Ära see reis sai tehtud

ja olen kodus elus ja terve.

Käisime kooriga Soomes, esimest korda muide sain ma üle mere.

Mitu korda on asjaolud nii pöördunud, et  pole  reisidele kaasa saanud, seekord õnnestus ühes minna.

Kartsin igasugu asju, tervis rikkest muude pahandusteni. Tervis pidas vastu kenasti, ainult olen kodus mitu päeva voodi sõber olnud. Seltskond hoidis kokku, kedagi kuhugi ripakile ei jäetud.

Käisime Tuira kiriku juubelil, kohtusime teiste kooride ja  igasugu toredate inimestega. Ööbisime leerilaagris mere ääres, käisin mitu korda meres ja igatpidi vahva reis oli. 

Meid jagati  leerilaagris kahekaupa tuppa, aga mina jäin mingil  imelikul kombel üksikuks, sest sõpru on mul üldse vähe ja kooris ka keegi minu sõbraks väga tükkinud pole. Alguses kurvastasin tsipake, et kodus üksi ja reisil üksi, aga siis magamise ajal mõtlesin, et küll on hea, et ma kedagi ei sega: mu keha kuuma kraane keerab keegi kogu aeg ette teatamata viimase peale lahti ja ma sain  üksi toas olles   loopida tekke maha ja  kedagi segamata jälle peale kakkuda, lasta vabaks kõhutuult, norsata ja unes  rääkida. Kellegi  asi ei  olnud, kui ma oma asjad mööda tuba laiali  loopisin, öösel sada korda väljas käisin jne. Meid toideti hästi nii leerimajas kui kirikus.

Söögilauas ka minu juurde väga keegi ei kippunud, aga ma ise tükkisin teiste juurde ja keegi  mu eest jalga ei lasknud. Poole tee peal  Soomes käisime söögikohas, kus sai 9 euro eest ennast lõhki süüa, võis võtta  taldrikule toitu nii palju kui  hing ihkas, esimene kord olid toidud imelised, aga teine kord tagasiteel oli kokal sool panemata ununenud, aga supid olid seal imelised mõlemal korral. Keskkoht toetatud , sai jälle edasi või tagasi matkatud.

Soome maa kaunis loodus, eriline arhitektuur, lahked ja  ilusad inimesed, imeline vastuvõtt pani silmad vesise koha peale. Viimasel õhtul kui  grillmajas grillisime, laulsime suust ja südamest ja mul ikka voolas ojadena pisaraid.

Tarisin kaasa oma tehud keraamika ja ma pole ammu nii suurt  kinkimisrõõmu tundnud, sest kingisaajad olid siiralt rõõmsad ja üllatunud.

Kirikukoori  koorivanem on kuldne inimene, ta ei sea iial oma isiklikke vajadusi kunagi esikohale, suhtleb kõigiga alati armsalt , hoidvalt ja viisakalt. Üldse oli  kogu seltskond hästi kokkuhoidev, ikka jälgiti , et kõigil mugav on, toitu saaksid ja asjad ripakile ei jääks. Ja kogu koor käitus väljaspool bussi nii, et keegi poleks saanud nende pärast häbi tunda. Tuira kirik oli imeline, eriline arhitektuur- vana uuega ühes, inimesed seal teadsid kõik oma ülesandeid , kõik laabus nagu kellavärk, teenistusest võttis osa hulga inimesi, kes tegi muusikat, kes viis läbi teenistust, kes hoolitses muude asjade eest. Pärast teenistust toideti ära tohutu rahvahulk käratult ja mõnusalt. Kirikus sees oli  palju rahvast ja umbne, istusin koridoris ja sain täitsa vabalt osa sees toimuvast teenistusest ja kaunist muusikast, seintel olid kõlarid kust kõik kirikus toimuv  kostis  koridori.

Kaasas parimad soovid  ja kallistused asusime tagasiteele, mis läks ka lobedalt.

Enne laevale minekut oli meil veidi aega, kes käis siis  shoppamas ja kes lobises platsil niisama, mina jalutasin käsitööpoodi ja imetlesin  asju ja hindu, tegin platsist pilte ja tundsin ennast hästi  Soome seenevihmas.

Mul oli

  

kaks väga ägedat vanaema- üks kiftim kui teine. Ühe vanaema kodu oli  selline, mida ikka ja jälle on vahva meenutada, millest jutustada.

Mamma oli uhke oma kodu üle.Ütles tihti,  et tal on  kogu külas kõige puhtam  tare. Tema pisike kollane maja oli tõesti armas  ja hästi korras. Puust talupoja voodid olid  alati üles tehtud kui kuningannale oma   hulga patjade ja imelise käsitööga, laual oli alati  valge lina ja aknad olid täis  õitsvaid potililli.

Ta ise oli ka kui muuseumist, pikad puusadeni juuksed kindlalt kuklas krunnis, puhta põlle ja rätiga: iga töö ja käigu jaoks ise rätt, põll, riietus. Kui me läksime üle põllu  poodi, meiereisse või sidesse, võttis ta alati kingad  ja sukad näppu, suure tee ääres bussi peatuses pani kingad ja sukad jalga ja poriseks saanud   kalossid peitu bussi peatusse pingi alla.

Mamma kodu on  nüüd rüüstatud ja räämas, mamma ammu mulla all.

Tihti olen ma oma unenägudes seal õuel, trepil suppi söömas,  tärgeldatud pitsilisi padjakotte patjadele tõmbamas...

Põrandal käpuli kangast juurde lõikamas, mamma šnittidega abiks.

Mul ka endal   pea 100 aastane maja, remonti ei ole ei tea mis ajast tehtud, olen siis jõudumööda sättinud oma kodu, et seal oleks mugav ja ilus.  Odavad lahendused on aga ajutised ja tükivad ruttu koledaks minema ja kui kõnnin mööda maja ja avastan, et mu „dekoratsioonid“ on ära väsinud, kurvastan.

Tahaks  ka olla selline memm,  kes oleks mälestustes sama tore, kui olid mulle mu   vanaemad ja kelle kodu ikka mäletataks, kui imelist muinasjutu maad.

Tänane hommik

 pärast unetut ööd ja öist  suplust, algas hommik kohvikeedu ja pudru vaaritamisega. Tõmbasin kirikuriided selga ja liipasin bussijaama, ootasime siis Sakust tulnud suvepäevalisega Tartu bussi peaaegu pool tundi , kuni läksin bussijaamast küsima, et kas ta teab, miks bussi ei tule, saime teada, et pühapäeval see buss ei käigi.

Läksime siis päevakeskusesse hommikusöögile.

Saabusid rõõmsad töötoalised, hilisõhtused töötoalised olid teinud ilmelisi portselani maale, imetlesime töid ja võtsime oma poolikud  savitööd katete alt välja, viimistlesime ning tegime uusi. Kella 11ks  läksime kirikusse, pärast kirikut võtsime suupisteid saatsime teele viimased suvepäevalised, panime kokku töötoa asju, kolisime päevakeskusest ära. Kõrvu jäi ikka kõlama, et kohtume järgmisel aastal. Hirmsasti ägedad päevad olid, tõesti saame  kokku järgmisel aastal. Igal aastal on aina ägedam  ja omanäolisem olnud , eks järgmised  suvepäevad võivad loogiliselt võttes olla veel  vahvamad. Tänan kõiki, kes  osa võtsid ja kaasa aitasid!!

Kohtumiseni  siis järgmisel aastal.

Suvepäevad Räpinas edenevad hooga

Väike logistiline aps oli, aga muidu edenes  teise päeva õhtupoolik kenasti.

Natuke pikutasin pealelõunat kodus ja taas asusin suvepäevi läbi viima - korraldama.

