku kellassepa  proual olevat olnud ses saalinurgas uhke nuppudega voodi ja roosade pehmete patjadega pitsiline voodiriiete komplekt.
Minu kellassepp  puges oma ajaloolisse kabinetti ja mina siis õilmitsen siin saalinurgas.
Lootsin jõuda nädalavahetusel  anda söögitoale mõnusamat ilmet, süstematiseerida asju ja nõusid… Üks kruus jäi sangata ja ootab lõpetamist, kuid keha otsustas mitte lubada mul millegagi väga mässata. Kuulan raadiot, loen mis nett mulle lahkelt jagab ja loodan, et homme tuleb parem päev.  Püüan kogu hingest mõelda häid mõtteid, uinuda heade soovidega, ehk saabub minuni ka helgem tulevik.  Olen paar viimast aastat  ühe egotsentriku kokku keeratud puntras olnud ja lahendus ei ole  kuidagi paista tahtnud, vahepeal on  olnud isegi tunne, et hakkab nagu  olukord lahenema ja siis  olen avastanud, et lootust hellitasin liiga vara. Olen ses võitluses kaotanud mitu inimest enda kõrvalt, keda sõbraks pidasin ja leidnud ka mitu uut head inimest  oma sõpruskonda. Abi olen sealt saanud, kust poleks oodata osanudki ja neilt,  kellelt lootsin abi saada, pole kahjuks saanud.
 Isakesega jätsin novembris hüvasti ja  nüüd alles tean, kui tähtis ta mulle oli. Vaprat nägu teha on raske, kui lähedastest ilma oled jäänud, töökoht sai otsa ja  vana probleemipundar tuletab ka ennast igal sammaul meelde.
Tean, et teiste eest elada ei saa, aga kui oled vastutuse  kellegi eest võtnud, ei saa nii kergelt taanduda?!
Varsti saab kaks aastat sest ajast, kui mu elu pea peale pöörati, kui igal õhtul pean ennast magama heites sundima mõtlema helgeid mõtteid, otsima   vägisi mälestustest üles midagi positiivset, millele toetuda ja edasi minna.
Tänan Jumalat nende sõprade eest, kes mu kõrval  ikka on olnud  ka keerulistel momentidel ja kes mu kõrvale tekkinud raskel ajal on ja ka  nende sõprade eest, kes mulle selja on keeranud.
See, et mul on kokkuhoidev, mõistev ja äge pere, poleks ma ka vist muidu teada saanud.

Sirutan ennast  oma kirsipunaste aknakatetega saalinurka siruli, annan kõik oma kallid  kõikvõimsa hoolde ja mõtlen vaimusilmas homsele savitööle, mida tegema hakkan. Loodan, et keha ka vaimuga kaasa on nõus minema.