Mis on naeratuse taga?!

Olen rõõmsameelne memm,  ei käi morni näoga ringi ja mu hele naer  silkab minuga koguaeg kaasas, mõni tõlgendab seda irvitamisena, mõni mõnitamisena, mõnele isegi meeldib mu  kõkutamine. Ükskord tuli mulle tänaval juurde üks inimene ja ütles, et ta tahaks tutvuda selle toreda inimesega, kes kõnnib ringi alati naeratus näol.

Olin  hästi üllatunud, ei pea ennast  väga toredaks inimeseks, tihti kurvastan asjade üle, mille üle teised isegi  ei arva, et peaks üldse tähelepanu pöörama. Iga väike  halva maiguga vihje viib päevadeks mind kurvameelsuse rütmi.

Mu emakene ootas mind aastaid ja lõpuks kui ma sündisin,  kurvastas ta, et mis lapse ta saanud on, ise rõõmsameelne inimene ja tal on laps, kes isegi ei muiga.

Kui teised lapsed ammu juba häälega naersid, siis minu  nägu oli vahel  küll rahulolev, aga naeratust sealt tuli harva. Olevat olnud aastane , kui häälega naerma hakkasin.

Ema ikka paitas ja silitas ja kõdistas ja siis sai välja minust vaid väikse muige.

Kui siis häälega naerma hakkasin, siis naersin nagu vana mees,  koleda häälega.

Lõpuks kui  ema suure treenimise peale selle ilusa naeru endast üles leidsin, hakkas mu  vanaema kurjustama , et mida m kõkutan koguaeg, ema jälle kaitsma mind, ta oli nii suurt vaeva näinud , et minust naeru kätte saada ja turris vanainimene tahtis mu naerukajakat lämmatama hakata.

Kui mu tütreke väike oli, siis temagi naeris nagu väike vanamees,  minu ema ikka õpetas, et naera kenasti heleda häälega: ah ah ha, laps siis naeris ilusti heleda  häälega ja kohe selle peale pani  jälle naeru kolisema  nagu vana mees jämeda häälega –uhuhuuhuhuu.

Tõnu Lehtsaar kirjutas FB s:

„Kuivõrd me oleme need, keda väidame ennast olevat? Mis võib olla naeratuse taga?

Siis tuli kohe meelde  lugu mu naerust ja naeratusest.

Kui kunagi hirmus raske aeg oli, hing oli haige, elu pea peale pööratud, siis mu  kallim ütles, et itsitasin koguaeg nagu ullike. Peitsin oma hingevalu naeru taha.

Vahel, kui must masendus kallale kipub vaatan peeglisse, seda tõsist vananevat nägu on halb vaadata, manan näole naeratuse  ja kuidagi kergem hakkab.

Kui vaatan oma kaaslasi tantsimas või laulmas, siis on  kurb vaadata inimeste  kurje- kurbi nägusid, jääb mulje, et nad ei tee  seda rõõmuga, mida nad teevad  vaid justkui sundusega ja vastumeelselt.

Keegi neid ei sunni ju käima koorilaulu või tantsurühma. On vist üldlevinud arusaam, et kui sa naeratad, siis oled mingi imelik, natuke vaimust vaevatud või midagi hullemat?!
Kui mingid esinemised on, siis piltide pealt on näha kampa kurje-kurbi kujusid, järgmistele  põlvedele võib jäädagi mulje,  et küll see  hobitegevus oli raske ja kurb ?!

Alati kui tahaks kurvastada, mõtlen ma, et mis mul hästi on ja püüan  mitte mõelda väga asjadele, mida  mul pole ja muigan.

Praegu vaatan aknast  kevadise päikese kullatud õuele ja naeratan.

Ilusat kevade ootust kõigile!

Ja naeratage, kui hästi ei julge, siis tehke seda vähemalt  siis, kui keegi ei näe ;)