Saturday, March 19, 2016

Viimased poolteist kuud

on olnud nii pöörased, et pole aega  olnud  molutamisekski.  Suure pingutamise ja pusserdamise peale  pidin saama ka tunnistuse, selle kohta, et olen koolituse läbinud. Õhtul enne  linna sõitu  avastasin , et pole keegi sõna võtnud, et peaks koolitajaid lilledega rõõmustama, hakkasin ruttu fb-s poisse tüdrukuid kokku kutsuma vestlusse, et kas teeme midagi ja kui ei tee, siis teeme ära. Saime kohe kokkulepped sõlmitud ja vastu ööd asjad jonksu aetud.
Hommikul mitu tundi enne koitu seadsin sammud  päälinna poole.  Olin  pannud   õhtul endale raha arve peale, ühest pangast teise, et ei peaks  linnas rahahätta jääma. Tartus bussijaamas selgus, et hommikukohv ränduri kohvikus jääb ära, arvel olid vaid sendid ja vetsu minekust ka ei  olnud  juttugi, aga vajadus oli, vahtisin vetsu ukse taga näljase näoga ja siis..
Ühel hetkel hüppas vetsu uksest välja mu kursuseaegne pinginaaber, lõi vetsuukse lahkelt lahti ja ütles, et käigu ma ära, mis ma põen seal ukse taga. Midagi toredamat ei saagi olla.
Loksusin siis pealinna poole vihmas päikses, tuisus lörtsis- kõike sai näha ja tunda sel teel lõunast põhja sõites. Tallinna bussijaamas läksin uuele katsele, organiseerisin lilleostu ja endal raha pole, leidsingi  automaadid :keldrist kuhu viis enesetapjate kaldtee ja järsk trepp. Otsustasin ukerdada trepil pead katki kukkuda kaldteel ei soovinud. Rahakene taskus, seadsin sammud haigekassa ette, nii haige ma veel ei olnud, et sinna kassase minema paes,  aga jalad ütlesid, et midagi nendega korras pole, sain sõbra tema uhke habeme järgi hõlpsalt kätte ja  ta viskas mind oma uhke 21. sajandi  autoga endlasse. Tuli välja , et olen täitsa esimene, kes end  kohale vedas, kakkusin oma rotisabad lahti , jalad lahti ja siis hakkas põrgu pihta. Istu kuidas tahad, ole kuidas tahad,  jalad valutasid nagu oleks nendes 100 kurja päkapikku sees puid saagimas.  Võtsin ühe ibumaxi sisse ja ootasin imet, mida ei tulnud,  teiste kursuslaste esitlused olid vahvad, mina sain loosi number 11, niiet oli aega veel ennast kokku võtta, võtsin teise tableti ja ei midagi. Kooberdasin mööda saali otsides paremat asendit. Läksin esinema ja  peast puhta loll, vahtisin tahvlile ja arvutisse ja läksin nagu natuke pannikasse, siis ei vaadanud kuhugi ja rääkisin asju, mida üldse ei plaaninud rääkida, jätsin endast nii rumala mulje, et ei tea kuidas ma selle tunnistuse küll välja teenisin. Olin ju tegelikult kõvasti tööd teinud nii teoreetiliselt kui  füüsiliselt, aga tobedat muljet endast jätta ma juba oskan. Kui me siis olime oma esitlused teinud ja hingamispaus tuli, ilmus majja päikseline Indrek Tarand, kollastes pükstes, kollase pika salliga, jope alt ilmus kollane džemper, tõeline päike talvises pealinnas.
Kohale oli tulnud ka meid tervitama töötukassa töötaja ja koolituskeskus inimene, Margus Tsahkna, noo nii pidulikult sai kätte antud need tunnistused ja kingituseks raamatud invavanaisast . Ja siis rullus lahti  me selja taga saalis kaunis laud- mõnusate suupistetega ja  ägeda tordiga . Juttu jätkus kauemaks, Indrek Tarand oli nagu oma inimene, serveeris meile kohvi ja kui minuga pilgud kohtusid  vaatas mind ja ütles ,  et mina saan ise hakkama, et ta ei pea mind aitama.
