Monday, September 7, 2015

Hetk


Mis on sel pildil?!
Lapse tilluke käsi hoidmas emast kinni, ema kõrv kuulatamas oma lapse juttu, lapse peakene ema vastas, üksainus  tilluke viiv enne järjekordset lahusolekut...
Minu  tohutu igatsus ja valu on sellel pildil,  hulk unetuid öid, pisaratemeri ja lõpmatu kurbus…



Monday, July 6, 2015

Ilmateade ei valetanudki,

 olidki  kuumad  päevad.
Mõtlesin,  et selle aasta laulupeoks laenan rulaatori, mõtteks see jäigi.
Olen paljude murede   toel kuidagi liiga lonkajaks hakanud,  + veel mitu nädalat puhkuse asendaja, hommikust õhtuni  arvuti taga on  asja veel  hullemaks teinud.
Sikutasin ennast reedel üle tänava,  et sõita  laulupeo proovile ja mõtlesin ,  kuidas ma ometi  seal kuumas  ja laululava treppidest muudkui üles ja alla ronin ja  ümber laululava marsin, kui jalad  väga sõna ei kuula.
Laululaval  kõrgel  kaare all oli  kliima lahe ja mõnusalt tuuline, vastu pidasin.
Laupäevane  päev  oli  ka veel vaja üleni rahvarõivas vastu pidada, reedel võis selga panna, mis kellelgi endale meeldis kanda .
Lootsin ,  et  reedene kavalus vastu pidada,  ka laupäeval   toimib ;) Ronisin  reedel ühendkooride proovi ajal üles orkestri juurde ja nähes,  et seal on toole üle, palusin helitehnikut, et see mul lubaks ühel neist istuda. Oli lahke noormees ja seal orkestri juures klaveri kõrval ma platseerusingi kaks päeva, panin oma joogipudelikoti ja pleedi ja noodid klaveri alla peitu ja kui vahepeal ära käisin, olid mu varandus kõik kenasti paigas.
 Kohtusin põnevate ja ilusate inimestega ja paljude sellistega , keda olen tihti teispool  sinist ekraani imetlenud ning armsate vanade sõpradega.
Reede õhtul  pärast koju jõudmist  oli  mõttes veel sada plaani mida kõike võiks kodus ära  teha, aga  peale õhtust ampsu pugesin aegsalt  voodisse. Kell 5 hakkasin juba kella vaatama ja mõtted viisid eelolevale  laulupeole.
Mõtlesin, et kuidas ma oma pika  ja paksu seelikuga  lähen ja olen seal kuumas,  kunagi  oli seelik  rutuga visatud hobuse sammudega kokku ning kogu  kangatükk lohises mul alati kaasas nagu  kaalupomm jalgade ümber. Tükib ikka olema nii, et  ajutised asjad saavad olema kõige  pikemaajalisemad.
Mõtlesin   kella viie ajal voodis, et ei viitsi  ikka üles ronida   ja hakata  lõikama seelikust tükki maha ja  seda siis palistama hakata, sest rahvariide seeliku serv on  kolm meetrit lai. Järgmine hetk aga  tuli mõte, et aga ma vist    ikka ei taha  kolmekümnekraadises kuumas  rullida villast seelikut enda kõhu peale topelt ja koperdada ringi jalus tolgendava seelikuga. Ajasin ennast püsti ja  lõin käärid seelikule sisse. Toodi  jaoks riiet otsides,  leidsin ühe puuvillase kanga, mille  pikkust ma ei mõõtnud. Käristasin laiuselt paraja riba ja kukkusin täristama õmblusmasinaga tooti undruku  külge, lootes looja peale, et kanga pikkus paras on. Vaimulikule laulupeole oli seda seelikut ju  vaja ja juhtuski kätte paras tükk kangast, isegi mõned  kümned sendimeetrid  pikem. Traageldasin hobuse sammudega toodi  teistpidi seeliku külge ja hakkasin kibekähku end riietama.  Ei tahtnud    varahommikul  meest oma riidesse panemisega  äratada ja tormasin bussijaama sõbra juurde abi paluma, ta tõmbas mind kenasti vööga kinni ja pani  ka tanu alla. Olin  kogu peo hästi riides, miski ei loksunud paigast. Lohistasin ennast koos koori sildiga üle tee ja sõit võis alata.
Peo paigas olid paljud juba kenasti  oma  esinemise riietes ja kui õhtune kontsert algas, rahvas puhkes kui õitsele oma pidulikes kostüümides.  Kui  kooriproovi ajal seismine tüütu ja  veniv tundus läks kontserdi ajal kõik üsna libedasti. Kontserdi lõpu laulude ajal oli mu ümber ikka niipalju seltskonda et istudes laulmisest ei tulnud väga midagi välja , vupsasin püsti ja laulsin mõnuga,  kõnede ajal ja laulude vahel siis istusin ja puhkasin jalgu. Oli mõnede vanadaamide ees piinlik küll, et ma seal mugavalt  kükitasin, kui teised pidid rasket seismist taluma, aga muidu ma poleks vist seal vastu pidanud.
Ma  seal orkestri kõrval platseerudes ikka sain tõelise muusikalise elamuse. Nii lahe oli  näha ja kuulda täitsa käega katsutavast kaugusest orkestri tööd ja kuulsate nimedega külg külje kõrval musitseerida.  Kui ma laupäeva hommikul rõõmsa  terega orkestrante vastu võtsin, ütles üks tütarlaps orkestrist, et kas mu ülesandeks ongi neid rõõmustada ja julgustada. Meel oli nii ülev ja rõõmus , et ma lausa lendasin  pärast peo lõppemist laululavalt bussi poole,  niivõrd kuivõrd see minu jalgadega ja   suures rahvasummas võimalik on.
Bussis juba oli mind kogu mu koori seltskond ootamas ning kodu tee läbisime kui linnu tiivul . Dirigent oli oma kaasa ka  meie seltskonda liitnud ja rõõmustas meid bussist lahkudes, et   kohtume ikka sügisel, kuigi ta oli eelnevalt plaaninud enam mitte meie dirigent olla. Olime kõik nii elevil ja koju saabudes oli mul tunne, et olen nii positiivselt laetud , et ei maldagi veel  magama minna hilisest õhtutunnist hoolimata. Tee pealt olin helistanud kallimale, et ta sauna kütaks. Ta oligi tubli peremehena  kodus asjatanud ja bussi vastu tuli tööriietes  vahva mehike.
Peale värskendavat järves käimist ja  rammestavat sauna ning kosutavat einet ,  langesin voodiriiete vahele une hõlma kõrvus kummitamas : AVE MARIA, gratia plena, Dominus tecum. Benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui, Iesus. Sancta Maria, Mater Dei, ora pro nobis peccatoribus, nunc et in hora mortis nostrae. Amen.
Hommikul ärgates avastasin, et jalad ikka natuke liiguvad ja ei olegi väga haiged,  rõõmustasin neid karge järve veega  ning pidasin plaane pühapäevaks.
Olge terved ja tänan kõiki, kes nägid vaeva, et meil oleks tore pidu!

