Saturday, January 18, 2014

Hariduse 1 keldris, endise Gina baari ruumides on mõnus kauplus.



Mu sõbral on pood.
Ta pidi vanal aastal  oma poe ära kolima ja uude kohta ma polnudki saanud  kuidagi mindud.
Vahepeal oli sõber  kodumaalt ära ja täna siis võtsin kätte ja külastasin teda ta uues kohas.
No igavesti vahva!!
Uues kohas on avarust, kaubad kõik kenasti nähtaval, mis sest et keldris, aga nii  õdus ja mugav on seal.  Soovitan   soojalt sealt läbi astuda, hinnad on kõigile taskukohased.


Friday, January 17, 2014

Juba sügisest saati on mul õnn käia tantsimas.





Esmaspäeviti panen ratastooli autosse ja vuran aianduskooli tantsima.
Mõned aasta tagasi sai käidud  Tartus tantsimas, aga ühel hetkel said projektirahad otsa ja jäi asi soiku.
Mõne aja tantsisin üksi rahvamajas, panin plaadi mängima ja muudkui tiirutasin rahvamaja saalis. Kevadel  avastasin, et meil  Räpinas on  kantritantsu klubi. Küsisin, et kas mina ka võin tulla nende seltsi. Lahkelt lubati.
7. jaanuaril sai me klubi aastaseks ja  täna siis pidasime maha mõnusa peo.
Ammu juba plaanisin kantritantsukleiti teha ja täna oli siis see stiimul, mille nimel lõpuni pusida kostüüm.
Mõtlesin, et  rahvamaja saal kitsas ja  tooli kaasa ei võtnud, hiljem siis kahetsesin, jalad ikka ei kanna nii palju, et tantsida  jalgel ja siis mõnuga. Paar tantsu  töntsisin kaasa, aga see polnud see. Pidu aga oli meeleolukas ja vahva, meil oli kaks line tantsu rühma külas ning õhtu edenes jõudsasti ilusate inimeste  ja vahvate  tantsijate seltsis.
Loodan, et homme  väga voodi sõber pole selle suure jalgade peal ringi trampimise peale  ja esmaspäeval jälle tantsimas   olen.
Kaunist nädalavahetust kõigile!

Monday, January 13, 2014

Seda haigust mul pole, selle ma võtan :)




Uuh
Äkki hakkas mu varvas valutama.

Nad mul valutavad koguaeg,  aga seekord oli midagi väga valesti.
Üks mu keskmistest varvastest  oli äkki vahetanud värvi ja hoidku jumal selle eest, et midagi tema vastu läheks, tekk või lina või kassi pehme kasukas, silmist lõi tuld välja.
Tatsusin mööda maja  ja tundsin, et keha küljes on mingi asi, mida ei saa maha visata ja  mis halvab teda üleni. Liikumine oli  peaaegu,  et  võimatu. Hommikul vedasin end voodist välja, sest kohustused ju. Lapselapsuke   sai  aasta vanemaks ja elu   voolab omasoodu, minu  hädadest hoolimata.
Poisike oli rõõmus ja elevil, laulsime pojakese üles, vanaisa kätte sokutasin  kinkide koti, laua katsin vanavana täpitassidega, mehi kamandasin kooki ostma.
Issi saatis sõnumi, et  ta kooki ei saanud, siis vanaisa tõi uhke vahuse tordi. Küpsetasin veel  mitut sorti muffineid, ise ikka  üha enam ja enam liibates.
Lõunaks tõime poisi  lasteaiast koju , istusime neljakesi ümber piduliku lõuna laua ja mekkisime soolast ning magusat.