Naised olid minu pikutamise ajal lahti löönud päevakeskuses õmblustöökoja ja imelised õied gaasiriidest pärlite ja muude kaunistustega ehtisid naiste tualette juba kui päeva keskusesse sisse astusin.

Tegime savi ja küpsetasime pirukat, seekord lõunasest supist, lisades  tainast, juustu, muna ja armastust

Ühises teelauas pidasime  õhtuseid ja homseid plaane, kes mis bussile ja kuidas.

Naised jäid minust portselani maalima, kui magama lasin ennast koju tuua.

Homne päev siis algab plaanipäraselt pudru ja kohviga, kell 11 lähme koos kirikusse ja siis vaatab kuidas kujuneb. Tänan kõiki osalisi ja kaunist ööund, et jaksaks taas homseid häid tegusid korda saata :P

Tänane päev

 oli täis ootamatusi ja põnevaid väljakutseid. Töötuba läks riiulisse ootama vaba pinda ja meie pärast pudrutamist ja kohvi manustamist suundusime sadamasse.  Abikaasa rõõmustas mind nähes sadamakohviku leti ees, et ma kaon leti taustal nägemisväljast, et sama kangas seljas mis letil.  

Imetlesime kaunist rannavaadet, toredat foto näitust ja maitsesime seto kokteili , mis täna ei maitsenud nii hästi kui möödunud kord.

Sõitsime rõõmsalt lossi ja saalisime seal tubades ja saalides ringi, peas ägedad kübarad, kõõlusime rõdudel ja  ahmisime endasse kõike seda ilu mis silma  hakkas. Mööda minnes käisime läbi loomemajast ning siirdusime päevakeskusesse lõunat tegema. Viskasin   potti kaks komplekti  külmutatud juurikaid, eilse riisi ja kanakoivad ja supp sai imeline. Kõhud täis, sõitsime jälle lossi poole, naised läksid kontserti kuulama, aga mina koju  ennast sirutama, tundsin et toss otsas, kui nad lossist ära tahavad tulla,  helistavad siis läheb  üritus täishooga edasi.

Suvepäevad läksid käima

 , alul arglikult, võtsid hoogu ja kulminatsioon saabus südaööl, kui lõkke äärest ära ei raatsinud minna.
Tütar magas hommikul laua all, sest ärklikorrus läheb kuumaks ja söögilaua alla tehtud asemel sai kõige paremini end välja puhata. Kamandasin tüdruku maast lahti sõnaotseses mõttes putru keetma ise tormasin majas ringi , et katta kinni värvi järele karjuvat põrandat , katta lauda ja sättida end esimesel külalisele bussi vastu. Kui bussijaamast tagasi sain esimese külalisega, oli puder juba laual ja laps korjas oma aset laua alt kokku.
Pudrutasime end keskkohast kimmäs, pakkisime asjad , et mida süüa teha ja mida töötoale vaja. Ühel hetkel astus väravast sisse inimene, keda mõttes arvasin , et sobiks kutsuda suvepäevi veetma ja läbi viima. Istusime kodinatega autosse ja sõitsime päevakeskusesse, kus perenaine juba ees ootamas ja sauna kütmas, virutasin riisi potti keema ja kukkusime savi mätsima, üks päevakeskuse klient, kes alati väga käsitööd teha ei ihka , tegi ka nii hoolega kaasa, et lausa lust vaadata oli. Päev veereski õhtusse söögipauside, külaliste kohale toimetamise, ribu radapidi saunas käimise ja savi mätsimisega. Laud kattis end nagu ise ja mustad nõud pesid end justkui ise puhtaks, sest kohalik rahvas võttis väga südamega , seda et meil kõigil mõnus , tore ja ladus olla oleks. Kui kell hakkas seitsmele õhtul liginema, veeresime kirikusse Taize palvusele, et veeta pooltund kohaliku kirikuõpetajaga, kelle imelise musitseerimise kõrval tunned ennast ka kui ooperilaulja, kirik täitus erilise auraga ja armsa muusikaga. Siirdusime minu õuele, kus teelaud oli end ise katnud ja lõke põles juba õdusalt. Võtsime kirikust kaasa ühe õhtuse esineja ning õhtu sai sisse erilise hoo. Aapo Ilvese pisem sugulane valmistas grillliha, tema kallim maitsva salati, juttu jagus südaööni ja üle selle. Aapo Ilvese väike sugulane võttis kitarri ja laulis oma loomingulisi palasid, külalise vestsid lugusid, lugesid luulet, oleksime selle heas vaimsuses ja seltskonnas olnud hommikuni , kui väsimus murdma poleks hakanud. Saatsin külalised ööbimispaika ja ise voodisse end sirutades mõtlesin, et mu suvepäevad lähevad aastatega suuremateks ja vahvamateks, võtab nagu tuure vaikselt ja siis kui hoo sisse saab on äraütlemata äge. Täna plaanime teha veel savi , viimistleda eilseid töid ja teha natuke portselanimaali, sest eilsete külaliste seas on üks tore portselanimaaliga tegutseja ning plaanime vaadata Räpinas ringi. Õhtupoolikul siirdume lossikontserdile ja sealsesse imelisse aeda.
Pakin kokku hommikusöögi asjad, panen kohvi hakkama ja jälle teele, sest suvepäevad kestavad.

Tänan kõiki, kes kaasa aitasid ja kohale tulid ning osa võtsid.

Põnevaid kohtumisi ja tegusid meile !

Mu tütreke kirjutas oma blogisse emadepäeva puhul sellise postituse , et

  lugesin ja nutsin, nutsin ja jälle lugesin, nii hinge läks.

 Ma  olen alati arvanud, et ta minust väga ei pea vaid  proovib olla diplomaatiline, et tal on mind vahel vaja :)

Andesta kui võid!

http://mmurca.blogspot.com.ee/2016/05/sinu-paev-koos-kevadega-kaes.html

Blogi postituse lõpus on küsimus:

Kas sa oled oma ema moodi ja milliseks inimeseks sa väiksena arvasid, et sa saad?

Hakkasin vastama ja  vastus sai  kommentaari jaoks liiga pikk.

Räägitakse, et olen välimuselt isasse ja ka iseloom pidi olema selline kinnine nagu mu isal.

 Mina väga-väga ei  ole tahtnud olla emaga sarnane, kuigi me sellest ei pääse  tundub.

Ma olen kramplikult hoidunud kodukitlitest, sest need  nõuka aegsed poekitlid olid halva lõikega õmmeldud ja läksid ruttu väga koledateks, ma  vaatasin oma ema neis kitlites ja mõtlesin, et minu lapsed ei peaks iial mind sellisena  nägema, kuid väljaspool koduust ja  hooviväravat oli ema alati  väljapeetud, puhas, eriliselt riides nii nagu ei käinud kellegi ema riides. Mu emal oli isiklik rätsep, ta  noorepõlve sõbranna, kes õmbles talle ta kavandite järgi väga korrektsed riided, mida sai  kanda veel aastakümneid pärast ema surma. Minu ema õmmelda ei osanud, aga ta teadis millised peavad olema riided, soliidsed ja vastupidavad. Mina hakkasin üsna varakult ise õmblema, sest mu ema oskused  õmbluse alal olid väga kesised, poest midagi saada polnud ja kõiki mu fantaasiaid mu ema õmbleja polnud  nõus minuga kaasa tegema, lihtsalt lasi overlokiga üle lahti lõigatud kangad ja andis vahel mõne nipi. Nüüd tean, miks mu ema lasi enamus oma riietest õmmelda, ta oli ka ebastandardse kehaga nagu minagi ja mu tütar. Lapsena mõtlesin, et see oli mu ema mingi veidrus.