P.S Pilt on  ühest kaugest suvest, kui Tormi oli veel omas kodus, kus  on ta ema ja vanavanemate kodu, kui meil oli veel kõik hästi.Praegu on laps Tartus paneelmaja karbis , kust ta ei saa ei koju ega emaga kokku ega vabalt paljajalu õuemurule :( Sest ajast alates, kui me oleme uues liidus võib lastega teha, mis heaks arvatakse,  kui keegi  leiab, et teda segab ta naabri laps, võib ta teha vale kaebuse ja laps viiakse ilma uurimiseta normaalsest ja armastavast kodust ära.Lastekaitse kaitseb vaid oma sooja kohta ametniku toolil, süvenemata laiemalt tegelikku olukorda.

Monday, May 18, 2015

Kaunistatud ja parandatud variant ;)

 Oled ja elad ja  ei saa arugi, et mis on, oli ja tuleb nii väga. On nagu mingi  väikesed sündmused, mõned head ja mõned  mitte nii väga head. Aga sellest pole ju midagi ja kui siis  haarab sind pööraste sündmuste keeris, ei teagi,  kuidas hakkama saada. Üks asi,  mis oli planeeritud, aga samas hirmutav oma erakordsuse,  aga ka   erilisusega, on nüüd läbi. Teine  sündmuste jada  pole veel läbi ja ma ei tea üldse, mis sest  saama saab. Kõiges selles pöörasuses,  on mu keha otsustanud näidata,  et  tas on ikka peidus kõike, käisin juba perearsti tülitamas, et kuidas mu  ihu näitajad välja näevad, kas on  mingeid erilisi kõrvalkaldeid või on nagu alati. Lubasin endale kirjutada ka mingit leebet  rahustit, mida ma pole rohkem söönud, kui ühe tableti kodus, kui emotsioonid kargasid tormiliselt üle pea ja kaine meel tormas uksest välja kaugusse. Magasin  selle  pilli peale kaks tundi ja mõtlesin, et  esialgu pole vist vaja neid rahusteid , et ma niigi nagu ära väsitatud ront. Kui mu pojakene umbes aasta tagasi ütles,  et ta on nüüd oma kallile teinud abielu ettepaneku ja  sai  jaatava vastuse ning poeg palus , et ma teeks ta pulmalauale sõira, hakkas tulevane ämm usinalt tööle.  Ei ma ei teinud  aasta varem sõira valmis, oli ju vaja see sõir panna vormidesse enne, kui ta tahke kuju võtab ja kuna pulm oli planeeritud  Saaremaale, ka kohale toimetada diagonaalis üle terve  Eesti ohutult. Peas kasvas erinevaid kavandeid, millised nõud ma valmistan. Ühel hetkel sai inspiratsioon mu kätte ja töö hakkas pihta. Voolimine, voolimine , voolimine, kuivatamine, glasuurimine….