Olin päri ja siis aitasin endale  põske eksklusiivseid  võileibu,
need olin nagu tõelisel vastuvõtul peavad olema, imeilusad ja maitsvad.
Traavisime pinginaabriga bussijaama poole, tema  läks poole tee peal  kardinaid jahtima, mina üksi edasi. Bussijaamas avastasin , et kõik  piletid välja müüdud bussidele , millega oleksin jõudnud Räpina bussile. Ostsin midagi ära, millise bussile oli  poolteist tundi aega. Istusin ootesaali  maha ja helistasin sõbrale, sellega siis arutasin, mida ma tahan ja millised mu võimalused. Jalad ikka tegid vahelduva eduga põrguvalu, otsustasin, et sõidan koju Põlva kaudu ja kutsun sinna mehe vastu autoga. Siis jõudis bussijaama ka mu pinginaaber ja oi kui tore, ta  tuli mind bussile saatma, norisin välja talt kalli,  ise veel pidi  ta oma bussi ootama. Uhke  kogemusnõustaja tunnistuse omanikuna Tartu bussile ronides, nõudis üks noor naine, et teda on  vaja kohe hakata nõustama, väsinud- tüdinud- valudes olin täitsa nõutu, mõtlesin, et  mul ei ole ju otsaette kirjutatud, et ma nõustaja olen, mul ju tunnistus koti põhjas peidus , kuidas ta teadis hulga rahva seast just minuga rääkima hakata.
Ütlesin talle,  et oi ma ei tea, kuidas aidata,  küsigu targemate käest, abitahtja ei jätnud mind rahule, kus need targemad on, kas mina siis ei tea, ma peaksin  teadma ju.   Ütlesin ,  et vaadaku  palun netist ja pugesin bussi sügavustesse peitu.
Kui siis  maha potsatasin, ilmus sinna bussi tagumisse otsa naine, keda  keegi abistas istumisega ja läks siis ära, ma ei saanud sugugi aru alguses, et miks see naine mulle kogu aeg vastu põrkus, kui ringi sebisin ja paremat kohta otsisin ja küsis koguaeg asju, mida peaks ise nagu nägema. Mõtlesin,  et proua üsna eakas, ehk sellepärast sellised kummalised küsimused, et ma siis  vastan, ega mul raske pole. Tagumises pingis sai üsna lahedalt istuda ja saime  pingi kaaslastega peaaegu et sõbraks, üks endine balletti tantsija sõitis oma  väikese pojaga ja me leidsime kohe ühise keele ja meele. Bussist väljumise eel, võttis  vanadaam me ees taskust välja valge kepi, oi mind ullikest,  nüüd sain aru miks see naine küsis küsimusi, millele vastates  enne veidi hämmeldusin , et kas ta ise ei näe. Nõustasin ja jõustasin seda prouat siis  bussist välja, astmed ja augud ja..Tohutult julge ettevõtmine niimoodi üksi reisida.
