Mul oli

  

kaks väga ägedat vanaema- üks kiftim kui teine. Ühe vanaema kodu oli  selline, mida ikka ja jälle on vahva meenutada, millest jutustada.

Mamma oli uhke oma kodu üle.Ütles tihti,  et tal on  kogu külas kõige puhtam  tare. Tema pisike kollane maja oli tõesti armas  ja hästi korras. Puust talupoja voodid olid  alati üles tehtud kui kuningannale oma   hulga patjade ja imelise käsitööga, laual oli alati  valge lina ja aknad olid täis  õitsvaid potililli.

Ta ise oli ka kui muuseumist, pikad puusadeni juuksed kindlalt kuklas krunnis, puhta põlle ja rätiga: iga töö ja käigu jaoks ise rätt, põll, riietus. Kui me läksime üle põllu  poodi, meiereisse või sidesse, võttis ta alati kingad  ja sukad näppu, suure tee ääres bussi peatuses pani kingad ja sukad jalga ja poriseks saanud   kalossid peitu bussi peatusse pingi alla.

Mamma kodu on  nüüd rüüstatud ja räämas, mamma ammu mulla all.

Tihti olen ma oma unenägudes seal õuel, trepil suppi söömas,  tärgeldatud pitsilisi padjakotte patjadele tõmbamas...

Põrandal käpuli kangast juurde lõikamas, mamma šnittidega abiks.

Mul ka endal   pea 100 aastane maja, remonti ei ole ei tea mis ajast tehtud, olen siis jõudumööda sättinud oma kodu, et seal oleks mugav ja ilus.  Odavad lahendused on aga ajutised ja tükivad ruttu koledaks minema ja kui kõnnin mööda maja ja avastan, et mu „dekoratsioonid“ on ära väsinud, kurvastan.

Tahaks  ka olla selline memm,  kes oleks mälestustes sama tore, kui olid mulle mu   vanaemad ja kelle kodu ikka mäletataks, kui imelist muinasjutu maad.

Tänane hommik

 pärast unetut ööd ja öist  suplust, algas hommik kohvikeedu ja pudru vaaritamisega. Tõmbasin kirikuriided selga ja liipasin bussijaama, ootasime siis Sakust tulnud suvepäevalisega Tartu bussi peaaegu pool tundi , kuni läksin bussijaamast küsima, et kas ta teab, miks bussi ei tule, saime teada, et pühapäeval see buss ei käigi.

Läksime siis päevakeskusesse hommikusöögile.

Saabusid rõõmsad töötoalised, hilisõhtused töötoalised olid teinud ilmelisi portselani maale, imetlesime töid ja võtsime oma poolikud  savitööd katete alt välja, viimistlesime ning tegime uusi. Kella 11ks  läksime kirikusse, pärast kirikut võtsime suupisteid saatsime teele viimased suvepäevalised, panime kokku töötoa asju, kolisime päevakeskusest ära. Kõrvu jäi ikka kõlama, et kohtume järgmisel aastal. Hirmsasti ägedad päevad olid, tõesti saame  kokku järgmisel aastal. Igal aastal on aina ägedam  ja omanäolisem olnud , eks järgmised  suvepäevad võivad loogiliselt võttes olla veel  vahvamad. Tänan kõiki, kes  osa võtsid ja kaasa aitasid!!

Kohtumiseni  siis järgmisel aastal.

Suvepäevad Räpinas edenevad hooga

Väike logistiline aps oli, aga muidu edenes  teise päeva õhtupoolik kenasti.

Natuke pikutasin pealelõunat kodus ja taas asusin suvepäevi läbi viima - korraldama.

Naised olid minu pikutamise ajal lahti löönud päevakeskuses õmblustöökoja ja imelised õied gaasiriidest pärlite ja muude kaunistustega ehtisid naiste tualette juba kui päeva keskusesse sisse astusin.

Tegime savi ja küpsetasime pirukat, seekord lõunasest supist, lisades  tainast, juustu, muna ja armastust

Ühises teelauas pidasime  õhtuseid ja homseid plaane, kes mis bussile ja kuidas.

Naised jäid minust portselani maalima, kui magama lasin ennast koju tuua.

Homne päev siis algab plaanipäraselt pudru ja kohviga, kell 11 lähme koos kirikusse ja siis vaatab kuidas kujuneb. Tänan kõiki osalisi ja kaunist ööund, et jaksaks taas homseid häid tegusid korda saata :P

Tänane päev

 oli täis ootamatusi ja põnevaid väljakutseid. Töötuba läks riiulisse ootama vaba pinda ja meie pärast pudrutamist ja kohvi manustamist suundusime sadamasse.  Abikaasa rõõmustas mind nähes sadamakohviku leti ees, et ma kaon leti taustal nägemisväljast, et sama kangas seljas mis letil.  