Esimesed nõuvasikad jooksid mürinal aia taha, mis läks  diagonaalis lõhki, mis tõmbas kõveraks… Ega ma siis heitunud, tegin uuesti,  uuesti  ja uuesti. Kuna ma  alustasin  tööd hästi varakult, siis jõudsin paar päeva enne pulmi nõud valmis, suure  vaevanägemise, proovimise,  uuestitegemise ja ümberplaneerimise peale.
 Proovisõir tuli hästi välja ja ma olin hästi rahulik ja rõõmus, et saan ju hakkama küll.  Viimane  sõirategu  enne neid Rolandi pulmi oli jäänud aegadesse, kui mu lapsed veel enamasti kodumail  figureerisid.
Nüüd siis sõira tegema hakates pulmalauale, juhtus midagi ootamatut, ostsin 20 pakki mingit kohupiima ja mingid pakid olid sellised, mille nimest ma ei lugenud midagi välja ja ei osanud arvatagi, et mis toimuma hakkab. Hakkasin siis hooga seda sõirakeetmise tööd tegema ja mida tõrva,  piim  hakkas juba  keedes üle ääre tulema ja sõira raasugi polnud potis. Läksin siis netist abi küsima ja tule taevas appi,  seal öeldakse,  et ärge te  Jumala eest Riccotta kohupiima kasutage sõira valmistamisel, see lihtsalt  lahustub piimas ja  mingisugustki sõira ei tule. Loopisin siis sinna imeilusasse maamunakollasesse piimasodi sisse  seda õiget kohupiima ja esimene sõira ports oli ikka väegade imelik.
Sikutasin kitasniku üle pea ja tõmbasin poodi uue kohupiima järele.  Uuesti sõirateo kallalae asudes, ei julenud  enam suurt portsu korraga  ette võtta, tegin siis poole kilo kohupiima  kaupa. Järgmine ports õnnestus. Vahepeal käisime mehega poes ja ta küsis, kas mul on kohupiima fetiš, et nagu poodi läheme, ikka korvi kohupiimaga täidame. Puhkasin veidi, sulgesin oma juuksed patsidesse ja rätiku taha, põlletasin  keha ja küürisin käed ning asusin sõirateo kallale. Olen ma siis küünarnukini  kohupiimane ja  võirasvane, sudin kuuma  pliidi ääres nii, et higipull  otsa ees ja heliseb telefon, elamine oli inimestest tühjaks jooksnud ning ma ei saanud kedagi appi paluda, et tegelege telefoniga, kuidagi moodi avasin telefoni klapi ja ütlesin helistajale, et oodaku, et ma ei saa praegu rääkida ja pillasin telefoni maha.  Ta kurivaim ikka helises, ma ei saanud teda  välja ka lülitatud ei küünarnukkide ega hammastega, vajutasin muudkui klappi kinni ja ta muudkui helises , mõtlesin juba, et viska telefon kasvõi kuuma vadaku sisse, et ta enam ei karjuks , et kallike, võta palun telefon, hallo , hallo võta palun telefon.  Säilitasin niipalju  kainet meelt, et  ma  seda rääkimise masinat ei vigastanud, aga sõiraports läks untsu: kohupiimaklimbid ja venivad kiud ning väljavalguv või iseloomustas seda sõira. Aga telefon ikka karjus, et kallike, sulle on telefon, võtab palun telefon, hallo- hallo, võta palun telefon. Lõpuks röökisin telefoni,  et kuula mind, et ma ei saa praegu rääkida, et palun ära helista mulle, tema ikka patrab, et  tema helistab ja helistab ja ei saa aru,  miks telefon annab kinnist tooni. Röögatasin selle telefoni numbri, mida helistaja soovis ja viskasin käest ära nii telefonid kui  sõira. Pesin käed ja läksin kodust ära. Et pulmas  teistmoodi välja näha, kui oma hiljutisel juubeli sünnipäeval, pruut soovis väga ilusaid pulmi  ja et ravida ka oma pea karvkatet, olin  reede varahommikul määrinud end hennaga ja tulemus on äge.  Äkki   tulin mõttele, et kuidas saan kasulikult lahti kohupiimast, mis ei olegi kohupiim  nagu ja et saan end veidi tuulutada ja   ka „soengu „  pähe, kui käin külas tuttaval kanal koos munadest vabanenud munakoortega  ja palun sõbrannast kanaperenaisel teha endale pähe mõned patsid. Leekisin siis oma kolme rattasel rattal  juuksepahmakas "põlemas" peas Meeksi maanteed pidi,  autod hoidsid aupaklikku kaugusse ja autojuhid piidlesid mind kummalisel pilgul, nägin välja  tõeline nõid,  punased juuksesorakad  tuules harali, ise maani mustas  pihikseelikus, peas veel laiaäärega kübar ja ise tagatipuks kummaliselt laia  punase ratta seljas, millega paarutasin enamasti keset teed, sest seal on kõige siledam, see  ratsuke tükib konarlikult teel    ratsanikku kraavi loopima, mida mul ikka enne pulma väga vaja ei olnud. Rohkem patse peas, kui tavaliselt, kohupiim kanadele viidud, sõbra head soovid kaasas, lendasin koju tagasi sõira meisterdama.  Käed puhtaks, rätt silmini pähe, põll ette ja piimapott pliidile. Uus ports sõira õnnestus hästi, täitsin vormid sõiraga, uus ports pliidile, piim kuumenes miskipärast üle ja sõir hakkas venima. Sõir  vormidesse, uus ports pliidile, see ports õnnestus. Mökerdasin  õhtul kella poole kaheteistkümneni. Köök ja söögituba musti nõusid täis ja asju,  mis vales kohas. Nii ei saa ju kodust ära minna.  Paigutasin sõiranõud  koos sõiradega külmikusse järeljahtumisele ja asusin kärmelt  tegutsema: asju pakkima,  pakke autosse tassima, elamist koristama. Möllasin  kella poole  kolmeni öösel. Viskasin oma keha  natukeseks pikali  ja tunni aja pärast  pöörlesin edasi. Reisiseltskonnale kaheks päevaks süüa kaasa, kingid autosse turvaliselt, kõigile peoriided, vahetuspesu, jalanõud, kiri     kööki koduhoidjale, sõidugraafik ja arvuti  ja käekott ja kübar ja…  autosse. Pere auto peale, uksed väravad lukku ja …