Nii mõtlesid ka mu vanaemad,  et riided peavad olema soliidsed ja vastupidavad, kes aga tegid oma riided ise, alates kangast. Sellest ehk ka see omadus, et  lohakas ja labane riietus mulle väga vastumeelne on. Eriti on  mulle vastukarva vales kohas enese paljastamine ja minu meelest sobimatute riideesemetega ringi liikumine.

Oma kostüümid teen ma aga iseäralikud ja erilised sellepärast, et igat tegevust, mida ma teen, võtan ma kui loomingut ja täiesti tavalist riideeset pole mõtet ju teha, mida on maailmas tuhandeid. Üldse aitab loominguline  suhtumine oma igapäeva ellu elus edasi, muidu hall argipäev neelab meid alla. Mul oli üks sõbranna, kes ütles, et isegi kurgi peenar on tema jaoks loomingu ja kunsti tegemine, muidu ta seda ei jaksaks teha. Kui mu kodu oli täis lapsi ja tööd kasvasid üle pea, tegin endale mingist vanast asjast mõnusa uue kodukleidi- kostüümi ja kui olin enda ära „kaunistanud“ siis hakkasin kodu kaunistama, mööblit ümber tõstma,  uusi kardinaid-  katteid õmblema, selle juurde sai kodu ka kaunilt puhtaks ja korda, sest mustale aknale või määrdunud põrandale uut aksessuaari panna ju ei saanud.

Mulle ei meeldinud mu ema juures paljud asjad, mida mõnda omadust praegu isegi toredateks pean, mõned asjad aga on siiani olnud nii, et püüan mitte iial selline olla, kuigi väga ei õnnestu. Vastupidiselt  Mirjamile, mina  oma ema häbenesin, püüan ikka olla mitte nii pealetükkiv nagu  oli minu ema. Mu sõbrad  ja tuttavad aga meenutavad mu ema, kui väga palju lugenud ja põneva inimesena, samas aga tohutult heatahtliku ja abivalmina. Minu emal oli väga tumedaid külgi, mida ta võõrastele ei näidanud ja kui ma julgen  praegu iitsatadagi sellest ta sõpradele ja tuttavatele, läheme me tülli, nii uskumatuna tundub see, sest kõik mäletavad teda ideaalse naisena. Ideaalse perenaisena, parima kokana, tubli aednikuna, äärmiselt hea ja abivalmi inimesena. Me korter oli kui läbikäiguhoov, kel aga sissekirjutust või pelgupaika vaja oli, oli meie kodus teretulnud, vahel kasutati sellist lahkust ka kurjasti ära. Mina pidin siis oma kodu jagama väga paljude tuttavate ja sugulastega. Kui mina hakkasin külalapsi aitama, oli ema mulle  kuri kartes, et ehk piisavalt vahendeid ja ruumi ja armastust mu oma lastele  ehk enam ei jagu.

Mind lapsena nii häirinud ema omadus kõigiga sõbralik olla, alati naeratada on mulle külge hakanud, kas  on see geenidest või teen ma seda alateadlikult. Ma nii häbenesin, kui mu ema oma kortermajas trepikojas oma sünnipäeva päeval ringi liikus ja hõikas üle terve maja , et soovige talle kõik õnne, et tal on täna sünnipäev. Lapsena oli mul hirmus piinlik, aga praegu tundub see nii armas. Samas olen mina õppinud vahet tegema, kes on päris sõber ja kellega saab niisama loba ajada.

Mu ema oli  kõvasti  rutiini inimene, kõik  käis tal kella järgi, vanasti  häiris see mind, nüüd pean ise ka  päeva ja nädalarütmist kinni , see teeb elu turvalisemaks. Kuna ma ei mahu oma käitumise ja riietusega  keskmise inimese raamidesse,  arvatakse et olen boheemlane. Loomingulisem ehk, kui keskmine inimene ma olen küll, aga ma tunnen kella ja oma lubadustest pean ma kinni.

Oma  tänavuse emadepäeva veetsin ma muude kodutööde kõrval lillepeenras, igatpidi  ukerdades, kord toolis istudes,  kord tabureti abiga kummardades, kord külili, kord käpuli , sest ma  olen püüdnud  hambad risti olla oma uhkusest üle, et allapoole naba ei paindu. Sügisest saati mässan selle peenraga, olen palunud ka abilisi, ilma kelleta ma seda peenart poleks teha saanud. Sellesse peenrasse pole ainult lilli istutatud ja on ka plaanis sinna panna  veel asju, mis tavalises lilleklumbis ei käi,  kui kogu ulatuses vaip paika saab. Mu ema  ei läheks sellisele kompromissile, et peenravaip ja tootsipeenar. Ta ei  annaks oma ihule järele, seepärast ta  enneaegu  ka teispoolsusesse läks, et trotsis alati  valu ja  kunagi ennast ei hellitanud. Aga  mind  ta alatihti  sarjas, et armastan oma  ihu liialt ja ei piina teda liialt.
Ma arvan, et  sellest pole kellegi kasu , kui end haigeks punnitan, pikali jään teiste hooldada või enneaegu hauda ukerdan.

Seega proovin olla ema moodi asjades, mis mulle temas meeldivad või meeldima on tagantjärgi hakanud ja mitte teha ema tehtud vigu omas elus järele.
Kuidas mul  see õnnestub  ei tea, eks  seda näe mu sõbrad, tuttavad ja mu omad lapsed, kas olen sama segane, kui mu ema, või  natuke etem :) !?

Võtsin ette väikse retke,

Taaralinna.

Kingsepal vaja käia, kontserdil vaja käia,  slämmil vaja käia ja isa juures vaja käia.

5.15 nägin imehuvitavat und, värvilist ja põnevat, kass kargas mulle voodisse, pistis nina vastu minu nina ja karjus mu peale  , et tule üles, äratus oli. Mina mõtsin läbi une, et hull loom, kell on 5.15, mis sa jaurad. Vajutasin talle näpuga nina peale, mille peale ta solvus ja ära läks ja magasin edasi, 10 minuti pärast sain aru oih, aga ma ju pidingi 5.15 tõusma. Kargasin püsti, arvuti kinni , see hakkas vastu, et vaja installida, ära võta juhet ära , mina ikka võtsin, polnud aega temaga  mängida.

Asjad kotti, riided selga, tormasin mööda maja, et mida veel pidin võtma , mida veel pidin tegema. Õhtul mõtsin, et magan tunnikese ja siis pakin ja teen asju , magasin hommikuni. Kepp, kaabu kott ja kohver, joogipudel ja telefon kaasa ja  jooksuga bussijaama.

6.15 buss on üks ütlemata tore buss,  bussijuht mõnus, rahulik ja proff, pilet üliodav.

Bussis  loeti raadiost päevahoroskoopi, et jääral täna  asjad nii ei lähe nagu planeeritud ja tal on tänan päev täis üllatusi.

Mõtsin üllaülla, kas  kingsepp ütleb, et kingi ei olegi valmis :(

Sõitsin bussiga Ropkamõisa peatusse,  ronin maha bussist, vahin ringi ja ei oska kuhugi minna, üks proua pussipeatuses teadis, kus on Ropkamõisa 10, tänan ja hakkan marssima.

Autode katkematu vool tee peal -tipptund, vaja minna üle tee, seisan sebra servas nõudliku näoga, et vaja minna , aga ei saa nagu,  hakkan üle tee minema, buss nagu peatas ja siis hakkas hooga minu poole sööstma , mina juba jalgupidi sebral, kalpsasin kõnniteele tagasi kargu ja lohiseva ratastega kohvriga ja seljakott seljas tolknemas.

Mõtsin kaks üllatust juba käes.