Imetlesime kaunist rannavaadet, toredat foto näitust ja maitsesime seto kokteili , mis täna ei maitsenud nii hästi kui möödunud kord.

Sõitsime rõõmsalt lossi ja saalisime seal tubades ja saalides ringi, peas ägedad kübarad, kõõlusime rõdudel ja  ahmisime endasse kõike seda ilu mis silma  hakkas. Mööda minnes käisime läbi loomemajast ning siirdusime päevakeskusesse lõunat tegema. Viskasin   potti kaks komplekti  külmutatud juurikaid, eilse riisi ja kanakoivad ja supp sai imeline. Kõhud täis, sõitsime jälle lossi poole, naised läksid kontserti kuulama, aga mina koju  ennast sirutama, tundsin et toss otsas, kui nad lossist ära tahavad tulla,  helistavad siis läheb  üritus täishooga edasi.

Suvepäevad läksid käima

 , alul arglikult, võtsid hoogu ja kulminatsioon saabus südaööl, kui lõkke äärest ära ei raatsinud minna.
Tütar magas hommikul laua all, sest ärklikorrus läheb kuumaks ja söögilaua alla tehtud asemel sai kõige paremini end välja puhata. Kamandasin tüdruku maast lahti sõnaotseses mõttes putru keetma ise tormasin majas ringi , et katta kinni värvi järele karjuvat põrandat , katta lauda ja sättida end esimesel külalisele bussi vastu. Kui bussijaamast tagasi sain esimese külalisega, oli puder juba laual ja laps korjas oma aset laua alt kokku.
Pudrutasime end keskkohast kimmäs, pakkisime asjad , et mida süüa teha ja mida töötoale vaja. Ühel hetkel astus väravast sisse inimene, keda mõttes arvasin , et sobiks kutsuda suvepäevi veetma ja läbi viima. Istusime kodinatega autosse ja sõitsime päevakeskusesse, kus perenaine juba ees ootamas ja sauna kütmas, virutasin riisi potti keema ja kukkusime savi mätsima, üks päevakeskuse klient, kes alati väga käsitööd teha ei ihka , tegi ka nii hoolega kaasa, et lausa lust vaadata oli. Päev veereski õhtusse söögipauside, külaliste kohale toimetamise, ribu radapidi saunas käimise ja savi mätsimisega. Laud kattis end nagu ise ja mustad nõud pesid end justkui ise puhtaks, sest kohalik rahvas võttis väga südamega , seda et meil kõigil mõnus , tore ja ladus olla oleks. Kui kell hakkas seitsmele õhtul liginema, veeresime kirikusse Taize palvusele, et veeta pooltund kohaliku kirikuõpetajaga, kelle imelise musitseerimise kõrval tunned ennast ka kui ooperilaulja, kirik täitus erilise auraga ja armsa muusikaga. Siirdusime minu õuele, kus teelaud oli end ise katnud ja lõke põles juba õdusalt. Võtsime kirikust kaasa ühe õhtuse esineja ning õhtu sai sisse erilise hoo. Aapo Ilvese pisem sugulane valmistas grillliha, tema kallim maitsva salati, juttu jagus südaööni ja üle selle. Aapo Ilvese väike sugulane võttis kitarri ja laulis oma loomingulisi palasid, külalise vestsid lugusid, lugesid luulet, oleksime selle heas vaimsuses ja seltskonnas olnud hommikuni , kui väsimus murdma poleks hakanud. Saatsin külalised ööbimispaika ja ise voodisse end sirutades mõtlesin, et mu suvepäevad lähevad aastatega suuremateks ja vahvamateks, võtab nagu tuure vaikselt ja siis kui hoo sisse saab on äraütlemata äge. Täna plaanime teha veel savi , viimistleda eilseid töid ja teha natuke portselanimaali, sest eilsete külaliste seas on üks tore portselanimaaliga tegutseja ning plaanime vaadata Räpinas ringi. Õhtupoolikul siirdume lossikontserdile ja sealsesse imelisse aeda.
Pakin kokku hommikusöögi asjad, panen kohvi hakkama ja jälle teele, sest suvepäevad kestavad.

Tänan kõiki, kes kaasa aitasid ja kohale tulid ning osa võtsid.

Põnevaid kohtumisi ja tegusid meile !