Issand aga lilled. Lilled tuubidesse jooksu pealt.
 Kiitsime oma mitte väga noort autot ja asusime teele, kõigepealt  Tartusse, poole tee peal taaralinna otsustas üle maantee jalutada üks suur paks ja kogukas metssiga.   Mu kallis kaasa reageeris õigeaegselt ja pidurid said  testitud, et toimivad küll. Tartus hakkasime sõitma  Viljandi poole  GPS i järgi. Ühel hetkel vaatasin,  et see  keps on ikka  puhta jobu ning  juhatab meid tont teab kuhu ja kui reisi alguses juba sõidame rappa siis ei saa midagi. Otsustasin, et ohjad peab enda kätte võtma, et Võrru me ei tahtnud minna vaid Viljandisse, keerasime  Võru maanteelt tagasi  ja jõudsime vahvasti  Viljandisse. Viljandis keeras äkiline rallisõitja enne õiget ristmikku  korraks parklasse ja saime natuke naerda ja üle lamavate politseinike  ukerdada, pöörasime õigele teele tagasi ja  suundusime teeviitade järgi Pärnu poole. Pärnust saime peaaegu  juba läbi, kui  rallisõitja rolli haaranud kaasa jälle äkiliseks läks ja suundus  Lihula maantee asemel  bensukasse. Kasutasime  võimalust tankimiseks  ja  jätkasime teed Lihula suunas. Kogu selle Võrumaalt saaremaale reisi keskel  häälitses tagaistmel mingi  hääletegemise masin, kust kostus räme meesterahva  hääl, kes juhatas meid kogu aeg  paremale-paremale keerama ja  vandus, et mis kuradi kaart  mul on ja  teatas vahetpidamata , et me oleme  metsas omadega. Palusin Rasmust mitu korda,  et ta vaigistaks selle kisaja, aga tal oli ütlemata naljakas. Proovi siis kaarti lugeda, kui keegi läbitungivalt ebameeldiva häälega otse selja taga  intensiivselt karjub mingit  kasutut infot.  Ühel hetkel  ütles teeviit, et Virtsu 36 kilomeetrit ja mees hakkas kahtlema, et mis värk, et äkki on ikka vale tee jne. Tõmbasime tee äärde, vaatasime netist praamiinfot, ostsime pileti ja sõitsime edasi,  ei olnud vale tee, saime hõlpsasti sadamasse. Sadamas oli praami väljumiseni veidi aega, külastasime  kohta,  kus kuningas jala käib ja suundusime üle mere minema. Praamis sees ronimine oli ikka katsumus, püstloodis trepist üles ronida minu kohmakate kangete jalgadega ja  kaasas lohiseva karguga. Kamandasin mehed karku kandma ja  ronisin taivatrepist üles, ise hirmul , et kui mõni jalg otsustab teha seda mida ma ei käsi, et kellele ma siis  kaela sajan oma saja  ja +  kiloga.  Ei sadanud ma kuhugi, kuigi  kõikusin ja loperdasin nagu kõrreke suure tuule käes. Praamis sees sain lõhna šoki,  praam koosnes vaid kohvikutest ja natukestest istmeridadest, lasin end ahvatleda kohvi jooma, kasspidaja tegi meid nähes sellise vastiku näo, et mõtlesin kas solvun, käratan või ei tee väljagi. Mõtlesin,  et oma nägu krimpsutab, ega mina sellest enneaegu vanaks jää, kui tema oma isiklikku silmnägu kortsutab. Jõime kohvi ära ja  juba kamandati praamist välja, langesin sest püstloodis trepist alla, ilma et oleks kedagi  peale enda väga ohustanud ja saime kenasti praamist välja.  Põrutasime aga Muhust  Saaremaale ja Kuressaarde välja. Ralliäss kihutas muudkui mööda saare  pealinna nii, et  lõpuks otsustasin, et ei saa lõpmatult tiirutada,  kamandasin auto tänava äärde suvalisse  tupikusse  parkima ja suundusime  jalgade peal uurima, kuhu me sattunud olime. Olime täitsa maavalitsuse, kus pidi registreerimine toimuma,  lähedal. Otsisime   seal vastas ühe laheda pisikese kohviku ja ma potsatasin sinna maha.
See oli imearmas Ruunipizza/Pannkoogikohvik .  Tellisime mehega endale päevasupid ja Rasmusele päevapizza. Ei tea kas olime väga näljased, aga toit oli võrratu ja mis peamine, täitsa   meie pisikese tasku kohase hinnaga. Kui Rasmusele toodi ta toit, siis see oli  tohutu suurel taldrikul ja ilus ja õhuke ja lõhnav. Viskasime nalja, et ärgu ta muretsegu,  et meie vatsad aitavad selle koguka pitsapiraka tal ära süüa.