Lähen siis härrastemaja ette, vaatan  ortopeedia keskuse silti ei ole

Helistan kingsepale, tema sellise  tüdinud häälega. Küsin , et mis ta teeb, no ta  siin tööl, mina mõtsin et nii siukese tüdinud häälega, leppisime kokku et tänaseks kingad valmis ja ma tulen enne kaheksat kohale, ütlen et ma olen ukse taga. Vastab , et tulgu ma  sisse, küsin millisest uksest, ütleb et no peauksest, koperdan   kohvriga kaldteest üles, hakkan ust avama, saan uksega  peaaegu et vasta nina :)

 Kingsepp lööb ukse pauhti lahti,  kübar oli mul  peas, muidu oleks ninaluu  läinud

Kübar lömmis vastu minu nägu, kingsepp teeb ihhahhaa, mis sa nii vastu ust seisad.

Tuiskab siis ees minema sinkavonka nurkade ja uste taha kuhugi, mina kohver taga lohisemas ruttu järgi.

Võtab riiulist ilusad kingad,  paneme kahekesi jalga, enne puhtad uued sokid alla, pealse õmblemise tüdruk tuleb suurte rätsepa kääridega mulle appi , sokke lahti lõikama, saan kingad jalga, üllatus -üllatus kingad natuke lühikesed, jalad mul paistes nagu pätsid. Õmbleja tüdruk tegi siis jooksu pealt mulle uued õhukesemad sisetallad,  Kingsepp  heidab jälle mu ette põlvili, sehkendab kingad jalga , suleb kõik krõpsud, proovin kõndida – hea.

Siis kuidas maksta,  sularaha mul pole , nett ei tööta, jube kallid. Saame kokkuleppele, et viib mind autuga autumaadi juurde ja pärast viskab ka linna. Mõeldud tehtud, viib automaadi juurde, mina vinguma, aga see on swedbank, mul on sebe. No siis lähme teise kohta. Raha makstud, siis  toob mind postimehe kohviku juurde, aitab autost välja ja tõstab kotid ka välja. Kohviku nätsik lippab mööda ja ütleb tere, mina mõtlen, et kes see ilus noor naine ja mind teretab. Siis taipan, et  baaridaam, polnud teda kunagi lahtiste juustega näinud.

Astun kohvikusse, vabanen pakkidest, tellin putru, leti ääres seisab pikk ilus mees ja sööb leti ääres, krõmps ja krõmps  hammustab saia, lusikaga salatit kõrvale. Küsin kas värsked  saiad ja siin tehtud, mudugi, tuleb vastus. Saan pudru kätte, seisan ka leiti ääres, puder käes, kohv veel tuleb masinast, peab ootama,  võtan ka lusikaga putru   ja  hammustan saia.

Maru vahva, mees ütleb, et teemegi siia hommikuklubi leti äärde. Saan kohvi ja istun lauda, ossa pagan, nii häid saiu ei mäetagi, et oleks söönud. Ostsin paar tükki  ka sõbrannale, kes tulema pidi varsti, püüan mitte tema omi ära süüa. Hetk läheb ja saan aru,  et kõht juba väga täis ja oleks jama olnud, kui rohkem oleks söönud kui sõin.

Pool päeva veel ees, ootan rõõmsaid üllatusi veel :)

Natuke oli aega  veel enne, kui  pidi algama kontsert, kuhu minna tahtsin. Mu tee viis mööda uuskasutuspoest ja astusin sisse. Nagu ma sisenesin, nii kottide laualt vaatas mulle vastu üks pisike armas valge lammas- seljakott ja   ütles et võtku ma teda ja viigu  lapselapsele. Mina vaidlesin vastu, poiss varsti juba 10, mis titekaid asju  ma ostma hakkan. Tegin tiiru poele peale rohkem ükski asi ei öelnud, et ma teda võtaksin  ja  kui hakkasin poest lahkuma, hakkas lammas hädaldama, võtku ma teda kaasa, ei tohi ilma temata ära minna. Hea küll mõtlesin mina, kui laps ei taha, siis kodus riputan kuhugi ja panen sisse näiteks taskurätikuid, et lammas taskurätikuhoidja või mida iganes. Ostsin ära. Marssisin edasi, et minna  TRAKS i ja seal siis jahtuda,  õmmelda kinni uute kinnaste lahti rebenenud õmblus, käia tualetis, pista põske midagi, kasutada  TRAKS i laadimise  puhkamise jaamana. Mööda tänavat tormab üks kübaramoor saja kotiga  umbes nagu mina- üks seljas, üks käes, üks ratastel lohisemas, aga praeguse ilma kohta liiga paksult riides mu meelest, märkan et see minu  hea tuttav,  hõikan , ta vastab et tal kiire : tahab neljasele sessioonile kirjandusmuuseumi  saada, aga kell juba neli läbi , lasen tal  edasi tormata, ise lasen oma rütmis edasi.

TRAKS is üllatus, väikese saali uks lukus, suure  saali uks lahti, pakin ennast sinna lahti , lõõtsutan ja kammin ennast ja edasi.

Te olete väga ilus, jah just  te riided on täitsa ilusad, ei väga hästi  ja ilusasti olete riides- selliseid kommentaare kuulsin ma  lapselapse kooli trepikojas, kui ronisin trepist üles, et saada aulasse emadele pühendatud kevad kontserdile.

Poisid lippasid minust mööda ja  lausa pildusid komplimente mulle. Nii, algus on vahva. Astun aulasse,  rea alguses kiri 1-2 klassi lapsed ja lapsevanemad. Potsti istun maha ja siis ühel hetkel tuleb  saali sisse lapselapse isa silmad pulkas peas ja  ütleb mulle midagi kurjalt.

Minu kõrval vaba koht sinna ei istu, paneb ringiga mööda saali rea teise otsa ja siis hakkab inimesi kamandama ümber istuma, istub maha , silmad pulkas peas. Tunnen ennast häirituna, mis saama hakkab ei tea. Tulevad lapsed esinema,  lapselaps teiste seas, laulab nagu ja ei laula ka, mulle teeb imelikke nägusid, kui siis näeb mu süles lammast, lähevad silmad särama. Lavalt maha tulles tahab minu juurde tormata, aga  õpetaja võtab tukast kinni ja ei luba, mõtlen , et mis toimub, kas õpetaja mind ei märganud, või nimelt ei lasknud minu juurde. Laps istub issi sülle ja hakkab mind piidlema, teeme lambaga talle silma ja siuhti on laps mu kaisus. Hakkab siis pendeldama  minu ja issi vahel, mingi hetk saavad kohad vabaks lapse isa kõrval mina istun sinna, issi nägu on hakanud selgima ja  mingil hetkel  ütleb ta, et lähme pizzabaari  pärast.  Poiss on ülemeelik, aga suudab viisakaks jääda ja mitte segada veel käivat kontserti, kus siis lapsed püüdlikult, armsalt ja vahetult oma ettekandeid teevad, laps isegi mingil hetkel kuulab ja naerab südamest. Hakkame siis välja minema, mul olid valvuri putkasse liigsed pambud jäänud ja lähen sinna  last ja ta isa  ootama, ootan nii, et enam ei jaksa, lähen õue õhu kätte ja helistan,  laps ütleb , et ta on juba riides ja hakkavad tulema välja.  Tulevadki lõpuks,   käisime pizzat söömas, jõime kollat ja tegime plaane järgmiseks päevaks.

Viimased poolteist kuud

on olnud nii pöörased, et pole aega  olnud  molutamisekski.  Suure pingutamise ja pusserdamise peale  pidin saama ka tunnistuse, selle kohta, et olen koolituse läbinud. Õhtul enne  linna sõitu  avastasin , et pole keegi sõna võtnud, et peaks koolitajaid lilledega rõõmustama, hakkasin ruttu fb-s poisse tüdrukuid kokku kutsuma vestlusse, et kas teeme midagi ja kui ei tee, siis teeme ära. Saime kohe kokkulepped sõlmitud ja vastu ööd asjad jonksu aetud.

