Oled ja elad ja ei saa arugi, et mis on, oli ja tuleb nii väga. On nagu mingi väikesed sündmused, mõned head ja mõned mitte nii väga head. Aga sellest pole ju midagi ja kui siis haarab sind pööraste sündmuste keeris, ei teagi, kuidas hakkama saada. Üks asi, mis oli planeeritud, aga samas hirmutav oma erakordsuse, aga ka erilisusega, on nüüd läbi. Teine sündmuste jada pole veel läbi ja ma ei tea üldse, mis sest saama saab. Kõiges selles pöörasuses, on mu keha otsustanud näidata, et tas on ikka peidus kõike, käisin juba perearsti tülitamas, et kuidas mu ihu näitajad välja näevad, kas on mingeid erilisi kõrvalkaldeid või on nagu alati. Lubasin endale kirjutada ka mingit leebet rahustit, mida ma pole rohkem söönud, kui ühe tableti kodus, kui emotsioonid kargasid tormiliselt üle pea ja kaine meel tormas uksest välja kaugusse. Magasin selle pilli peale kaks tundi ja mõtlesin, et esialgu pole vist vaja neid rahusteid , et ma niigi nagu ära väsitatud ront. Kui mu pojakene umbes aasta tagasi ütles, et ta on nüüd oma kallile teinud abielu ettepaneku ja sai jaatava vastuse ning poeg palus , et ma teeks ta pulmalauale sõira, hakkas tulevane ämm usinalt tööle. Ei ma ei teinud aasta varem sõira valmis, oli ju vaja see sõir panna vormidesse enne, kui ta tahke kuju võtab ja kuna pulm oli planeeritud Saaremaale, ka kohale toimetada diagonaalis üle terve Eesti ohutult. Peas kasvas erinevaid kavandeid, millised nõud ma valmistan. Ühel hetkel sai inspiratsioon mu kätte ja töö hakkas pihta. Voolimine, voolimine , voolimine, kuivatamine, glasuurimine….
Esimesed nõuvasikad jooksid mürinal aia taha, mis läks diagonaalis lõhki, mis tõmbas kõveraks… Ega ma siis heitunud, tegin uuesti, uuesti ja uuesti. Kuna ma alustasin tööd hästi varakult, siis jõudsin paar päeva enne pulmi nõud valmis, suure vaevanägemise, proovimise, uuestitegemise ja ümberplaneerimise peale.
Proovisõir tuli hästi välja ja ma olin hästi rahulik ja rõõmus, et saan ju hakkama küll. Viimane sõirategu enne neid Rolandi pulmi oli jäänud aegadesse, kui mu lapsed veel enamasti kodumail figureerisid.
Nüüd siis sõira tegema hakates pulmalauale, juhtus midagi ootamatut, ostsin 20 pakki mingit kohupiima ja mingid pakid olid sellised, mille nimest ma ei lugenud midagi välja ja ei osanud arvatagi, et mis toimuma hakkab. Hakkasin siis hooga seda sõirakeetmise tööd tegema ja mida tõrva, piim hakkas juba keedes üle ääre tulema ja sõira raasugi polnud potis. Läksin siis netist abi küsima ja tule taevas appi, seal öeldakse, et ärge te Jumala eest Riccotta kohupiima kasutage sõira valmistamisel, see lihtsalt lahustub piimas ja mingisugustki sõira ei tule. Loopisin siis sinna imeilusasse maamunakollasesse piimasodi sisse seda õiget kohupiima ja esimene sõira ports oli ikka väegade imelik.