Rasmus lohutas, et  see on nii õhuke, et pole vaja talle abijõuks hakata. No sööme siis, meie kaasaga imelist krevetisuppi sinihallitusjuustu kuubikutega ja  kui  me pesamuna jõudis  oma pizza kahe viimase sektori juurde, ohkas ta raskelt. Aitasime  oma lapsukest. See  pizzatainas oli tõesti  imeõhuke ja krõbe, aga mitte kõrbenud. Täidis aga maitsev ja mahlane. Kella vaadates leidsime, et meil on hulga aega pulma  minekuni, mehed arvasid, et nemad lähevad linna  peale kõndima, aga mina tundsin,  et ei soovi ennast rohkem väsitada, kui juba seda teinud olin   ja istusin mõnusas kohas edasi.  Vahetasin seal, kus kuningas jala käib oma  igapäevased riided pidukleidi vastu ja kammisin lahti oma tulipunase paruka. Suskasin  kübara sellele tulekumale ja avastasin, et mu  lapsed juba  astuvad teisel pool teed  registreerimisele. Kamandasin kotid autosse ja tormasin ka  maavalitsuse poole.
Maavalitsuses tahtsin oma  ühele väimehe kandidaadile lille kimbuga äsada, tal kohe  tükib suust välja  imelikku juttu mu juuresolekul. Suskasin talle oma aia pojengi  jõuga pihku oma tütre jaoks ja tormasin ämma kohustusi täitma. Istusime koos   minia vanematega aukohale ja tseremoonia võis alata. Osssa poiss, kui ilusad nad olid ja mis neil seljas ja jalas olid!! Peiul olid sinisekirjud kõrgekontsaga lakkkingad  imeilusa ülikonna juures ja pruut oli kui pitsivahus muinasjutu printsess.  Pisaraid ei saanudki valada, sest pruut valas neid minu eest, see oli nii liigutav et unustasin isegi nutta, kuigi silmad tundusid märja koha peal olevat. Tseremoonia oli armas ja  paraja pikkusega.
Suundusime siis ühiselt  pulmapeole, selline kihutamine hakkas, et me ei saanudki aru, kuhu meid  pulmarongi sabas veeti.  Vahepeal tehti peatus  Tehumardil ja  kui minia ema ütles midagi oma lahedas saare keeles, küsis mu üks tütardest, et mis mögast ta räägib. Purtsatasin naerma,  et ta räägib,  et me lähme mõõga taha pilti tegema.  Pulma majas ootas imeliselt dekoreeritud saal ja kaunilt kaetud laud.   Pulm oli  korraldatud ikka nii, et kõik said end hästi tunda  ja  kes ei tahtnud alkoholiga  shampat, ei pidanud ka selle juures nägu tegema klaasi käes hoides, et joob, aga tegelikult poetab salaja kuhugi käest ära. Tervitusjook joodud, siis  sai maitsta  mõnusaid roogi. Mina vedasin oma  sõiralaari ka  laua peale ja teenindaja kattis kenast nendega kogu laua. Ikka uhke tunne oli vaadata oma kätetööd ja  mõned inimesed sõid kohe isuga. Huvitav oli see,  et sõir ei ole väga tuntud saarlaste hulgas.  Kes on kokku puutunud lõunaeestlastega  need teavad,  mis asi see on, aga üldiselt  ongi sõir rohkem mandri lõunapoolse rahva  lahe toit.
Kui siis ilmus mängima bänd, siis nemad küll Pärnust pärit aga teadsid, et sõir on puhas käsitöö ja üks väegade eriline asi.  Kui kõht täis, ei suutnud ma enam peost osa võtta, selline tunne oli et kuu aja väsimus istub mu peas, minias hea laps  nähes mu kudenud olekut ütles, et rõdu peal on  diivanid, et seal saab pikutada. Läksin ja magasin peatäie.
Väsimus oli nii suur, et PööLoY GLääNZ –i vali muusika ka ei seganud mind.  Veidi tukkunud, sain jälle peost osa . Rasmus oli terve tee    valmistanud autos ette  puuhalgu, mille sisse peitis  pruudi jaoks abielunaise nime ja  kui siis saabus pulmamajja  oma plärakastiga, kus kisas räme hääl, et keera paremale, sain aru,  miks ta seda kisa lindistanud oli.  Pruudile  asetati pähe äge piraadi müts ja instruktsiooni järgi pidi ta hakkama aaret otsima. Nalja ja naeru saatel tormas õues ringi pruut kord lehma, kord kitse sammudega, kord kana sammudega  naeru möirgav pulmaseltskonda selja taga. Mina ei jaksanud mööda heinamaad kapata ja läksin tuppa tagasi.  Vahepeal heisati  pulmalipp, millele oli pruutpaar joonistatud. ( Andeka pruudi imeline kätetöö muide)Mingi hetk valiti  ametimehed –naised pulmakülaliste  hulgast ja meie Riina pidi lippu valvama, ta võttis nii tõsiselt seda  ametit, et ei saanudki pulma eriti nautida. Pruutpaar halastas ta peale ja lõpuks kõndis    Riina lipp seljas uhkelt ringi ja kõik said rahulikult pidutseda.
Mina  tantsisin oma peigmehest pojaga ja olin jube uhke,  see oli midagi erilist, tantsida oma kena ja täiskasvanud pojaga.  Olen aastaid oodanud,  et ta suureks saaks ja ma saaks ta kõrval käia nagu võrdne võrdsega, mitte et ma koguaeg pisikesi pojakesi  järel lohistama peaks , aga  nagu ta suureks kasvas, nii kolis kodust välja.
 Õhtu  jõudis sinnamaale, et siirduti magamiskohtadesse ja kui ma oma ööbimispaika jõudsin, käis sauna selline rõõmus meeste sumin,  kui tahtsin oma varbaid loputada , siis  keegi kilkas, et miks ma kleidiga saunas käisin.
Öösel ei saanud pikalt magada, sest söödu joodu ajas koguaeg trepist  üles alla ronima,  kemps oli esimesel korrusel  ja magamiskoht teisel.
Hommikul vara tormasid ära mu tütred, sest neil oli kiire järgmisele üritusele.
Hommikukohvi lauas oli rahvast juba üsna hõredalt.
Õhtused pidulikud riided olid enamustel külalistel ära pakitud ja  seltskond  nägi juba  argisem välja.