Hommikul mitu tundi enne koitu seadsin sammud  päälinna poole.  Olin  pannud   õhtul endale raha arve peale, ühest pangast teise, et ei peaks  linnas rahahätta jääma. Tartus bussijaamas selgus, et hommikukohv ränduri kohvikus jääb ära, arvel olid vaid sendid ja vetsu minekust ka ei  olnud  juttugi, aga vajadus oli, vahtisin vetsu ukse taga näljase näoga ja siis..

Ühel hetkel hüppas vetsu uksest välja mu kursuseaegne pinginaaber, lõi vetsuukse lahkelt lahti ja ütles, et käigu ma ära, mis ma põen seal ukse taga. Midagi toredamat ei saagi olla.

Loksusin siis pealinna poole vihmas päikses, tuisus lörtsis- kõike sai näha ja tunda sel teel lõunast põhja sõites. Tallinna bussijaamas läksin uuele katsele, organiseerisin lilleostu ja endal raha pole, leidsingi  automaadid :keldrist kuhu viis enesetapjate kaldtee ja järsk trepp. Otsustasin ukerdada trepil pead katki kukkuda kaldteel ei soovinud. Rahakene taskus, seadsin sammud haigekassa ette, nii haige ma veel ei olnud, et sinna kassase minema paes,  aga jalad ütlesid, et midagi nendega korras pole, sain sõbra tema uhke habeme järgi hõlpsalt kätte ja  ta viskas mind oma uhke 21. sajandi  autoga endlasse. Tuli välja , et olen täitsa esimene, kes end  kohale vedas, kakkusin oma rotisabad lahti , jalad lahti ja siis hakkas põrgu pihta. Istu kuidas tahad, ole kuidas tahad,  jalad valutasid nagu oleks nendes 100 kurja päkapikku sees puid saagimas.  Võtsin ühe ibumaxi sisse ja ootasin imet, mida ei tulnud,  teiste kursuslaste esitlused olid vahvad, mina sain loosi number 11, niiet oli aega veel ennast kokku võtta, võtsin teise tableti ja ei midagi. Kooberdasin mööda saali otsides paremat asendit. Läksin esinema ja  peast puhta loll, vahtisin tahvlile ja arvutisse ja läksin nagu natuke pannikasse, siis ei vaadanud kuhugi ja rääkisin asju, mida üldse ei plaaninud rääkida, jätsin endast nii rumala mulje, et ei tea kuidas ma selle tunnistuse küll välja teenisin. Olin ju tegelikult kõvasti tööd teinud nii teoreetiliselt kui  füüsiliselt, aga tobedat muljet endast jätta ma juba oskan. Kui me siis olime oma esitlused teinud ja hingamispaus tuli, ilmus majja päikseline Indrek Tarand, kollastes pükstes, kollase pika salliga, jope alt ilmus kollane džemper, tõeline päike talvises pealinnas.

Kohale oli tulnud ka meid tervitama töötukassa töötaja ja koolituskeskus inimene, Margus Tsahkna, noo nii pidulikult sai kätte antud need tunnistused ja kingituseks raamatud invavanaisast . Ja siis rullus lahti  me selja taga saalis kaunis laud- mõnusate suupistetega ja  ägeda tordiga . Juttu jätkus kauemaks, Indrek Tarand oli nagu oma inimene, serveeris meile kohvi ja kui minuga pilgud kohtusid  vaatas mind ja ütles ,  et mina saan ise hakkama, et ta ei pea mind aitama.

Olin päri ja siis aitasin endale  põske eksklusiivseid  võileibu,

need olin nagu tõelisel vastuvõtul peavad olema, imeilusad ja maitsvad.

Traavisime pinginaabriga bussijaama poole, tema  läks poole tee peal  kardinaid jahtima, mina üksi edasi. Bussijaamas avastasin , et kõik  piletid välja müüdud bussidele , millega oleksin jõudnud Räpina bussile. Ostsin midagi ära, millise bussile oli  poolteist tundi aega. Istusin ootesaali  maha ja helistasin sõbrale, sellega siis arutasin, mida ma tahan ja millised mu võimalused. Jalad ikka tegid vahelduva eduga põrguvalu, otsustasin, et sõidan koju Põlva kaudu ja kutsun sinna mehe vastu autoga. Siis jõudis bussijaama ka mu pinginaaber ja oi kui tore, ta  tuli mind bussile saatma, norisin välja talt kalli,  ise veel pidi  ta oma bussi ootama. Uhke  kogemusnõustaja tunnistuse omanikuna Tartu bussile ronides, nõudis üks noor naine, et teda on  vaja kohe hakata nõustama, väsinud- tüdinud- valudes olin täitsa nõutu, mõtlesin, et  mul ei ole ju otsaette kirjutatud, et ma nõustaja olen, mul ju tunnistus koti põhjas peidus , kuidas ta teadis hulga rahva seast just minuga rääkima hakata.

Ütlesin talle,  et oi ma ei tea, kuidas aidata,  küsigu targemate käest, abitahtja ei jätnud mind rahule, kus need targemad on, kas mina siis ei tea, ma peaksin  teadma ju.   Ütlesin ,  et vaadaku  palun netist ja pugesin bussi sügavustesse peitu.

Kui siis  maha potsatasin, ilmus sinna bussi tagumisse otsa naine, keda  keegi abistas istumisega ja läks siis ära, ma ei saanud sugugi aru alguses, et miks see naine mulle kogu aeg vastu põrkus, kui ringi sebisin ja paremat kohta otsisin ja küsis koguaeg asju, mida peaks ise nagu nägema. Mõtlesin,  et proua üsna eakas, ehk sellepärast sellised kummalised küsimused, et ma siis  vastan, ega mul raske pole. Tagumises pingis sai üsna lahedalt istuda ja saime  pingi kaaslastega peaaegu et sõbraks, üks endine balletti tantsija sõitis oma  väikese pojaga ja me leidsime kohe ühise keele ja meele. Bussist väljumise eel, võttis  vanadaam me ees taskust välja valge kepi, oi mind ullikest,  nüüd sain aru miks see naine küsis küsimusi, millele vastates  enne veidi hämmeldusin , et kas ta ise ei näe. Nõustasin ja jõustasin seda prouat siis  bussist välja, astmed ja augud ja..Tohutult julge ettevõtmine niimoodi üksi reisida.

Sain mina ka tema selja taga siis oma kondid ja kodinad  bussist välja. Tartus bussijaam juba lukus, bussiplaani väljas ei ole,  peatustes infot ei ole, mis  buss kuhugi kuskohast  läheb, mingi kirbukiri oli läbi akna sees kassa juures seinal, surusin näo vastu klaasi ja püüdsin kõigest hingest näha, number liinikirjelduse taga muutus kord üheks, kord kolmeks, ma ei tea mida ma nägin või näha tahtsin.  Üks noor daam ütles, et tema läheb ka selle bussi peale ja see peatus on  number kolm. Tuligi buss ja hakkan siis bussi sisse ronima, seljakott seljas, joogipudel puusa peal, kasukvesti taskud träna täis, ise ka paras pontšik, surun end vahekäigust läbi ja üks lapsuke hõiskab  üle terve bussi , vaata emme milline paksuke siin trügib. Võpatasin ja ütlesin et oi, tänan meeldiva komplimendi eest,  pole ammu nii head komplimenti saanud ja trügisin edasi. Lapse ema hakkab pragama, et nii ei tohi rääkida, laps aga vastab , et aga ta ütles mulle aitäh. Muigan ja trügin edasi. Saan tagumises otsas istuma,  asjad seljast- küljest ära ja siis tormab mu selja taha üks noor daam ja kukub istmele sellise kolksuga , et kartsin,  et ta viga sai. Selgitanud välja, et ta nõustamist jõustamist ei vaja, hakkan sööma hiigelpirni, mille kaasa haarasin ürituse kaunilt kaetud laualt, sest lauas olles seda süüa ei jaksanud, aga isu nagu oli. Hammas sisse ei lähe, kõik mis ilus ei  passi patta panna, otsin siis välja noa oma paljudest pampudes ja siis saab nagu näridagi, kell juba  õhtul kümnendat tundi käimas ja vastuvõtu söömajast  päris mitu tundi  möödas ja ka paksukesed peavad sööma.