Sain mina ka tema selja taga siis oma kondid ja kodinad  bussist välja. Tartus bussijaam juba lukus, bussiplaani väljas ei ole,  peatustes infot ei ole, mis  buss kuhugi kuskohast  läheb, mingi kirbukiri oli läbi akna sees kassa juures seinal, surusin näo vastu klaasi ja püüdsin kõigest hingest näha, number liinikirjelduse taga muutus kord üheks, kord kolmeks, ma ei tea mida ma nägin või näha tahtsin.  Üks noor daam ütles, et tema läheb ka selle bussi peale ja see peatus on  number kolm. Tuligi buss ja hakkan siis bussi sisse ronima, seljakott seljas, joogipudel puusa peal, kasukvesti taskud träna täis, ise ka paras pontšik, surun end vahekäigust läbi ja üks lapsuke hõiskab  üle terve bussi , vaata emme milline paksuke siin trügib. Võpatasin ja ütlesin et oi, tänan meeldiva komplimendi eest,  pole ammu nii head komplimenti saanud ja trügisin edasi. Lapse ema hakkab pragama, et nii ei tohi rääkida, laps aga vastab , et aga ta ütles mulle aitäh. Muigan ja trügin edasi. Saan tagumises otsas istuma,  asjad seljast- küljest ära ja siis tormab mu selja taha üks noor daam ja kukub istmele sellise kolksuga , et kartsin,  et ta viga sai. Selgitanud välja, et ta nõustamist jõustamist ei vaja, hakkan sööma hiigelpirni, mille kaasa haarasin ürituse kaunilt kaetud laualt, sest lauas olles seda süüa ei jaksanud, aga isu nagu oli. Hammas sisse ei lähe, kõik mis ilus ei  passi patta panna, otsin siis välja noa oma paljudest pampudes ja siis saab nagu näridagi, kell juba  õhtul kümnendat tundi käimas ja vastuvõtu söömajast  päris mitu tundi  möödas ja ka paksukesed peavad sööma.
Põlvas saan bussist maha ja ukse ees juba kallis kaasa ootamas, ronin välja ja asun auto poole teele, enne mind kritiseerinud tüdrukutirtsu ema tuleb mu selja taga ja kukub  vabandama, toetan teda, et tal on palju tööd oma lapse sõnalise väljendusega ja komberdan autosse, õnnis oma auto, oma meheke, enam ei mingeid katsumusi. Ületame turvaliselt kohati ohtliku libeda kodutee ja kodus  ei saa veel magama minna:  selline  erutus, karga või lakke, peaks ju  valust ja räsitusest ümber kukkuma, lõpuks juhtub ka see.
Hommikul ärkan ja klaveri peal on kenasti raamitud tunnistus, lahe, ei olnudki uni. Sain hakkama.

Nüüd hakkan mõtlema suvele: 1. , 2., 3. juuli ootan teid kõiki Räpinasse, järv ja loss ja loomemaja ja paberivabrik ja aianduskooli aed ja ..

Sunday, March 13, 2016

Minu elu viimase aja suurim seiklus:


kogemusnõustamise koolituse praktika ja iseseisev töö.
Veebruari alguses oli põnev mahukas ja  õpetlik koolitus ära ja algas iseseisev töö.
Koduseks ülesandeks anti, et ma kirjutaksin oma tugevad küljed kogemusnõustajana. Uurisin ja lugesin  materjali, mis kaasa anti ja soovitati veel uurida …
Ilus ja põnev värk, aga kust mina võin hingest teada, milline nõustaja ma olen, kui ma  ametlikult kedagi nõustanud pole, oleks seal siis sõna „oleks“ sees, siis oleksin võinud luuletada, milline ma tahaksin ja oleksin siis. Kirjutasin   professorile ausalt, et ma pole nõustaja olnud ja ma ei oska üldse mõistatadagi, milline nõustaja ma oleks, kui ma ju ei ole  veel midagi.
Sain vastuseks  professorilt, et kirjutaksin koolitajale, et ta mulle  praktika kohta ei  otsiks.