Sikutasin kitasniku üle pea ja tõmbasin poodi uue kohupiima järele. Uuesti sõirateo kallalae asudes, ei julenud enam suurt portsu korraga ette võtta, tegin siis poole kilo kohupiima kaupa. Järgmine ports õnnestus. Vahepeal käisime mehega poes ja ta küsis, kas mul on kohupiima fetiš, et nagu poodi läheme, ikka korvi kohupiimaga täidame. Puhkasin veidi, sulgesin oma juuksed patsidesse ja rätiku taha, põlletasin keha ja küürisin käed ning asusin sõirateo kallale. Olen ma siis küünarnukini kohupiimane ja võirasvane, sudin kuuma pliidi ääres nii, et higipull otsa ees ja heliseb telefon, elamine oli inimestest tühjaks jooksnud ning ma ei saanud kedagi appi paluda, et tegelege telefoniga, kuidagi moodi avasin telefoni klapi ja ütlesin helistajale, et oodaku, et ma ei saa praegu rääkida ja pillasin telefoni maha. Ta kurivaim ikka helises, ma ei saanud teda välja ka lülitatud ei küünarnukkide ega hammastega, vajutasin muudkui klappi kinni ja ta muudkui helises , mõtlesin juba, et viska telefon kasvõi kuuma vadaku sisse, et ta enam ei karjuks , et kallike, võta palun telefon, hallo , hallo võta palun telefon. Säilitasin niipalju kainet meelt, et ma seda rääkimise masinat ei vigastanud, aga sõiraports läks untsu: kohupiimaklimbid ja venivad kiud ning väljavalguv või iseloomustas seda sõira. Aga telefon ikka karjus, et kallike, sulle on telefon, võtab palun telefon, hallo- hallo, võta palun telefon. Lõpuks röökisin telefoni, et kuula mind, et ma ei saa praegu rääkida, et palun ära helista mulle, tema ikka patrab, et tema helistab ja helistab ja ei saa aru, miks telefon annab kinnist tooni. Röögatasin selle telefoni numbri, mida helistaja soovis ja viskasin käest ära nii telefonid kui sõira. Pesin käed ja läksin kodust ära. Et pulmas teistmoodi välja näha, kui oma hiljutisel juubeli sünnipäeval, pruut soovis väga ilusaid pulmi ja et ravida ka oma pea karvkatet, olin reede varahommikul määrinud end hennaga ja tulemus on äge. Äkki tulin mõttele, et kuidas saan kasulikult lahti kohupiimast, mis ei olegi kohupiim nagu ja et saan end veidi tuulutada ja ka „soengu „ pähe, kui käin külas tuttaval kanal koos munadest vabanenud munakoortega ja palun sõbrannast kanaperenaisel teha endale pähe mõned patsid. Leekisin siis oma kolme rattasel rattal juuksepahmakas "põlemas" peas Meeksi maanteed pidi, autod hoidsid aupaklikku kaugusse ja autojuhid piidlesid mind kummalisel pilgul, nägin välja tõeline nõid, punased juuksesorakad tuules harali, ise maani mustas pihikseelikus, peas veel laiaäärega kübar ja ise tagatipuks kummaliselt laia punase ratta seljas, millega paarutasin enamasti keset teed, sest seal on kõige siledam, see ratsuke tükib konarlikult teel ratsanikku kraavi loopima, mida mul ikka enne pulma väga vaja ei olnud. Rohkem patse peas, kui tavaliselt, kohupiim kanadele viidud, sõbra head soovid kaasas, lendasin koju tagasi sõira meisterdama. Käed puhtaks, rätt silmini pähe, põll ette ja piimapott pliidile. Uus ports sõira õnnestus hästi, täitsin vormid sõiraga, uus ports pliidile, piim kuumenes miskipärast üle ja sõir hakkas venima. Sõir vormidesse, uus ports pliidile, see ports õnnestus. Mökerdasin õhtul kella poole kaheteistkümneni. Köök ja söögituba musti nõusid täis ja asju, mis vales kohas. Nii ei saa ju kodust ära minna. Paigutasin sõiranõud koos sõiradega külmikusse järeljahtumisele ja asusin kärmelt tegutsema: asju pakkima, pakke autosse tassima, elamist koristama. Möllasin kella poole kolmeni öösel. Viskasin oma keha natukeseks pikali ja tunni aja pärast pöörlesin edasi. Reisiseltskonnale kaheks päevaks süüa kaasa, kingid autosse turvaliselt, kõigile peoriided, vahetuspesu, jalanõud, kiri kööki koduhoidjale, sõidugraafik ja arvuti ja käekott ja kübar ja… autosse. Pere auto peale, uksed väravad lukku ja …
Issand aga lilled. Lilled tuubidesse jooksu pealt.