 Pojakene  puhus küünlaid nii, et põsed punnis, tordiküünlad olid sattunud sellised, mis muudkui jälle süttisid järelejäänud sädemest. Poiss rõhus pidulauas aga ainult  eriti magusa peale ja korjas õhinaga tordilt  šokolaadi seeni oma põskedesse.  Pärast  koosviibimist läksid isa ja poeg linna , et siis seal hambaarsti külastada.
Sain  kuidagi kõik need sündmused ära lohistatud oma varbaga, mis valutas, paistetas, punetas ja kogu keha vaevas.  Kui  sünnipäevalised lahkusid,  viskasin end korraks  pikali, sest väsisin miskipärast palju kiiremini ära, kui muidu. Jäin isegi natukeseks tukkuma ja kui siis  ärkasin, avastasin, et asi on ikka päris hull, et ma ei saa üldse nagu jala peale.
Kuna esmaspäeviti on mul kantritants, tahtsin ikka  tantsima minna ja mees ka ütles, et ära jää koju jalga valutama vaid proovi ikka minna, liigutamine on hea. Öösärgis nagu ei saanud ju minna aga see riide panek oli selline vaev, varba ümber sukka toppida oli ikka õudne, aga väljas ju talv ja lumi ja… Ei     saa ju paljaste varvastega.
Sain põlviku topitud kuidagi jalga ja sandaleti ka peale, aga kuidas  saab siis teise jala kinni, kui esimese peal seismine paras number. Punnitasin ja kaperdasin ning pusisin kuidagi jalad kinni ja avastasin, et ülakeha riietamiseks on vaja üles minna teisele korrusele, all nagu polnud asjalikke  esemeid. Trepi ületamine ei olnud enam nii lihtne, kui hommiku poole, oleks nagu üheküljega halvatud, kuigi valutas vaid üks varvas. Iga aste oli,  kui  hirmus ületamatu takistus.
Sain siis ikka üles ja alla käidud, aga kõik see võttis kuidagi topelt ja rohkem aega, kui muidu. Vedasin  end autosse ja autost siis ratastooli ja tooliga saali ja oli tunne, et täna ma ei tantsi seal midagi, kogu mu veri on ühes varbas ja muuks pole nagu ajusidki enam. Hakkasin pihta, püüdsin olla kohal siin ja praegu ja mitte mõelda oma varbale. Isegi mingiks ajahetkeks vist  õnnestuski ja  korraga , kui olin hoos keerutamisega siia sinna ja  muusikasse,  käis varbast läbi ragin ning tekkis hetkeline nagu kergendustunne.
Kojuteel käisime poes ja see oli  üsna vaevaline, pea ei töötand, ihu ei kuuland sõna, lohistasin end mööda poodi ja ei saanud aru, mida ma seal üldse  teen ja miks ma seal ometi olen,  lõpuks jõudis ajudeni, et mu ihu ihkab piima ja piima tooteid ja mineraalvett , ladusin need korvi ja vinnasin end koju. Kodus manustasin õhtuse eeluneeine ja langesin linade vahele. Hommikul tööle hakates avastasin, et mul on ikka keskmise varba asemel  justkui 7 vastikult tundvat varvast, kõndida veel pole väga proovinud, sest töö hoiab paigapeal kinni, aga uurisin netist, et millest see võib olla ja mida siis tarbida. Olin intuitiivselt  õigesti valinud piima ja mineraalvee ja proovin siis edasi neid tarbida. Oma harjumus süüa ube ja herneid tuleb vist mõneks ajaks kõrvale heita ja liha  mul niikuinii  kapis pole ning raha, et juurde osta.
Igatsen juba basseini, loodan et saan oma  hädadele veest leevendust.
Olge terved ja tundke rõõmu ajast, mil kusagilt ei valuta :)


pilt pärit siit  http://liisublogii.blogspot.com/2011/03/jaisus.html ja siit http://www.lotteshop.eu/lotte-sunnipaevakaart-7