 Püha taevas, ma pole alla andja tüüp.  Nii raske oli üldse sellele koolitusele saada,  siuke susservusser ja janti taevani ja lõpuks sain koolituse käidud ja oli hästi valgustav , põnev ja  tore. Koolitaja leidis mulle koha töövarjupäevaks  töötukassasse ja  Puuetega Inimeste Kojas  nõustamispraktika ning mul olid juba kõik  kohtumised  kokku lepitud ja ega mitte väga hõlpsalt vaid paraja logistika ja tohutu läbirääkimise ja ikka suure tegemisega ja mitu-mitu korda tagasi helistamise ja kirjutamisega.  Olin ennast juba ette valmistanud, häälestanud, uurinud- puurinud teoreetilist materjali,  kondikava paika pannud, kostüümid juba triikinud, koti valmis pakkinud, transpordi liikumised endale selgeks teinud, bussipiletid ostnud,  pidin ju teise linna minema neid asju tegema.. Nüüd siis hakkan  uuesti otsast peale ja ütlen  ära igale poole?!  Aga ma ei olnud enam üksi, kliendid juba ootasid minuga kohtumist, ja töötukassa, koolitaja oli tohutut tööd teinud, et mind vastu võetaks… Ei , ma ei ole allaandja ja miks ma peaks. Kirjutasin ka professorile,  et te ei saa minust nii lihtsalt lahti, praktika kohad  mul juba olemas ja ma ei ole allandja tüüp.
Öösel enne töötukassase minekut peksid mu püksid ikka ilusat püüli, olin kunagi ammu tööhõives käinud, kui töö kaotasin, ega seal midagi rõõmsat olnud. Olen igasugu ametnikke näinud, igavad inimesed, kõik väikese erandiga käivad riides vanuri rahvariides: mustad pikad püksid ja mingi igav pluus või džemper,  kuidas mina lähen oma silmatorkavate kostüümidega, nad ju kohe arvavad, et ma mingi hull ja kui esimene mulje halb on, siis mis edasi saab.
Töötukassa on kolinud uude kohta, majas  on tehtud uus ja uhke remont , kaugelt  ja ammu oli juba näha, kuidas lifti  ja kaldtee ehitus käis, kui  sinna linna  vahel  sattusin.
 Sõitsin uhkelt liftiga üles ,  põlved nõrgad, astusin uksest sisse ja mida ma nägin:  hirmus… tohutu suur saal ja konsultandid istusid  pika lahtise laua taga reas nagu linnud  traadil, issand kas nüüd ongi moes, et   kõik ametnikud pannakse suurde ruumi ritta, ei mingeid kabinette ja ei mingit privaatsust.  Hakkasin siis  argsi mööda  ruumi liikuma   ise ringi vaadates. Särava  naeratusega hõikas mulle konsultandi laua tagant tere mulle juba  tuttav inimene, keda teadsin tema lapspõlvest saati puuetega inimeste kojast,  see võttis veidi ärevust maha, et ei olegi kõik võhivõõrad. Küsisin siis infoletist, et kuidas leian juhtivkonsultandi, kelle juhtimise all pidin minema tööd varjutama ja juhatati mind lahkesti õigesse ruumi. Astusin   kabinetti sisse arvuti kaenlas, sest hommikune töö valve oli mul veel käsil.  Minu põhitöökoha ülemus ei tahtnud kuidagi tööle tulla nagu  kiusu pärast ei saanud talle skypes tere öelda, tegin südame kõvaks, kell 9 ütlesin tere ära ja sain töötukassa töövarju päevaga peale hakata. Esimene inimene, keda mulle tutvustati oli , imevahvalt ja maitsekalt riides: kärtsruudulises kleidis,  ja säravasinistes sukkades ning rinnas ilus oranž kunstlill, ohkasin kergendatult, sellises põnevas keskkonnas ei jäägi ehk ma väga silma. Kui siis mööda maja ringi kõndisime  nägin,  et ruumid on mugavad,  on eraldi kabinette ka ja need lahtised lauad on eraldatud vaheseinadega ja nii väga avalik see värk  ikka ei ole. Kohviruum oli  täitsa eraldi ruum,   õnneks ei pea töötajad  lõunat sööma  avalikult  klientide silma all. Natuke veider oli see, et köögikapi peal oli  kaunilt sepistatud ahjuroop. Mina lihtsameelne kohe küsima, et mida te teete siin  elektriküttega  majas ahjuroobiga. Vastuseks sain, et ma ju märkasin   ees suures ruumis konsultanti,  kes on hästi väikest kasvu, et see on ta abivahend, millega  ta avab  kõrgemal olevaid kappe, täitsa lõpp, ma ju ise ka kasutan kodus asjade kätte saamiseks ahjuroopi, haaratsit ja oleksin ju seda konsultanti nähes pidanud taipama isegi. Seega võib öelda, et töökeskkond on paindlik vastavalt vajadustele, lisaks ahjuroobile  oli kohvinurgas ka kolmeastmeline trepp, et pääseda nõudekapi juurde. Lisaks nõustamiskabinettidele olid veel hulga eraldi ruume loengute ja muu tegevuse jaoks, nii , et esimene mulje oli petlik.
