Mu tütreke kirjutas oma blogisse emadepäeva puhul sellise postituse , et

  lugesin ja nutsin, nutsin ja jälle lugesin, nii hinge läks.

 Ma  olen alati arvanud, et ta minust väga ei pea vaid  proovib olla diplomaatiline, et tal on mind vahel vaja :)

Andesta kui võid!

http://mmurca.blogspot.com.ee/2016/05/sinu-paev-koos-kevadega-kaes.html

Blogi postituse lõpus on küsimus:

Kas sa oled oma ema moodi ja milliseks inimeseks sa väiksena arvasid, et sa saad?

Hakkasin vastama ja  vastus sai  kommentaari jaoks liiga pikk.

Räägitakse, et olen välimuselt isasse ja ka iseloom pidi olema selline kinnine nagu mu isal.

 Mina väga-väga ei  ole tahtnud olla emaga sarnane, kuigi me sellest ei pääse  tundub.

Ma olen kramplikult hoidunud kodukitlitest, sest need  nõuka aegsed poekitlid olid halva lõikega õmmeldud ja läksid ruttu väga koledateks, ma  vaatasin oma ema neis kitlites ja mõtlesin, et minu lapsed ei peaks iial mind sellisena  nägema, kuid väljaspool koduust ja  hooviväravat oli ema alati  väljapeetud, puhas, eriliselt riides nii nagu ei käinud kellegi ema riides. Mu emal oli isiklik rätsep, ta  noorepõlve sõbranna, kes õmbles talle ta kavandite järgi väga korrektsed riided, mida sai  kanda veel aastakümneid pärast ema surma. Minu ema õmmelda ei osanud, aga ta teadis millised peavad olema riided, soliidsed ja vastupidavad. Mina hakkasin üsna varakult ise õmblema, sest mu ema oskused  õmbluse alal olid väga kesised, poest midagi saada polnud ja kõiki mu fantaasiaid mu ema õmbleja polnud  nõus minuga kaasa tegema, lihtsalt lasi overlokiga üle lahti lõigatud kangad ja andis vahel mõne nipi. Nüüd tean, miks mu ema lasi enamus oma riietest õmmelda, ta oli ka ebastandardse kehaga nagu minagi ja mu tütar. Lapsena mõtlesin, et see oli mu ema mingi veidrus.

Nii mõtlesid ka mu vanaemad,  et riided peavad olema soliidsed ja vastupidavad, kes aga tegid oma riided ise, alates kangast. Sellest ehk ka see omadus, et  lohakas ja labane riietus mulle väga vastumeelne on. Eriti on  mulle vastukarva vales kohas enese paljastamine ja minu meelest sobimatute riideesemetega ringi liikumine.

Oma kostüümid teen ma aga iseäralikud ja erilised sellepärast, et igat tegevust, mida ma teen, võtan ma kui loomingut ja täiesti tavalist riideeset pole mõtet ju teha, mida on maailmas tuhandeid. Üldse aitab loominguline  suhtumine oma igapäeva ellu elus edasi, muidu hall argipäev neelab meid alla. Mul oli üks sõbranna, kes ütles, et isegi kurgi peenar on tema jaoks loomingu ja kunsti tegemine, muidu ta seda ei jaksaks teha. Kui mu kodu oli täis lapsi ja tööd kasvasid üle pea, tegin endale mingist vanast asjast mõnusa uue kodukleidi- kostüümi ja kui olin enda ära „kaunistanud“ siis hakkasin kodu kaunistama, mööblit ümber tõstma,  uusi kardinaid-  katteid õmblema, selle juurde sai kodu ka kaunilt puhtaks ja korda, sest mustale aknale või määrdunud põrandale uut aksessuaari panna ju ei saanud.

