Uni läks ära keset ööd ja
leides, et tuba veidi jahedaks on tõmmanud, tahtsin süüdata tuld ahjus
Otsisin siis
tulealustust ja leidsin ühe kirja…
Mõtlesin, et kas süüdata temaga tuld või…
Mõlgutasin mõtteid, et huvitav , kas tänapäeval ei õpetata koolis, et kuidas saata kirja.
Et kuidas vormistada ja millise paberi peale ja et, kas
märkimikuleht sobib ja…?!
Veeretasin käes
märkmikust rebitud lehte ja jätsin ta targu põletamata. Kui lapsed koju tulevad, siis küsin , mis nad
sellest kirjavormistamisest arvavad.
Võib-olla tõesti oli kirja saatjal kiire ja paremat paberit käepärast polnud , ega kääre
kotis või ta ei ta, et selline paberilipakas võiks kedagi solvata?!
Mõned õpetused ehk jooksevadki mööda kõrvust, aga see
kirjavormistamise värk on mul ikka hinge peal. Mu esimene õpetaja ei olnud
kuigi hea pedagoog mõnes mõttes aga see,
kuidas üks endast lugupidav inimene peaks kirja vormistama, on mul siiani
meeles.
Kirjutasin hiljuti ühele lugupeetud ja tuntud inimesele
kirja ja ei olegi seda ära saatnud, sest vanakooli inimesele kirja saates mõtlesin, et ehk solvan teda
kuidagi teda oma kirjaga tülitades. Ega mul
väga asja polnudki, tahtsin avaldada oma vaimustust ja sümpaatiat ta vastu. Saab
ta nüüd sellest rikkamaks, kui ma teda
oma kirjaga tülitan, aga mina vaesemaks küll, kui ma peaksin teda oma
kirjatükiga riivama kuidagi ja mina negatiivse vastukaja saan.
Kiires ja elektroonilises maailmas me enam käsitsi oma
läkitusi vist ei kirjutagi ja me vist ei oskagi oma saadetisi vormistada, pole
õpetatud ?!