Maja ruumid ja võimalused üle vaadatud, hakkasime siis nõustamise  töövarjuga pihta.
Kohtusin  ka  sama nõustajaga, kes mind omal ajal nõustas  ja oli mulle jätnud tollal väga lootusetuse tunde ja minu hirm oli jälle sajaga tagasi, kuigi minu juhendaja toonitas, et ajad on muutunud ja väga.
Tuligi  siis sellele konsultandile klient, kes oli sarnase suhtumisega, kui   mina  kunagi, kõik tunnistused ja dokumendid kaasas ja mina kikitasin kõrvu, mis konsultant ütleb, mind hakkas ta  omal ajal  pragama, et niigi raske kõndida, miks ma tassin neid, konsultant oli vahepeal tõesti muutunud , näitas tõelist empaatiat, klient ei saanudki tunda, et  konsultant võik arvata, et ehk need tunnistused ja dokumendid tal kaasas ilmaasjata.
Nägin milliseid taktikaid konsultandid kasutasid oskuslikult ja  istusin nende selja taga nagu tõeline pikk kõrv, vastavalt kliendile muutusid ka konsultandid. Ühel hetkel kuulsin, et konsultant, kes on ise sale ja vaikse häälega mees, hakkas  äkki ülevoolavalt mõnusalt rääkima tüseda  häälega võru keelt, pistsin pea seina tagant välja ja nägin klienti, see oli suur ja tugev maamees. See oi imevahva,  kuidas konsultant võttis iga kliendiga isemoodi suhtlemise positsiooni.
Pärast lõunapausi istusin siis seal suures saalis ja polnudki enam nii hirmutav, nägin ja kuulsin kuidas töötajad oskuslikult tegelevad klientidega, kuidas neid nõustatakse, kui nad tulevad esimest korda ja kuidas tegeldakse korduvate klientidega, see võttis mul juba hirmu maha, et elu on edasi läinud ja  kliendi teenindajad on ise ka omanäolised isiksused, mitte hallid hiirekesed, kelle hulgas ma oleks ennast ebamugavalt tundnud, meestel olid oranžid lipsud, naistel  oranžid sallid  õlgadel ja lilled rinnas+ isiklikud kostüümid, mis ei olnud ühevärvilised ja  igavad. Ruumid olid sisustatud oranžide toolidega, üldse ümberringi palju värvi.
See mulle ammusest tuttav konsultant seal eesruumis andis mulle palju head nõud, kuidas suhelda oma tulevaste klientidega , keda pidin hakkama nõustama   Põlva Puuetega Inimeste  Kojas, ta tundis mu tulevasi kliente isiklikult ja  oskas mulle suunised kätte anda, kuidas nendega üldse kontakti saada.
Kergema südamega juba läksin puuetega inimeste kotta.