Põlvas saan bussist maha ja ukse ees juba kallis kaasa ootamas, ronin välja ja asun auto poole teele, enne mind kritiseerinud tüdrukutirtsu ema tuleb mu selja taga ja kukub  vabandama, toetan teda, et tal on palju tööd oma lapse sõnalise väljendusega ja komberdan autosse, õnnis oma auto, oma meheke, enam ei mingeid katsumusi. Ületame turvaliselt kohati ohtliku libeda kodutee ja kodus  ei saa veel magama minna:  selline  erutus, karga või lakke, peaks ju  valust ja räsitusest ümber kukkuma, lõpuks juhtub ka see.

Hommikul ärkan ja klaveri peal on kenasti raamitud tunnistus, lahe, ei olnudki uni. Sain hakkama.

Nüüd hakkan mõtlema suvele: 1. , 2., 3. juuli ootan teid kõiki Räpinasse, järv ja loss ja loomemaja ja paberivabrik ja aianduskooli aed ja ..

Minu elu viimase aja suurim seiklus:

kogemusnõustamise koolituse praktika ja iseseisev töö.

Veebruari alguses oli põnev mahukas ja  õpetlik koolitus ära ja algas iseseisev töö.

Koduseks ülesandeks anti, et ma kirjutaksin oma tugevad küljed kogemusnõustajana. Uurisin ja lugesin  materjali, mis kaasa anti ja soovitati veel uurida …

Ilus ja põnev värk, aga kust mina võin hingest teada, milline nõustaja ma olen, kui ma  ametlikult kedagi nõustanud pole, oleks seal siis sõna „oleks“ sees, siis oleksin võinud luuletada, milline ma tahaksin ja oleksin siis. Kirjutasin   professorile ausalt, et ma pole nõustaja olnud ja ma ei oska üldse mõistatadagi, milline nõustaja ma oleks, kui ma ju ei ole  veel midagi.

Sain vastuseks  professorilt, et kirjutaksin koolitajale, et ta mulle  praktika kohta ei  otsiks.

 Püha taevas, ma pole alla andja tüüp.  Nii raske oli üldse sellele koolitusele saada,  siuke susservusser ja janti taevani ja lõpuks sain koolituse käidud ja oli hästi valgustav , põnev ja  tore. Koolitaja leidis mulle koha töövarjupäevaks  töötukassasse ja  Puuetega Inimeste Kojas  nõustamispraktika ning mul olid juba kõik  kohtumised  kokku lepitud ja ega mitte väga hõlpsalt vaid paraja logistika ja tohutu läbirääkimise ja ikka suure tegemisega ja mitu-mitu korda tagasi helistamise ja kirjutamisega.  Olin ennast juba ette valmistanud, häälestanud, uurinud- puurinud teoreetilist materjali,  kondikava paika pannud, kostüümid juba triikinud, koti valmis pakkinud, transpordi liikumised endale selgeks teinud, bussipiletid ostnud,  pidin ju teise linna minema neid asju tegema.. Nüüd siis hakkan  uuesti otsast peale ja ütlen  ära igale poole?!  Aga ma ei olnud enam üksi, kliendid juba ootasid minuga kohtumist, ja töötukassa, koolitaja oli tohutut tööd teinud, et mind vastu võetaks… Ei , ma ei ole allaandja ja miks ma peaks. Kirjutasin ka professorile,  et te ei saa minust nii lihtsalt lahti, praktika kohad  mul juba olemas ja ma ei ole allandja tüüp.

Öösel enne töötukassase minekut peksid mu püksid ikka ilusat püüli, olin kunagi ammu tööhõives käinud, kui töö kaotasin, ega seal midagi rõõmsat olnud. Olen igasugu ametnikke näinud, igavad inimesed, kõik väikese erandiga käivad riides vanuri rahvariides: mustad pikad püksid ja mingi igav pluus või džemper,  kuidas mina lähen oma silmatorkavate kostüümidega, nad ju kohe arvavad, et ma mingi hull ja kui esimene mulje halb on, siis mis edasi saab.

Töötukassa on kolinud uude kohta, majas  on tehtud uus ja uhke remont , kaugelt  ja ammu oli juba näha, kuidas lifti  ja kaldtee ehitus käis, kui  sinna linna  vahel  sattusin.

 Sõitsin uhkelt liftiga üles ,  põlved nõrgad, astusin uksest sisse ja mida ma nägin:  hirmus… tohutu suur saal ja konsultandid istusid  pika lahtise laua taga reas nagu linnud  traadil, issand kas nüüd ongi moes, et   kõik ametnikud pannakse suurde ruumi ritta, ei mingeid kabinette ja ei mingit privaatsust.  Hakkasin siis  argsi mööda  ruumi liikuma   ise ringi vaadates. Särava  naeratusega hõikas mulle konsultandi laua tagant tere mulle juba  tuttav inimene, keda teadsin tema lapspõlvest saati puuetega inimeste kojast,  see võttis veidi ärevust maha, et ei olegi kõik võhivõõrad. Küsisin siis infoletist, et kuidas leian juhtivkonsultandi, kelle juhtimise all pidin minema tööd varjutama ja juhatati mind lahkesti õigesse ruumi. Astusin   kabinetti sisse arvuti kaenlas, sest hommikune töö valve oli mul veel käsil.  Minu põhitöökoha ülemus ei tahtnud kuidagi tööle tulla nagu  kiusu pärast ei saanud talle skypes tere öelda, tegin südame kõvaks, kell 9 ütlesin tere ära ja sain töötukassa töövarju päevaga peale hakata. Esimene inimene, keda mulle tutvustati oli , imevahvalt ja maitsekalt riides: kärtsruudulises kleidis,  ja säravasinistes sukkades ning rinnas ilus oranž kunstlill, ohkasin kergendatult, sellises põnevas keskkonnas ei jäägi ehk ma väga silma. Kui siis mööda maja ringi kõndisime  nägin,  et ruumid on mugavad,  on eraldi kabinette ka ja need lahtised lauad on eraldatud vaheseinadega ja nii väga avalik see värk  ikka ei ole. Kohviruum oli  täitsa eraldi ruum,   õnneks ei pea töötajad  lõunat sööma  avalikult  klientide silma all. Natuke veider oli see, et köögikapi peal oli  kaunilt sepistatud ahjuroop. Mina lihtsameelne kohe küsima, et mida te teete siin  elektriküttega  majas ahjuroobiga. Vastuseks sain, et ma ju märkasin   ees suures ruumis konsultanti,  kes on hästi väikest kasvu, et see on ta abivahend, millega  ta avab  kõrgemal olevaid kappe, täitsa lõpp, ma ju ise ka kasutan kodus asjade kätte saamiseks ahjuroopi, haaratsit ja oleksin ju seda konsultanti nähes pidanud taipama isegi. Seega võib öelda, et töökeskkond on paindlik vastavalt vajadustele, lisaks ahjuroobile  oli kohvinurgas ka kolmeastmeline trepp, et pääseda nõudekapi juurde. Lisaks nõustamiskabinettidele olid veel hulga eraldi ruume loengute ja muu tegevuse jaoks, nii , et esimene mulje oli petlik.