Mulle ei meeldinud mu ema juures paljud asjad, mida mõnda omadust praegu isegi toredateks pean, mõned asjad aga on siiani olnud nii, et püüan mitte iial selline olla, kuigi väga ei õnnestu. Vastupidiselt  Mirjamile, mina  oma ema häbenesin, püüan ikka olla mitte nii pealetükkiv nagu  oli minu ema. Mu sõbrad  ja tuttavad aga meenutavad mu ema, kui väga palju lugenud ja põneva inimesena, samas aga tohutult heatahtliku ja abivalmina. Minu emal oli väga tumedaid külgi, mida ta võõrastele ei näidanud ja kui ma julgen  praegu iitsatadagi sellest ta sõpradele ja tuttavatele, läheme me tülli, nii uskumatuna tundub see, sest kõik mäletavad teda ideaalse naisena. Ideaalse perenaisena, parima kokana, tubli aednikuna, äärmiselt hea ja abivalmi inimesena. Me korter oli kui läbikäiguhoov, kel aga sissekirjutust või pelgupaika vaja oli, oli meie kodus teretulnud, vahel kasutati sellist lahkust ka kurjasti ära. Mina pidin siis oma kodu jagama väga paljude tuttavate ja sugulastega. Kui mina hakkasin külalapsi aitama, oli ema mulle  kuri kartes, et ehk piisavalt vahendeid ja ruumi ja armastust mu oma lastele  ehk enam ei jagu.

Mind lapsena nii häirinud ema omadus kõigiga sõbralik olla, alati naeratada on mulle külge hakanud, kas  on see geenidest või teen ma seda alateadlikult. Ma nii häbenesin, kui mu ema oma kortermajas trepikojas oma sünnipäeva päeval ringi liikus ja hõikas üle terve maja , et soovige talle kõik õnne, et tal on täna sünnipäev. Lapsena oli mul hirmus piinlik, aga praegu tundub see nii armas. Samas olen mina õppinud vahet tegema, kes on päris sõber ja kellega saab niisama loba ajada.

Mu ema oli  kõvasti  rutiini inimene, kõik  käis tal kella järgi, vanasti  häiris see mind, nüüd pean ise ka  päeva ja nädalarütmist kinni , see teeb elu turvalisemaks. Kuna ma ei mahu oma käitumise ja riietusega  keskmise inimese raamidesse,  arvatakse et olen boheemlane. Loomingulisem ehk, kui keskmine inimene ma olen küll, aga ma tunnen kella ja oma lubadustest pean ma kinni.

Oma  tänavuse emadepäeva veetsin ma muude kodutööde kõrval lillepeenras, igatpidi  ukerdades, kord toolis istudes,  kord tabureti abiga kummardades, kord külili, kord käpuli , sest ma  olen püüdnud  hambad risti olla oma uhkusest üle, et allapoole naba ei paindu. Sügisest saati mässan selle peenraga, olen palunud ka abilisi, ilma kelleta ma seda peenart poleks teha saanud. Sellesse peenrasse pole ainult lilli istutatud ja on ka plaanis sinna panna  veel asju, mis tavalises lilleklumbis ei käi,  kui kogu ulatuses vaip paika saab. Mu ema  ei läheks sellisele kompromissile, et peenravaip ja tootsipeenar. Ta ei  annaks oma ihule järele, seepärast ta  enneaegu  ka teispoolsusesse läks, et trotsis alati  valu ja  kunagi ennast ei hellitanud. Aga  mind  ta alatihti  sarjas, et armastan oma  ihu liialt ja ei piina teda liialt.
Ma arvan, et  sellest pole kellegi kasu , kui end haigeks punnitan, pikali jään teiste hooldada või enneaegu hauda ukerdan.

Seega proovin olla ema moodi asjades, mis mulle temas meeldivad või meeldima on tagantjärgi hakanud ja mitte teha ema tehtud vigu omas elus järele.
Kuidas mul  see õnnestub  ei tea, eks  seda näe mu sõbrad, tuttavad ja mu omad lapsed, kas olen sama segane, kui mu ema, või  natuke etem :) !?

Võtsin ette väikse retke,

Taaralinna.

Kingsepal vaja käia, kontserdil vaja käia,  slämmil vaja käia ja isa juures vaja käia.

5.15 nägin imehuvitavat und, värvilist ja põnevat, kass kargas mulle voodisse, pistis nina vastu minu nina ja karjus mu peale  , et tule üles, äratus oli. Mina mõtsin läbi une, et hull loom, kell on 5.15, mis sa jaurad. Vajutasin talle näpuga nina peale, mille peale ta solvus ja ära läks ja magasin edasi, 10 minuti pärast sain aru oih, aga ma ju pidingi 5.15 tõusma. Kargasin püsti, arvuti kinni , see hakkas vastu, et vaja installida, ära võta juhet ära , mina ikka võtsin, polnud aega temaga  mängida.