Tagasi sõitsime kahekesi kaasaga. Väsimus oli oma töö teinud ja eksisime mitu korda ära. Tahtsin  kindlasti möödaminnes  läbi lipata oma armsate sõprade juurest, kes elavad  Pöides  ja  kuna nende juures olen füüsiliselt  vaid korra käinud peaaegu aasta tagasi ja kui olime  halli ilma ja  paksu vihmsaju sees juba lootuse kaotanud, helistasin neile.  Mu häälest kostis vist juba jube paanika, aga saime järje peale. Kallistasin sõbrad ja  tormasime edasi.
 Enne sadamat oli ka väike ehmatus, kui pool tundi varem olin vaadanud netist, et praamikohti küll, siis ühel hetkel ei olnud enam võimalik varemaks  osta e-piletit,  kui kella 23ks. Helistasin, et mis toimub, öeldi et elav järjekord. Läksime siis  järjekorda, kella 14 se praami peale ei mahtunud, aga 14. 40 se peale juba küll. Seekord  olime targemad, läksime liftiga üles ja tulime ka sellega alla tagasi.
Kohvikutes ei lasknud ennast meelitada, sest need hinnad olid seal kirved ja 20 minutiga ikka ei saa mõnusalt kohvitada.
 Pärnusse jõudnult  aga jäin üks sekund  jokutama  kaardilugemisega ja mees kihutas rõõmsalt Saaremaa poole tagasi. Veendunud, et asi ei ole õige, tõmbasime tee äärde, leidsime  bensiinijaama, tankisime, uurisime kaarti ja saime jälle õigele rajale. Tükkisime üksteist süüdistama, aga proovisime ikka üksmeeles edasi rühkida. Viljandis  tegime tütre juures  söögipausi ja siis saime aru,  miks me eksisime ja kurjaks  tahtsime minna, kõhud olid tühjad. Edasi sõitsime juba lõbusamalt,  tee oli tuttavam ja pea selgem hästi serveeritud ja armastusega pakutud toidust. Kodus vedasin hambad ristis oma pakid tuppa ja langesin voodisse.
Tänan väga kõiki, kes nägid vaeva, organiseerisid ja  tegid selle erilise päeva veel erilisemaks, et mu laste pidu läks täiesti korda !!!