Maja ruumid ja võimalused üle vaadatud, hakkasime siis nõustamise  töövarjuga pihta.

Kohtusin  ka  sama nõustajaga, kes mind omal ajal nõustas  ja oli mulle jätnud tollal väga lootusetuse tunde ja minu hirm oli jälle sajaga tagasi, kuigi minu juhendaja toonitas, et ajad on muutunud ja väga.

Tuligi  siis sellele konsultandile klient, kes oli sarnase suhtumisega, kui   mina  kunagi, kõik tunnistused ja dokumendid kaasas ja mina kikitasin kõrvu, mis konsultant ütleb, mind hakkas ta  omal ajal  pragama, et niigi raske kõndida, miks ma tassin neid, konsultant oli vahepeal tõesti muutunud , näitas tõelist empaatiat, klient ei saanudki tunda, et  konsultant võik arvata, et ehk need tunnistused ja dokumendid tal kaasas ilmaasjata.

Nägin milliseid taktikaid konsultandid kasutasid oskuslikult ja  istusin nende selja taga nagu tõeline pikk kõrv, vastavalt kliendile muutusid ka konsultandid. Ühel hetkel kuulsin, et konsultant, kes on ise sale ja vaikse häälega mees, hakkas  äkki ülevoolavalt mõnusalt rääkima tüseda  häälega võru keelt, pistsin pea seina tagant välja ja nägin klienti, see oli suur ja tugev maamees. See oi imevahva,  kuidas konsultant võttis iga kliendiga isemoodi suhtlemise positsiooni.

Pärast lõunapausi istusin siis seal suures saalis ja polnudki enam nii hirmutav, nägin ja kuulsin kuidas töötajad oskuslikult tegelevad klientidega, kuidas neid nõustatakse, kui nad tulevad esimest korda ja kuidas tegeldakse korduvate klientidega, see võttis mul juba hirmu maha, et elu on edasi läinud ja  kliendi teenindajad on ise ka omanäolised isiksused, mitte hallid hiirekesed, kelle hulgas ma oleks ennast ebamugavalt tundnud, meestel olid oranžid lipsud, naistel  oranžid sallid  õlgadel ja lilled rinnas+ isiklikud kostüümid, mis ei olnud ühevärvilised ja  igavad. Ruumid olid sisustatud oranžide toolidega, üldse ümberringi palju värvi.

See mulle ammusest tuttav konsultant seal eesruumis andis mulle palju head nõud, kuidas suhelda oma tulevaste klientidega , keda pidin hakkama nõustama   Põlva Puuetega Inimeste  Kojas, ta tundis mu tulevasi kliente isiklikult ja  oskas mulle suunised kätte anda, kuidas nendega üldse kontakti saada.

Kergema südamega juba läksin puuetega inimeste kotta.

Kui siis sinna jõudsin oli hirm ja ärevus jälle laes, kui nägin oma esimest klienti, see oli mu  tütre kunagine klassikaaslane, kuidas ma küsin ta käest, kas me räägime teie või sina. Ta haigus oli aastatega niimoodi süvenenud , et temaga suheldes vajasin tõlki. Kuidas  ma talle sina ütlen, kui ta ehk ei mäletagi mind ja ei tea kes ma olen? Klient oli ka nii ärev,  et oli vajunud oma ratastooli kössi ja hunnikusse ning kergitas ennast muudkui närviliselt. Mina hakkasin ka ennast tundma nagu kössis nutsakas. Küsisin , et kas ta mind mäletab, kes ma olen ja kas me räägime „teie“ või „sina“. Ta hakkas suure häälega naerma, ma ka ei teadnud, mida nüüd arvata.

Sain siis abistaja käest teada,  et ikka „sina“ võib öelda. Kui   klient oli maha rahunenud , vaatas mind siis see pisike inimene  seal kössis toolis istudes hirmunud pilgul edasi. Küsisin , et kas ta tunneb end ebamugavalt , abistaja käest sain selgituse, et klient ei ole oma isiklikus toolis ja  käesolev  tool on  küll ebamugav, aga selle aja, mis klient  minuga vestleb, kannatab ära olla ja kui tal väga ebamugav on, ütleb ta meile ja me siis kergitame teda, kui ta ise ei saa. Leidsin siis teema, millest rääkida, oma kogemustest ka tean, kui ebamugav on vales toolis olla,  pingeline õhkkond oli kadunud. Tegime selgeks vestluse eesmärgid ja kukkusime siis  rühkima eesmärgi saavutmise poole. Kasutasin  avatud küsimusi  ja oma empaatilist mõistmist, et teda motiveerida, toetada ning  jõustada . Planeerisime  järgmise kohtumise.

Teise kliendiga sujus vestlus sujuvamalt  ja koheselt. Ma ei vajanud tõlki, tema tervislik seisund oli selline, et ta kõnest oli lihtne ja hõlbus aru saada. Klient  oli rõõmsameelne ja hästi suhtlemisaldis. See ka kergendas suhtlemist, et me olime kunagi  põgusalt temaga kohtunud, me ei olnud teineteisele täiesti võõrad, seega mingit võõristust ei tekkinud. Enne kliendiga kohtumist  hankisin kliendi kohta tausta infot , mis tuli kohtumisele  igati kasuks. Leidsime kohe ühise keele ja  selgitasin välja tema kõige suurema probleemi, millega tegelema hakkasime. Motiveerisin klienti, et ta pöörduks   abi saamiseks  spetsialisti poole. Tema nõustamine ja jõustamine toimus   vabalt ja avatult,  sest mul oli tema probleem  isiklikult väga tuttav ja kui kirjeldasin oma mõtteid ja tundeid sarnastest olukordadest, muutus õhkkond veelgi vabamaks ja usalduslikumaks. Kasutasin  nõustamistaktikatest summeerimist, peegeldamist ja parafraseerimist ja sain kohe tagasisidet , et  minu antud infost on klient aru saanud ja mõistnud ning  võisin  olla kindel, et osutatav teenus vastab väljendatud vajadustele. Pakkusin kliendile alternatiive ja planeerisime järgmine kohtumise. Lubasin selleks kohtumiseks enne kokku leppida vastava ala spetsialistidega ja  välja uurida aja ja koha, kus siis tegelda probleemi lahendusega edaspidi.

Rõõmsalt praktikal käidud hakkasin igapäev õhtul pärast tööd asju kirja panema. Hirmus tore oli see, et üks kursusekaaslane võttis fb-s minuga ühendust ja aitas hirmus palju mind, lausa utsitas mind.  Kui koolitusel me suhtlemine veidi kammitsetud oli sii fb-s ei olnud pealkuulajaid ega segajaid ja kui teda poleks olnud mind nõustamas  ja utsitamas,  siis  oleks mu  iseseisvatöö tegemised palju raskemad olnud. Pusisin paberitööd õhtuti, hommikuti, öösiti , kui uni ära läks, päeval, kuna arvuti taha maha sain istuda või mahti sain, samal ajal  pidin olema Räpina päevakeskuse igapäevaselt  töös, harjutasin siis  sealsete klientidega igasugust nõustamise taktikat, suletud ja avatud küsimusi ja iseseisvatöö tunnid said kõik ilusti kirja ja lõputöö sai ka suure pusimisega kirja pandud. Tööd tegin hoolega, kuigi  kirjapandud tulemus tundus kesine.