Asjad kotti, riided selga, tormasin mööda maja, et mida veel pidin võtma , mida veel pidin tegema. Õhtul mõtsin, et magan tunnikese ja siis pakin ja teen asju , magasin hommikuni. Kepp, kaabu kott ja kohver, joogipudel ja telefon kaasa ja  jooksuga bussijaama.

6.15 buss on üks ütlemata tore buss,  bussijuht mõnus, rahulik ja proff, pilet üliodav.

Bussis  loeti raadiost päevahoroskoopi, et jääral täna  asjad nii ei lähe nagu planeeritud ja tal on tänan päev täis üllatusi.

Mõtsin üllaülla, kas  kingsepp ütleb, et kingi ei olegi valmis :(

Sõitsin bussiga Ropkamõisa peatusse,  ronin maha bussist, vahin ringi ja ei oska kuhugi minna, üks proua pussipeatuses teadis, kus on Ropkamõisa 10, tänan ja hakkan marssima.

Autode katkematu vool tee peal -tipptund, vaja minna üle tee, seisan sebra servas nõudliku näoga, et vaja minna , aga ei saa nagu,  hakkan üle tee minema, buss nagu peatas ja siis hakkas hooga minu poole sööstma , mina juba jalgupidi sebral, kalpsasin kõnniteele tagasi kargu ja lohiseva ratastega kohvriga ja seljakott seljas tolknemas.

Mõtsin kaks üllatust juba käes.

Lähen siis härrastemaja ette, vaatan  ortopeedia keskuse silti ei ole

Helistan kingsepale, tema sellise  tüdinud häälega. Küsin , et mis ta teeb, no ta  siin tööl, mina mõtsin et nii siukese tüdinud häälega, leppisime kokku et tänaseks kingad valmis ja ma tulen enne kaheksat kohale, ütlen et ma olen ukse taga. Vastab , et tulgu ma  sisse, küsin millisest uksest, ütleb et no peauksest, koperdan   kohvriga kaldteest üles, hakkan ust avama, saan uksega  peaaegu et vasta nina :)

 Kingsepp lööb ukse pauhti lahti,  kübar oli mul  peas, muidu oleks ninaluu  läinud

Kübar lömmis vastu minu nägu, kingsepp teeb ihhahhaa, mis sa nii vastu ust seisad.

Tuiskab siis ees minema sinkavonka nurkade ja uste taha kuhugi, mina kohver taga lohisemas ruttu järgi.

Võtab riiulist ilusad kingad,  paneme kahekesi jalga, enne puhtad uued sokid alla, pealse õmblemise tüdruk tuleb suurte rätsepa kääridega mulle appi , sokke lahti lõikama, saan kingad jalga, üllatus -üllatus kingad natuke lühikesed, jalad mul paistes nagu pätsid. Õmbleja tüdruk tegi siis jooksu pealt mulle uued õhukesemad sisetallad,  Kingsepp  heidab jälle mu ette põlvili, sehkendab kingad jalga , suleb kõik krõpsud, proovin kõndida – hea.

Siis kuidas maksta,  sularaha mul pole , nett ei tööta, jube kallid. Saame kokkuleppele, et viib mind autuga autumaadi juurde ja pärast viskab ka linna. Mõeldud tehtud, viib automaadi juurde, mina vinguma, aga see on swedbank, mul on sebe. No siis lähme teise kohta. Raha makstud, siis  toob mind postimehe kohviku juurde, aitab autost välja ja tõstab kotid ka välja. Kohviku nätsik lippab mööda ja ütleb tere, mina mõtlen, et kes see ilus noor naine ja mind teretab. Siis taipan, et  baaridaam, polnud teda kunagi lahtiste juustega näinud.

Astun kohvikusse, vabanen pakkidest, tellin putru, leti ääres seisab pikk ilus mees ja sööb leti ääres, krõmps ja krõmps  hammustab saia, lusikaga salatit kõrvale. Küsin kas värsked  saiad ja siin tehtud, mudugi, tuleb vastus. Saan pudru kätte, seisan ka leiti ääres, puder käes, kohv veel tuleb masinast, peab ootama,  võtan ka lusikaga putru   ja  hammustan saia.

Maru vahva, mees ütleb, et teemegi siia hommikuklubi leti äärde. Saan kohvi ja istun lauda, ossa pagan, nii häid saiu ei mäetagi, et oleks söönud. Ostsin paar tükki  ka sõbrannale, kes tulema pidi varsti, püüan mitte tema omi ära süüa. Hetk läheb ja saan aru,  et kõht juba väga täis ja oleks jama olnud, kui rohkem oleks söönud kui sõin.