Friday, May 8, 2015

Igavesti tore päev oli !!!!!



Kohtasin  maru vahvaid naisi ,  kes tõid me ühingule särtsu ja vürtsi. Loodan, et mu naised uusi liikmeid ära ei hirmutanud oma  küsimiste, küsimiste ja küsimistega.
Sai nutta naerda ja taskurätt peas kaubamaja ja  vanemuse vahel patseerida. Ilmateade valetas. et päev läbi sajab ja minu pealaekene kõrbes nii ära, et  kõrvad tükk aega huugasid päikesest.  Kaubamajas pakuti küll säänseid  ja määnseid kübaraid , aga ükski ei kõnetanud mind, et  Marju võta mind.  Nii ma siis  hiilisin  mööda kaubamaja seina äärt ostukeskuse  varjus bussi peale ja TRAK-S i tagasi,  Päeva lõpuks läksin Prima Vistale, mis oli ütlemata sisukas üritus, kahju vaid, et ei saanud eile ega täna kõigist üritustest osa võtta.
Potsatasin lõpuks oma saja pakiga isa juurde ja nüüd ma siin heietan, et  mida  kõike üks päev mulle tõi.
Mõnikord ei juhtu  kuu aja jooksul ka nii palju, kui tänase päeva jooksul.

Elame veel !!!

Friday, March 13, 2015

Mis on naeratuse taga?!