Siis juhtus imelik asi. 10 märtsi hommikul kella  8 ajal,  enne päevakeskusesse tööle minekut , hakkasin töid ära saatma, arvuti hakkas vastu, tund aega pusisin, lõpuks kirjakast näitas, et  mõlemad  failid on tõesti teele  läinud. 10 märtsi hilisõhtul saadab koolitaja  mulle kirja, iseseisva töö tunde on  alla 50 ja professorile  pole ma üldse midagi saatnud. Paanika lahti, kirjakast ütleb, et olen saatnud, hakkasin tunde üle lugema, mina saan  tunde üle saja, aga koolitaja ütleb,  et  tema saab alla 50. Saatsin uuesti, sest suure tegemise peale on arvuti sada korda ise ka salvestanud  neid tabeleid ja  ehk sai mõni poolik hoopis teele. Lõpuks sain  koolitajaga    kokkuleppele , et ikka on niipalju tunde kui vaja, aga ikkagi  pole professor mu töid saanud, küsisin, koolitaja käest , et kas ehk on  mul vale aadresse , kuhu saatsin professorile mõeldud töö, sain  teise aadressi ja  panin tööd uuesti teele.

Oli juba täitsa hilisõhtu ja ei saanud  ju tagasisidet lootagi. 11 märtsi hommikul sain professorilt  kirja, et ta on mu töö kätte saanud ja arvestanud ja et ta saab minust ja mu tunnetest aru.

Uuh tulen õhtul koju töölt ja kiidan siis kursusevennale fb-s,  et sain minagi hakkama, tema võtab mu rõõmu kenasti nullini  maha, aga powerpointi esitlus vaja teha, Jumal kas ma oskan, kas mul on see?! 2004 sai  mingi lõputöö sellega tehtud, aga kuidas seda kasutada, pole  enam aimugi.

Sebin arvutis ringi ja ei leia, mitu päeva siis sebin , aga ei leia, aga hakkasin powerpointi jaoks teksti kirja panema paralleelselt otsimisega,  ise valjult hädaldades, et  mul seda powerpointi vaja, poeg irvitas,  et see üks jama programm on,  powerit on  palju,  aga pointi ei ole. Mees  soovitas siis LibreOfficeImpress i kasutada. Vaatan, ongi sarnane , äkki annab kasutada.

Tegin siis teksti valmis ja kukkusin  üle lugema, stopper kõrval minuteid ja sekundeid lugemas.

Et siis kui  saab palju seda teksti, hakkan nudima ja terasid sõkaldest eraldama.

20 minutit!!!

Hakkasin otsast peale, mida võtta- mida jätta.

Hakkasin siis hakkima ja sikutama põhilist välja ja kopeerima slaididele, pool päeva läks pusimise peale, et aru saada,  kuidas see süsteem toimib, lõpuks hakkas midagi kujunema. Saatsin koolitajale ära ja ootan nüüd pikisilmi vastust, et midagi ei kõlba, midagi ei ole ja pean otsast peale hakkama :)

Lõpuks jõudsin järeldusele, et kui väga tahta ja väga pingutada, siis saab üle igast mäest. Arvan et hakkan teid kõiki igatsema, tahaks hirmsast teada, kuidas teil edaspidi läheb, kas olete tööle saanud jne

Kutsun kõiki  häid sõpru ja tuttavaid ja kursusekaaslasi suvepäevadele Räpinasse 1.,2.,3. Juulil.

Inimene mõtleb Jumal juhib

Panin telefoni hommikul tund aega varem tirisema, et siis  õmblen vesti, pesen nõud, kütan pliiti pakin asjad…

Koer oli ööseks tuppa  lubatud sest 30 kraadises pakases pole tal seal õues hea olla.

Kui laskusin alla trepist, nõudis koer õue, mõtsin et pissitan ta ära, ta ei tahtnud teha oma asju,  kui perenaine saba taga vahib, lubasin ta siis korraks hoovil üksi olla. Tormasin siis üles oma lapakat võtma ja asju pakkima, kuulen  koer röögib õuel  nagu oleks tal midagi viga.  Panin asjad käest ja  tormasin koera päästma. Koerake oli jäänud kivi taha ketiga kinni, lubasin ta tuppa. Kõik mida haarasin, kiskus saba taha teiste asjadega, selle asemel, et teha üks liigutus midagi tehes tegin igat asja kolm korda ja aega kulus topelt. Läksin bussijaama , et minna Tartu bussile ja avastasin, et pole selga pannud pooli riideid, virutasin pakid käest maha ja  tormasin  edasi tagasi. Bussis  ei saanud ette istuda , susserdasin ennast esiistmele peale Leevakut. Linnas avastasime, et linnaliini bussi tulekuni on pea 10 minuti t aega ja lapselaps külmetas nigu hirmus, käisime edasi tagasi, bussijaama korraks sooja ja  peatusesse tagasi. Läksime bussi ja validaator sõi mu kaardilt ilma minult küsimata tüki raha ära.

Jõudsime  TRAKS i ja  saime teada, et peame kolima suurde saali, sest  väikeses on  lastelaager.

Tassisime  lapselapsega   joonistamise-maalimise asjad  üle terve maja, tassisime nõud ja  riided ja  igasugu nasvärgi kohale. Tõstsime lauad ja toolid ümber, keetsime   kohvivett ja…

Ühel hetkel marssis saali  sisse üks mees ja  siukese näoga nagu ta peaks seal olema. Küsin  miks ta seal on ja mida ta teeb, temal tuleb teatriproov

 Mida, lähen siis kontorisse kaebama, mis toimub

Koli tagasi.

Kuhu?

Saime siis  teise ruumi väikese  saali taha , tassimisime nagu kass poegi.

Saime naistega kokku, saime pahandada, et miks me vales kohas ja nii vara ära läheme jne

Siis hakkas pihta, sõnumid, et last ei saa tuua kokkusaamisele, sest laps on haige ja õhk on külm ja pole taksolimiiti ja

Jõudsime pizzabaari ja muudkui tuli sõnumeid seosetute põhjendustega, lõpuks saadeti  sõnum, et oodake ja ok

Saabusid pika ootamise peale oodatavad. Laps oli  tore , isa markotas nii, et  mul iiveldas.

Koperdasin bussijaama, võtsin kohvikust ühe kohvi ja siirdusin bussi ootama  ooteplatvormile, saabus  buss ja kalpsasin bussi ja…. Linnapiiris avastan käekotti ei ole.

Olin selle jätnud bussijaama pingile, reede õhtul, bussijaam igasugu segaseid ja tolguseid täis,  bussijuht soovitas maha astuda ja tagasi minna, otsustasin mitte minna oma niigi valutavate jalgadega kuhugi koperdama, tagasi sõidu raha enam polnud, mis ma teen siis käekoti ja telefoniga, kui sõiduraha pole, kui olin juba soojas bussis ja kodu käeulatuses, sest elan ju kodulinna bussijaamas. Üks lahke naine bussis  otsis mulle  oma nutikast  bussijaama numbreid, mis ei vastanud, sain tema telefoniga helistada oma mehele, see helistas mu telefonile, selle peale helistati mu telefonilt koju, aga kui mees hakkas vastu võtma, katkes kõne, ju aku tühjaks sai, sest ta  üsna tühi oli..  Siis läks  see naine bussist maha ja hakkasin fb s kurtma orma  õnnetust, üks fb sõber oli kohe osavõtlik ja soovitas politseisse helistada. Kui  koju jõudsin, helistasingi politseisse ja kurtsin oma kurba saatust , et käekott telefoniga bussijaamas  jne

Läks 10 minutit ja  politsei helistas tagasi, kott käes, telefon lahtiselt koti peal, tulgu ma  äripäeval  Tartu politseimajast läbi.

Ossa

Keegi  polnud mu  kotti ega telefoni tahtnud, patrull läks korjas üles ja järgmine nädal saan Tartust kätte.

Keegi oli  telefoni kotist välja võtnud ja koti peale pannud, keegi ei tahtnud mu  hirmsat vana kotti ega vana koledat telefoni :P

Selline päev siis.

Vean  oma kaks  hirmsasti valutavat vasakut jalga voodisse ja tänan Jumalat