Pool päeva veel ees, ootan rõõmsaid üllatusi veel :)

Natuke oli aega  veel enne, kui  pidi algama kontsert, kuhu minna tahtsin. Mu tee viis mööda uuskasutuspoest ja astusin sisse. Nagu ma sisenesin, nii kottide laualt vaatas mulle vastu üks pisike armas valge lammas- seljakott ja   ütles et võtku ma teda ja viigu  lapselapsele. Mina vaidlesin vastu, poiss varsti juba 10, mis titekaid asju  ma ostma hakkan. Tegin tiiru poele peale rohkem ükski asi ei öelnud, et ma teda võtaksin  ja  kui hakkasin poest lahkuma, hakkas lammas hädaldama, võtku ma teda kaasa, ei tohi ilma temata ära minna. Hea küll mõtlesin mina, kui laps ei taha, siis kodus riputan kuhugi ja panen sisse näiteks taskurätikuid, et lammas taskurätikuhoidja või mida iganes. Ostsin ära. Marssisin edasi, et minna  TRAKS i ja seal siis jahtuda,  õmmelda kinni uute kinnaste lahti rebenenud õmblus, käia tualetis, pista põske midagi, kasutada  TRAKS i laadimise  puhkamise jaamana. Mööda tänavat tormab üks kübaramoor saja kotiga  umbes nagu mina- üks seljas, üks käes, üks ratastel lohisemas, aga praeguse ilma kohta liiga paksult riides mu meelest, märkan et see minu  hea tuttav,  hõikan , ta vastab et tal kiire : tahab neljasele sessioonile kirjandusmuuseumi  saada, aga kell juba neli läbi , lasen tal  edasi tormata, ise lasen oma rütmis edasi.

TRAKS is üllatus, väikese saali uks lukus, suure  saali uks lahti, pakin ennast sinna lahti , lõõtsutan ja kammin ennast ja edasi.

Te olete väga ilus, jah just  te riided on täitsa ilusad, ei väga hästi  ja ilusasti olete riides- selliseid kommentaare kuulsin ma  lapselapse kooli trepikojas, kui ronisin trepist üles, et saada aulasse emadele pühendatud kevad kontserdile.

Poisid lippasid minust mööda ja  lausa pildusid komplimente mulle. Nii, algus on vahva. Astun aulasse,  rea alguses kiri 1-2 klassi lapsed ja lapsevanemad. Potsti istun maha ja siis ühel hetkel tuleb  saali sisse lapselapse isa silmad pulkas peas ja  ütleb mulle midagi kurjalt.

Minu kõrval vaba koht sinna ei istu, paneb ringiga mööda saali rea teise otsa ja siis hakkab inimesi kamandama ümber istuma, istub maha , silmad pulkas peas. Tunnen ennast häirituna, mis saama hakkab ei tea. Tulevad lapsed esinema,  lapselaps teiste seas, laulab nagu ja ei laula ka, mulle teeb imelikke nägusid, kui siis näeb mu süles lammast, lähevad silmad särama. Lavalt maha tulles tahab minu juurde tormata, aga  õpetaja võtab tukast kinni ja ei luba, mõtlen , et mis toimub, kas õpetaja mind ei märganud, või nimelt ei lasknud minu juurde. Laps istub issi sülle ja hakkab mind piidlema, teeme lambaga talle silma ja siuhti on laps mu kaisus. Hakkab siis pendeldama  minu ja issi vahel, mingi hetk saavad kohad vabaks lapse isa kõrval mina istun sinna, issi nägu on hakanud selgima ja  mingil hetkel  ütleb ta, et lähme pizzabaari  pärast.  Poiss on ülemeelik, aga suudab viisakaks jääda ja mitte segada veel käivat kontserti, kus siis lapsed püüdlikult, armsalt ja vahetult oma ettekandeid teevad, laps isegi mingil hetkel kuulab ja naerab südamest. Hakkame siis välja minema, mul olid valvuri putkasse liigsed pambud jäänud ja lähen sinna  last ja ta isa  ootama, ootan nii, et enam ei jaksa, lähen õue õhu kätte ja helistan,  laps ütleb , et ta on juba riides ja hakkavad tulema välja.  Tulevadki lõpuks,   käisime pizzat söömas, jõime kollat ja tegime plaane järgmiseks päevaks.