Tuesday, January 7, 2014

Käisin linnas inimesi ehmatamas




Olin  osanud oma tantsutooli katki tantsida ja tantsisin juba mitu nädalat nii, et hooratas teibiga kinni ja  parema käega eriti ei julenud sikutada.
Kolmandal jaanuaril võtsin kätte ja reisisin  taaralinna koos tooliga. Mõnus  oli tooli najal kalpsata, pakid kõik toolile kuhjata ja säästa nii selga, kuid liinibussides tekitasin hämmingut, pahameelt ja nõutust. Üks tuttava kukkus seletama,  et ma jumala eest ei istuks sinna tooli ja kui sai siis läks teise bussi otsa ja tegi näo et ta ei tunne mind. ITAK is sain libedalt asjad aetud ja jälle linna peale asju ajama.
Peatustes kargasin toolist püsti ja kukkusin  uksest välja tirima tooli.
Keegi mind  väga ei aidanud ja nii ma siis  sikutasin nii, et naba paigast. Mitmes kohas peatus  buss kõnniteest nii kaugel, et pidin kaasama kaasreisijaid oma aktsioonis, sest oli  tooliga ikka õhus sõita naljakas ja samas ka võimatu. Mõned bussijuhid lasid bussi  peatustes alla, et sain mõnusalt välja ja sisse sõidutada, mõned aga tegid näo, et nad ei näe mind või tulid pragama.
Jõudsin oma peatusse , hindasin  bussi ja kõnnitee vahemaad, koperdasin bussist välja, ise ühe käega bussist  kinni hoides ja teise käega  tooli sarvest sikutades,  näen äkki et mu selja tagant  haarab mu tooli üks karvane käsi. Olin nii hämmingus et ei osanud lausuda musta ega valget. Bussijuht sikutas siis mu tooli ja pragas , et mida ma käin  selle tooliga mööda linna, kui istun toolis, siis istun toolis ja kui käin jala, siis jala, aga mida mina teen. Ütlesin, et oi ma väga tänan abi eest, siis rehmas käega ja tormas bussi tagasi, ise  torisedes, et aga palun väga.
Sellega veel mu vintsutused ei  lõppenud. Hakkasin  maaliinides bussile minema, istub bussijuht  tähtsa näoga roolis ja kui küsin, et kuidas ma tooli saan  pakiruumi, siis kisab ,et ei saagi. Kui  siis hädaldan, et mul ju vaja koju saada ja ise harutan  tooli sarvede tagant välja selja koti sangu, kargab bussijuht bussist välja ja rabab mul tooli käest ja hakkab hooga tooli külili keerama. Minul aga seljakott veel tooli peal ja näen, et mu kott koos läptopiga lendab kohe mürtsuga vastu  asfalti.
Pistsin kisama , et EIIIIIIIIIII
Bussijuht vastu, et kas ma siis tahan tooli pakiruumi või ei taha.
Päästsin oma arvuti ära ja lasin siis tooli juhil pakiruumi panna ja ennäe imet, mahtus pakiruumi kenasti nagu olekski pakiruum  selle tooli jaoks ehitatud. Bussijuht ise seletas, et eeskirjad ja gabariidid ja üldse ei  pea ta selliseid asju vedama  ja..
Läksin bussi ja mis ma näen, esimesed istmed broneeritud, sõidab siis buss nelja vaba kohaga ja keegi sinna istuda ei saa. Helistan siis broneerimise sildil oleva umbri peale ja uurisin, mis jant sellega on. Et peab helistama, siis saab nende kohtade peale, ütsin et olen nende korraldusest ja teenindusest nördinud, nii nördinud, et ei suuda seletadagi, et ma kirjutan, kui koju jõuan.
Jõuan siis Räpinasse ja väljun bussist ja mida ma näen, bussijuht kui väljavahetatud.
Viisakas ja vaikne. Ei hakanud ma siis kirjutama ega kurjustama, aga kui ma saan, siis selle liiniga ma enam ei sõida.

Thursday, January 2, 2014

Oeh, kuidas sai pühade ajal söödud




Oeh, kuidas sai  palju vaeva nähtud selle valmistamisega.
Ja   nüüd oleme nii haiged sest söömisest.
Mida sa  edvistad, et sul oli palju süüa.
Mul ole kunagi nii palju süüa, et ma saaksin end haigeks süüa.
Olen kogu aeg pidanud lugema vorste ja leivaviile, et kõigile jaguks.