Kiitsime oma mitte väga noort autot ja asusime teele, kõigepealt Tartusse, poole tee peal taaralinna otsustas üle maantee jalutada üks suur paks ja kogukas metssiga. Mu kallis kaasa reageeris õigeaegselt ja pidurid said testitud, et toimivad küll. Tartus hakkasime sõitma Viljandi poole GPS i järgi. Ühel hetkel vaatasin, et see keps on ikka puhta jobu ning juhatab meid tont teab kuhu ja kui reisi alguses juba sõidame rappa siis ei saa midagi. Otsustasin, et ohjad peab enda kätte võtma, et Võrru me ei tahtnud minna vaid Viljandisse, keerasime Võru maanteelt tagasi ja jõudsime vahvasti Viljandisse. Viljandis keeras äkiline rallisõitja enne õiget ristmikku korraks parklasse ja saime natuke naerda ja üle lamavate politseinike ukerdada, pöörasime õigele teele tagasi ja suundusime teeviitade järgi Pärnu poole. Pärnust saime peaaegu juba läbi, kui rallisõitja rolli haaranud kaasa jälle äkiliseks läks ja suundus Lihula maantee asemel bensukasse. Kasutasime võimalust tankimiseks ja jätkasime teed Lihula suunas. Kogu selle Võrumaalt saaremaale reisi keskel häälitses tagaistmel mingi hääletegemise masin, kust kostus räme meesterahva hääl, kes juhatas meid kogu aeg paremale-paremale keerama ja vandus, et mis kuradi kaart mul on ja teatas vahetpidamata , et me oleme metsas omadega. Palusin Rasmust mitu korda, et ta vaigistaks selle kisaja, aga tal oli ütlemata naljakas. Proovi siis kaarti lugeda, kui keegi läbitungivalt ebameeldiva häälega otse selja taga intensiivselt karjub mingit kasutut infot. Ühel hetkel ütles teeviit, et Virtsu 36 kilomeetrit ja mees hakkas kahtlema, et mis värk, et äkki on ikka vale tee jne. Tõmbasime tee äärde, vaatasime netist praamiinfot, ostsime pileti ja sõitsime edasi, ei olnud vale tee, saime hõlpsasti sadamasse. Sadamas oli praami väljumiseni veidi aega, külastasime kohta, kus kuningas jala käib ja suundusime üle mere minema. Praamis sees ronimine oli ikka katsumus, püstloodis trepist üles ronida minu kohmakate kangete jalgadega ja kaasas lohiseva karguga. Kamandasin mehed karku kandma ja ronisin taivatrepist üles, ise hirmul , et kui mõni jalg otsustab teha seda mida ma ei käsi, et kellele ma siis kaela sajan oma saja ja + kiloga. Ei sadanud ma kuhugi, kuigi kõikusin ja loperdasin nagu kõrreke suure tuule käes. Praamis sees sain lõhna šoki, praam koosnes vaid kohvikutest ja natukestest istmeridadest, lasin end ahvatleda kohvi jooma, kasspidaja tegi meid nähes sellise vastiku näo, et mõtlesin kas solvun, käratan või ei tee väljagi. Mõtlesin, et oma nägu krimpsutab, ega mina sellest enneaegu vanaks jää, kui tema oma isiklikku silmnägu kortsutab. Jõime kohvi ära ja juba kamandati praamist välja, langesin sest püstloodis trepist alla, ilma et oleks kedagi peale enda väga ohustanud ja saime kenasti praamist välja. Põrutasime aga Muhust Saaremaale ja Kuressaarde välja. Ralliäss kihutas muudkui mööda saare pealinna nii, et lõpuks otsustasin, et ei saa lõpmatult tiirutada, kamandasin auto tänava äärde suvalisse tupikusse parkima ja suundusime jalgade peal uurima, kuhu me sattunud olime. Olime täitsa maavalitsuse, kus pidi registreerimine toimuma, lähedal. Otsisime seal vastas ühe laheda pisikese kohviku ja ma potsatasin sinna maha.
See oli imearmas Ruunipizza/Pannkoogikohvik . Tellisime mehega endale päevasupid ja Rasmusele päevapizza. Ei tea kas olime väga näljased, aga toit oli võrratu ja mis peamine, täitsa meie pisikese tasku kohase hinnaga. Kui Rasmusele toodi ta toit, siis see oli tohutu suurel taldrikul ja ilus ja õhuke ja lõhnav. Viskasime nalja, et ärgu ta muretsegu, et meie vatsad aitavad selle koguka pitsapiraka tal ära süüa.