Kui siis sinna jõudsin oli hirm ja ärevus jälle laes, kui nägin oma esimest klienti, see oli mu  tütre kunagine klassikaaslane, kuidas ma küsin ta käest, kas me räägime teie või sina. Ta haigus oli aastatega niimoodi süvenenud , et temaga suheldes vajasin tõlki. Kuidas  ma talle sina ütlen, kui ta ehk ei mäletagi mind ja ei tea kes ma olen? Klient oli ka nii ärev,  et oli vajunud oma ratastooli kössi ja hunnikusse ning kergitas ennast muudkui närviliselt. Mina hakkasin ka ennast tundma nagu kössis nutsakas. Küsisin , et kas ta mind mäletab, kes ma olen ja kas me räägime „teie“ või „sina“. Ta hakkas suure häälega naerma, ma ka ei teadnud, mida nüüd arvata.
Sain siis abistaja käest teada,  et ikka „sina“ võib öelda. Kui   klient oli maha rahunenud , vaatas mind siis see pisike inimene  seal kössis toolis istudes hirmunud pilgul edasi. Küsisin , et kas ta tunneb end ebamugavalt , abistaja käest sain selgituse, et klient ei ole oma isiklikus toolis ja  käesolev  tool on  küll ebamugav, aga selle aja, mis klient  minuga vestleb, kannatab ära olla ja kui tal väga ebamugav on, ütleb ta meile ja me siis kergitame teda, kui ta ise ei saa. Leidsin siis teema, millest rääkida, oma kogemustest ka tean, kui ebamugav on vales toolis olla,  pingeline õhkkond oli kadunud. Tegime selgeks vestluse eesmärgid ja kukkusime siis  rühkima eesmärgi saavutmise poole. Kasutasin  avatud küsimusi  ja oma empaatilist mõistmist, et teda motiveerida, toetada ning  jõustada . Planeerisime  järgmise kohtumise.
Teise kliendiga sujus vestlus sujuvamalt  ja koheselt. Ma ei vajanud tõlki, tema tervislik seisund oli selline, et ta kõnest oli lihtne ja hõlbus aru saada. Klient  oli rõõmsameelne ja hästi suhtlemisaldis. See ka kergendas suhtlemist, et me olime kunagi  põgusalt temaga kohtunud, me ei olnud teineteisele täiesti võõrad, seega mingit võõristust ei tekkinud. Enne kliendiga kohtumist  hankisin kliendi kohta tausta infot , mis tuli kohtumisele  igati kasuks. Leidsime kohe ühise keele ja  selgitasin välja tema kõige suurema probleemi, millega tegelema hakkasime. Motiveerisin klienti, et ta pöörduks   abi saamiseks  spetsialisti poole. Tema nõustamine ja jõustamine toimus   vabalt ja avatult,  sest mul oli tema probleem  isiklikult väga tuttav ja kui kirjeldasin oma mõtteid ja tundeid sarnastest olukordadest, muutus õhkkond veelgi vabamaks ja usalduslikumaks. Kasutasin  nõustamistaktikatest summeerimist, peegeldamist ja parafraseerimist ja sain kohe tagasisidet , et  minu antud infost on klient aru saanud ja mõistnud ning  võisin  olla kindel, et osutatav teenus vastab väljendatud vajadustele. Pakkusin kliendile alternatiive ja planeerisime järgmine kohtumise. Lubasin selleks kohtumiseks enne kokku leppida vastava ala spetsialistidega ja  välja uurida aja ja koha, kus siis tegelda probleemi lahendusega edaspidi.
Rõõmsalt praktikal käidud hakkasin igapäev õhtul pärast tööd asju kirja panema. Hirmus tore oli see, et üks kursusekaaslane võttis fb-s minuga ühendust ja aitas hirmus palju mind, lausa utsitas mind.  Kui koolitusel me suhtlemine veidi kammitsetud oli sii fb-s ei olnud pealkuulajaid ega segajaid ja kui teda poleks olnud mind nõustamas  ja utsitamas,  siis  oleks mu  iseseisvatöö tegemised palju raskemad olnud. Pusisin paberitööd õhtuti, hommikuti, öösiti , kui uni ära läks, päeval, kuna arvuti taha maha sain istuda või mahti sain, samal ajal  pidin olema Räpina päevakeskuse igapäevaselt  töös, harjutasin siis  sealsete klientidega igasugust nõustamise taktikat, suletud ja avatud küsimusi ja iseseisvatöö tunnid said kõik ilusti kirja ja lõputöö sai ka suure pusimisega kirja pandud. Tööd tegin hoolega, kuigi  kirjapandud tulemus tundus kesine.