Sa oled ise süüdi.
Kui sul pole süüa ja su lastel.
Miks sa aiavilja ei kasvatanud.
Miks sa sisse ei teinud konserve.
Mida sa lehmatasid terve suve, et sul polnud midagi!!!!!
Mida ma siis lehmatasin?!
Olin  24/7 lastekarjas, 10 -12 tundi tööl.
Siis tulin koju, kütsin, keetsin, koristasin…
Laupäeval panin  varahommikul tule pliidi alla, pajad veega pliidile…
Kaks  poolautomaat pesumasinat tööle ja terve nädalavahetus oli  sisustatud.
Pliidi alla tuli, masinad töösse, hommikust õhtuni tõstsin pesu ühest masinast teise+ lastele süüa, õpetusi ja juhatusi ja elamise üldkord.
Terve nädal kuivatasin ja laupäeval hakkas uus ring.
Miks ma konserve ei teinud?!
Millest?!
Marju õunu mul polnud.
Juurikad, mis kasvasid aiamaal, said kohe otsa, kui nad valmis said, kui keegi neid ära ei varastanud või pooltoorelt laiali ei pildunud..
Ise  oleks istunud konservi sisse?!
Palk oli imepisike, jagus vaevalt maksudeks ja igapäevaseks toiduks.
Ma olin süüdi, et sünnitasin hulga lapsi?!
Õmblesin külale kartuli ja liha eest.
Õmblesin lastele, endale…
Midagi  pidi ju selga panema…
Midagi pidi ju sööma.
Miks sa tahad oma  tütardest teha mingeid erilisi printsesse?!
Aga nad olidki mu printsessid!
Miks su lapselapsel pikad juuksed on?!
Käärid kätte ja  maha!!!!
Miks ma peaks?!
Miks sul kartulimaa söödis?!
Miks sul kasvuhoonet pole?!
Kes mul seda siis teeks?!
Läheb rooman seal vagude vahel?!
Ise oled süüdi, et ei saa, mis sa sööd nii palju, et nii paks oled.
Vot kaevad maad, siis kaob kõht ka ära.
Ah liigesed haiged..
Mida sa siis sööd ja magad, et nii paks oled.
Appikene!!!!
Teen  mis suudan, paari tunni kaupa, teen nii kaua kui nõrkema hakkan, valust ja väsimusest.
Siis puhkan tunnike ja pusin edasi.
Ma ei hakka oma lapsi koju kamandama, et tehke maad, tehke kasvuhoone, et emme saaks  põllunaist mängida, nii nagu teised.
Saaks siis kuidagi selle põllu maha tehtud.
Siis oleks häda et ei jõua rohida.
Ei jõua kasta.
Ma teen ikka seda, mis  kondile sobiv on.
Kuidas sa siis saad.
Ostan poest .
Kui raha ei ole, siis ei osta.
Ja ei saa hädaldada, et oi kui palju ma sõin, justkui kiideldes, näed mul on ja sul ei ole.
Elage oma elu nagu oskate ja ärge toppige oma  malle teistele kaela.
Nagu  mu mees ütleb, et oma kloostri kommetega võõrasse kloostrisse ei minda.
Mulle väga ei meeldi, kuidas inimesed tänapäeval riides käivad, pekid kõik näha ja kui pekke ei ole, siis kitsa pesuga  kõik ihu kinni nööritud kui sink.
Ma ei lähe kellelegi juurde, et miks sa nii ja nii riides käid.
Kui ei meeldi, ei vaata ja kui midagi ilusat näen, kindlasti kiidan.
Elu  on imeline, maailm on põnev ja iga päev on kingitus.
Ahmisin  pühade ajal endas kõike seda ilusat, mis telest näidati: muusikat, tantsu filme, et minna tantsides läbi elu ja naeratada.
Olge terved, elage ise ja laske teistel ka elada.