Rasmus lohutas, et see on nii õhuke, et pole vaja talle abijõuks hakata. No sööme siis, meie kaasaga imelist krevetisuppi sinihallitusjuustu kuubikutega ja kui me pesamuna jõudis oma pizza kahe viimase sektori juurde, ohkas ta raskelt. Aitasime oma lapsukest. See pizzatainas oli tõesti imeõhuke ja krõbe, aga mitte kõrbenud. Täidis aga maitsev ja mahlane. Kella vaadates leidsime, et meil on hulga aega pulma minekuni, mehed arvasid, et nemad lähevad linna peale kõndima, aga mina tundsin, et ei soovi ennast rohkem väsitada, kui juba seda teinud olin ja istusin mõnusas kohas edasi. Vahetasin seal, kus kuningas jala käib oma igapäevased riided pidukleidi vastu ja kammisin lahti oma tulipunase paruka. Suskasin kübara sellele tulekumale ja avastasin, et mu lapsed juba astuvad teisel pool teed registreerimisele. Kamandasin kotid autosse ja tormasin ka maavalitsuse poole.
Maavalitsuses tahtsin oma ühele väimehe kandidaadile lille kimbuga äsada, tal kohe tükib suust välja imelikku juttu mu juuresolekul. Suskasin talle oma aia pojengi jõuga pihku oma tütre jaoks ja tormasin ämma kohustusi täitma. Istusime koos minia vanematega aukohale ja tseremoonia võis alata. Osssa poiss, kui ilusad nad olid ja mis neil seljas ja jalas olid!! Peiul olid sinisekirjud kõrgekontsaga lakkkingad imeilusa ülikonna juures ja pruut oli kui pitsivahus muinasjutu printsess. Pisaraid ei saanudki valada, sest pruut valas neid minu eest, see oli nii liigutav et unustasin isegi nutta, kuigi silmad tundusid märja koha peal olevat. Tseremoonia oli armas ja paraja pikkusega.
Suundusime siis ühiselt pulmapeole, selline kihutamine hakkas, et me ei saanudki aru, kuhu meid pulmarongi sabas veeti. Vahepeal tehti peatus Tehumardil ja kui minia ema ütles midagi oma lahedas saare keeles, küsis mu üks tütardest, et mis mögast ta räägib. Purtsatasin naerma, et ta räägib, et me lähme mõõga taha pilti tegema. Pulma majas ootas imeliselt dekoreeritud saal ja kaunilt kaetud laud. Pulm oli korraldatud ikka nii, et kõik said end hästi tunda ja kes ei tahtnud alkoholiga shampat, ei pidanud ka selle juures nägu tegema klaasi käes hoides, et joob, aga tegelikult poetab salaja kuhugi käest ära. Tervitusjook joodud, siis sai maitsta mõnusaid roogi. Mina vedasin oma sõiralaari ka laua peale ja teenindaja kattis kenast nendega kogu laua. Ikka uhke tunne oli vaadata oma kätetööd ja mõned inimesed sõid kohe isuga. Huvitav oli see, et sõir ei ole väga tuntud saarlaste hulgas. Kes on kokku puutunud lõunaeestlastega need teavad, mis asi see on, aga üldiselt ongi sõir rohkem mandri lõunapoolse rahva lahe toit.
Kui siis ilmus mängima bänd, siis nemad küll Pärnust pärit aga teadsid, et sõir on puhas käsitöö ja üks väegade eriline asi. Kui kõht täis, ei suutnud ma enam peost osa võtta, selline tunne oli et kuu aja väsimus istub mu peas, minias hea laps nähes mu kudenud olekut ütles, et rõdu peal on diivanid, et seal saab pikutada. Läksin ja magasin peatäie.