Siis juhtus imelik asi. 10 märtsi hommikul kella  8 ajal,  enne päevakeskusesse tööle minekut , hakkasin töid ära saatma, arvuti hakkas vastu, tund aega pusisin, lõpuks kirjakast näitas, et  mõlemad  failid on tõesti teele  läinud. 10 märtsi hilisõhtul saadab koolitaja  mulle kirja, iseseisva töö tunde on  alla 50 ja professorile  pole ma üldse midagi saatnud. Paanika lahti, kirjakast ütleb, et olen saatnud, hakkasin tunde üle lugema, mina saan  tunde üle saja, aga koolitaja ütleb,  et  tema saab alla 50. Saatsin uuesti, sest suure tegemise peale on arvuti sada korda ise ka salvestanud  neid tabeleid ja  ehk sai mõni poolik hoopis teele. Lõpuks sain  koolitajaga    kokkuleppele , et ikka on niipalju tunde kui vaja, aga ikkagi  pole professor mu töid saanud, küsisin, koolitaja käest , et kas ehk on  mul vale aadresse , kuhu saatsin professorile mõeldud töö, sain  teise aadressi ja  panin tööd uuesti teele.
Oli juba täitsa hilisõhtu ja ei saanud  ju tagasisidet lootagi. 11 märtsi hommikul sain professorilt  kirja, et ta on mu töö kätte saanud ja arvestanud ja et ta saab minust ja mu tunnetest aru.
Uuh tulen õhtul koju töölt ja kiidan siis kursusevennale fb-s,  et sain minagi hakkama, tema võtab mu rõõmu kenasti nullini  maha, aga powerpointi esitlus vaja teha, Jumal kas ma oskan, kas mul on see?! 2004 sai  mingi lõputöö sellega tehtud, aga kuidas seda kasutada, pole  enam aimugi.
Sebin arvutis ringi ja ei leia, mitu päeva siis sebin , aga ei leia, aga hakkasin powerpointi jaoks teksti kirja panema paralleelselt otsimisega,  ise valjult hädaldades, et  mul seda powerpointi vaja, poeg irvitas,  et see üks jama programm on,  powerit on  palju,  aga pointi ei ole. Mees  soovitas siis LibreOfficeImpress i kasutada. Vaatan, ongi sarnane , äkki annab kasutada.
Tegin siis teksti valmis ja kukkusin  üle lugema, stopper kõrval minuteid ja sekundeid lugemas.
Et siis kui  saab palju seda teksti, hakkan nudima ja terasid sõkaldest eraldama.
20 minutit!!!
Hakkasin otsast peale, mida võtta- mida jätta.
Hakkasin siis hakkima ja sikutama põhilist välja ja kopeerima slaididele, pool päeva läks pusimise peale, et aru saada,  kuidas see süsteem toimib, lõpuks hakkas midagi kujunema. Saatsin koolitajale ära ja ootan nüüd pikisilmi vastust, et midagi ei kõlba, midagi ei ole ja pean otsast peale hakkama :)

Lõpuks jõudsin järeldusele, et kui väga tahta ja väga pingutada, siis saab üle igast mäest. Arvan et hakkan teid kõiki igatsema, tahaks hirmsast teada, kuidas teil edaspidi läheb, kas olete tööle saanud jne
Kutsun kõiki  häid sõpru ja tuttavaid ja kursusekaaslasi suvepäevadele Räpinasse 1.,2.,3. Juulil.