Wednesday, January 1, 2014

Seda aastat



 juba mitmes päev ja täna juba nagu tavaliselt ikka äratus 4.45
Kui olin siis tublist mitu tundi tööd teinud ja söögipausi  pidama hakkasin, tegin lahti televiisori.
Ja mida ma näen, „Setod“
Sättisin end siis kohvi tassiga teleka ette, kaasa mõtlema ja kaasa elama Õiega.
Tekkis äratundmisrõõm ja natuke kurbust ka, et kõik mis  Õie välja ütles, olen mina ammu mõelnud.
20 aasta eest, kui see seto kuningriigi päeva pidamine algas, võtsin  minagi õhinal osa.
Alguses oli see kõik tore ja mõnus vaheldus halli ja raskesse argipäeva, koosolemine rahvaga, kokkusaamine tuttavate ja kaugelelavate sõprade ja sugulastega.
Ühel hetkel oli aga kuidagi jube jama,  kui läksin kohale seto riietes, olin kui mitme surve all. Oma rahvas võttis õiguse kritiseerida, pahaks panna ja  isegi tülitada füüsiliselt.
Mõnikord kargas mõni  ennast setoks pidav mitte väga puhaste kätega mu raskelt puhtaks saanud linikut näppima sättima või midagi muud sikutama.
Elasin ju majas, kus vesi oli pruun ja roostene, pidin tassima teise maja juurest kaugest kaevust vee, et saada pesta oma riideid, hulga laste kõrvalt leidsin aega ehtida ennast ja välja minna kodust.
Ja üldse olin kohkunud, et kuidas võõras inimene leiab õiguse teise riietesse end toppida.
Nüüd saan aru, et omad tundsid survet näidata end parimast küljest ja võõrastele olin kui tsirkuse ahv,  keda kõik pildistasid ja vahtisid.
Kui läksin  ilma rahvariieteta, küsiti mu käest pileti raha .
Andsin siis korra oma laste söögi raha ära, et ei peaks pelgama, et keegi mu rõivaid arvustab, filmib või pildistab.
Mis ma siis sain selle eest, et ma sel päeval lastele süüa osta ei saanud?!
Polnud enam seda mõnusat pidu oma rahvaga.
Järgmised korrad ma enam ei läinudki, vaatasin eemalt- pärast pilte ja  artikleid.
Ükskord võtsin riided kirstust välja, pesin triikisin ja korrastasin…
Kaesin neid puu peal ja panin tagasi.
Mõtlesin , et kas ma olen nii edev, et lähen ennast näitama ja nii kange et enda eest väljas olla?!
Sügisel harutasin liniku üles, et anda talle uut välimust ja ilu, kokku pole   teda õmmelnudki, ei ole stiimulit.
Tunnen end kui lävel, ei ole oma ega ole võõras.
Samas on jälle nii tore, kui mantli alt kitasniku saba  linnas käies paistab ja keegi  juurde tuleb ja rääkima hakkab, et tema ema kandis ka sellist ja keegi ära tunneb, et see on  setu seelik ning soovib teada saada rohkem  kui ta teab setu riietest.
Saan anda edasi oma teadmisi selles osas.
Tahtsin kunagi  teha uut  seto kostüümi ja uurisin ikka hoolega  muuseumist ja  vanade memmede ning muude teadjate käest, kuidas neid riideid valmistati, mida ja kuidas ning millega midagi kanti.
Vaatan alati saateid, kus on juttu setodest ja setodega, need on inimesed mu kõrvalt ja mu lähedalt
Elan siin juba  täpselt poole oma elust, 17 aastat päris setomaal ja  viimased 10 setomaa serval.
Alguses kui ma ära kolisin setust, oli tunne, et ma ei taha setodest ega setomaast midagi  teada.
Aga see pole õige. Nüüd kõrvaltvaatajana tean, et need olid  ühe konkreetse koha kohalikud sisemured, mille hammasrataste vahel mind kisti ja minu isikuga pole sel midagi pistmist. Mind ikka väga puudutab tegelikult see koht ja see rahvas kelle keskel ma elan.
Aitäh Õie, et võtsid julguse olla  pildil, mõelda mõtteid ja neid edasi anda!