Väsimus oli nii suur, et PööLoY GLääNZ –i vali muusika ka ei seganud mind. Veidi tukkunud, sain jälle peost osa . Rasmus oli terve tee valmistanud autos ette puuhalgu, mille sisse peitis pruudi jaoks abielunaise nime ja kui siis saabus pulmamajja oma plärakastiga, kus kisas räme hääl, et keera paremale, sain aru, miks ta seda kisa lindistanud oli. Pruudile asetati pähe äge piraadi müts ja instruktsiooni järgi pidi ta hakkama aaret otsima. Nalja ja naeru saatel tormas õues ringi pruut kord lehma, kord kitse sammudega, kord kana sammudega naeru möirgav pulmaseltskonda selja taga. Mina ei jaksanud mööda heinamaad kapata ja läksin tuppa tagasi. Vahepeal heisati pulmalipp, millele oli pruutpaar joonistatud. ( Andeka pruudi imeline kätetöö muide)Mingi hetk valiti ametimehed –naised pulmakülaliste hulgast ja meie Riina pidi lippu valvama, ta võttis nii tõsiselt seda ametit, et ei saanudki pulma eriti nautida. Pruutpaar halastas ta peale ja lõpuks kõndis Riina lipp seljas uhkelt ringi ja kõik said rahulikult pidutseda.
Mina tantsisin oma peigmehest pojaga ja olin jube uhke, see oli midagi erilist, tantsida oma kena ja täiskasvanud pojaga. Olen aastaid oodanud, et ta suureks saaks ja ma saaks ta kõrval käia nagu võrdne võrdsega, mitte et ma koguaeg pisikesi pojakesi järel lohistama peaks , aga nagu ta suureks kasvas, nii kolis kodust välja.
Õhtu jõudis sinnamaale, et siirduti magamiskohtadesse ja kui ma oma ööbimispaika jõudsin, käis sauna selline rõõmus meeste sumin, kui tahtsin oma varbaid loputada , siis keegi kilkas, et miks ma kleidiga saunas käisin.
Öösel ei saanud pikalt magada, sest söödu joodu ajas koguaeg trepist üles alla ronima, kemps oli esimesel korrusel ja magamiskoht teisel.
Hommikul vara tormasid ära mu tütred, sest neil oli kiire järgmisele üritusele.
Hommikukohvi lauas oli rahvast juba üsna hõredalt.
Õhtused pidulikud riided olid enamustel külalistel ära pakitud ja seltskond nägi juba argisem välja.
Tagasi sõitsime kahekesi kaasaga. Väsimus oli oma töö teinud ja eksisime mitu korda ära. Tahtsin kindlasti möödaminnes läbi lipata oma armsate sõprade juurest, kes elavad Pöides ja kuna nende juures olen füüsiliselt vaid korra käinud peaaegu aasta tagasi ja kui olime halli ilma ja paksu vihmsaju sees juba lootuse kaotanud, helistasin neile. Mu häälest kostis vist juba jube paanika, aga saime järje peale. Kallistasin sõbrad ja tormasime edasi.
Enne sadamat oli ka väike ehmatus, kui pool tundi varem olin vaadanud netist, et praamikohti küll, siis ühel hetkel ei olnud enam võimalik varemaks osta e-piletit, kui kella 23ks. Helistasin, et mis toimub, öeldi et elav järjekord. Läksime siis järjekorda, kella 14 se praami peale ei mahtunud, aga 14. 40 se peale juba küll. Seekord olime targemad, läksime liftiga üles ja tulime ka sellega alla tagasi.
Kohvikutes ei lasknud ennast meelitada, sest need hinnad olid seal kirved ja 20 minutiga ikka ei saa mõnusalt kohvitada.
Pärnusse jõudnult aga jäin üks sekund jokutama kaardilugemisega ja mees kihutas rõõmsalt Saaremaa poole tagasi. Veendunud, et asi ei ole õige, tõmbasime tee äärde, leidsime bensiinijaama, tankisime, uurisime kaarti ja saime jälle õigele rajale. Tükkisime üksteist süüdistama, aga proovisime ikka üksmeeles edasi rühkida. Viljandis tegime tütre juures söögipausi ja siis saime aru, miks me eksisime ja kurjaks tahtsime minna, kõhud olid tühjad. Edasi sõitsime juba lõbusamalt, tee oli tuttavam ja pea selgem hästi serveeritud ja armastusega pakutud toidust. Kodus vedasin hambad ristis oma pakid tuppa ja langesin voodisse.
Tänan väga kõiki, kes nägid vaeva, organiseerisid ja tegid selle erilise päeva veel erilisemaks, et mu laste pidu läks täiesti korda !!!