Olen rõõmsameelne memm,  ei käi morni näoga ringi ja mu hele naer  silkab minuga koguaeg kaasas, mõni tõlgendab seda irvitamisena, mõni mõnitamisena, mõnele isegi meeldib mu  kõkutamine. Ükskord tuli mulle tänaval juurde üks inimene ja ütles, et ta tahaks tutvuda selle toreda inimesega, kes kõnnib ringi alati naeratus näol.
Olin  hästi üllatunud, ei pea ennast  väga toredaks inimeseks, tihti kurvastan asjade üle, mille üle teised isegi  ei arva, et peaks üldse tähelepanu pöörama. Iga väike  halva maiguga vihje viib päevadeks mind kurvameelsuse rütmi.
Mu emakene ootas mind aastaid ja lõpuks kui ma sündisin,  kurvastas ta, et mis lapse ta saanud on, ise rõõmsameelne inimene ja tal on laps, kes isegi ei muiga.
Kui teised lapsed ammu juba häälega naersid, siis minu  nägu oli vahel  küll rahulolev, aga naeratust sealt tuli harva. Olevat olnud aastane , kui häälega naerma hakkasin.
Ema ikka paitas ja silitas ja kõdistas ja siis sai välja minust vaid väikse muige.
Kui siis häälega naerma hakkasin, siis naersin nagu vana mees,  koleda häälega.
Lõpuks kui  ema suure treenimise peale selle ilusa naeru endast üles leidsin, hakkas mu  vanaema kurjustama , et mida m kõkutan koguaeg, ema jälle kaitsma mind, ta oli nii suurt vaeva näinud , et minust naeru kätte saada ja turris vanainimene tahtis mu naerukajakat lämmatama hakata.
Kui mu tütreke väike oli, siis temagi naeris nagu väike vanamees,  minu ema ikka õpetas, et naera kenasti heleda häälega: ah ah ha, laps siis naeris ilusti heleda  häälega ja kohe selle peale pani  jälle naeru kolisema  nagu vana mees jämeda häälega –uhuhuuhuhuu.
Tõnu Lehtsaar kirjutas FB s:
„Kuivõrd me oleme need, keda väidame ennast olevat? Mis võib olla naeratuse taga?
Siis tuli kohe meelde  lugu mu naerust ja naeratusest.
Kui kunagi hirmus raske aeg oli, hing oli haige, elu pea peale pööratud, siis mu  kallim ütles, et itsitasin koguaeg nagu ullike. Peitsin oma hingevalu naeru taha.
Vahel, kui must masendus kallale kipub vaatan peeglisse, seda tõsist vananevat nägu on halb vaadata, manan näole naeratuse  ja kuidagi kergem hakkab.
Kui vaatan oma kaaslasi tantsimas või laulmas, siis on  kurb vaadata inimeste  kurje- kurbi nägusid, jääb mulje, et nad ei tee  seda rõõmuga, mida nad teevad  vaid justkui sundusega ja vastumeelselt.
Keegi neid ei sunni ju käima koorilaulu või tantsurühma. On vist üldlevinud arusaam, et kui sa naeratad, siis oled mingi imelik, natuke vaimust vaevatud või midagi hullemat?!
Kui mingid esinemised on, siis piltide pealt on näha kampa kurje-kurbi kujusid, järgmistele  põlvedele võib jäädagi mulje,  et küll see  hobitegevus oli raske ja kurb ?!
Alati kui tahaks kurvastada, mõtlen ma, et mis mul hästi on ja püüan  mitte mõelda väga asjadele, mida  mul pole ja muigan.
Praegu vaatan aknast  kevadise päikese kullatud õuele ja naeratan.
Ilusat kevade ootust kõigile!
Ja naeratage, kui hästi ei julge, siis tehke seda vähemalt  siis, kui keegi ei näe ;)


Tuesday, February 3, 2015

Mõnikord olen segaduses


Uni läks ära keset ööd ja  leides, et tuba veidi jahedaks on tõmmanud,  tahtsin süüdata tuld ahjus
Otsisin siis  tulealustust ja leidsin ühe kirja…
Mõtlesin, et kas süüdata temaga tuld või…
Mõlgutasin mõtteid, et huvitav , kas tänapäeval  ei õpetata koolis, et kuidas saata kirja.
Et kuidas vormistada ja millise paberi peale ja  et,  kas märkimikuleht sobib ja…?!
Veeretasin  käes märkmikust rebitud lehte ja jätsin ta targu põletamata.  Kui lapsed koju tulevad, siis küsin , mis nad sellest kirjavormistamisest arvavad.
Võib-olla tõesti oli kirja saatjal kiire ja  paremat paberit käepärast polnud , ega kääre kotis või ta ei ta, et selline paberilipakas võiks kedagi solvata?!
Mõned õpetused ehk jooksevadki mööda kõrvust, aga see kirjavormistamise värk on mul ikka hinge peal. Mu esimene õpetaja ei olnud kuigi  hea pedagoog mõnes mõttes aga see, kuidas üks endast lugupidav inimene peaks kirja vormistama, on mul siiani meeles.
Kirjutasin hiljuti ühele lugupeetud ja tuntud inimesele kirja ja ei olegi seda ära saatnud, sest vanakooli inimesele  kirja saates mõtlesin, et ehk solvan teda kuidagi  teda oma kirjaga tülitades. Ega mul väga asja polnudki, tahtsin avaldada oma vaimustust ja sümpaatiat ta vastu. Saab ta nüüd sellest rikkamaks,  kui ma teda oma kirjaga tülitan, aga mina vaesemaks küll, kui ma peaksin teda oma kirjatükiga  riivama kuidagi ja mina  negatiivse vastukaja saan.
Kiires ja elektroonilises maailmas me enam käsitsi oma läkitusi vist ei kirjutagi ja me vist ei oskagi oma saadetisi vormistada, pole õpetatud ?!