Saturday, December 28, 2013

Oi kuidas ma siia koju seekord igatsesin.




Oma tuppa oma voodi  nagu jumalast mind loodi.
Hommikust saati on kuidagi hõre olemine olnud.
Enne Tallinn - Saatse bussile minekut  hakkas nii iiveldama, et hirmus. Rüüpasin aga vett ja püüdsin kuidagi olla.
Kohtasin Tallinna bussijaama kohvikus oma noorepõlve peikat, kes vaeseke   nägi välja kui kodutu, minu pilgu peale hakkas ta kammiga ja suure hoolega oma habet kammima, aga aru polnud küll saada, et ta oleks mind ära tundnud. Jätsin selle vanamehe nässi sinna bussijama arvama, et naised teda ikka vaatavad veel ja tormasin inva vetsu otsima. Ühingu kaaslane andis telefonis nõu, kuidas saab sinna. Leidsin  vetsu üles, võtsin taskust telefoni ja hakkasin siis turvamehele helistama, et ta mulle ukse avaks ja mis ma näen, mu  äsjaostetud bussi pilet lendab taskust välja ja hakkab mööda bussijaama  sillutist ringi tormama tuules. Virutasin piletile kargu peale ja seisin siis nagu kinnikiilutud  vetsu ukse ees, teine käsi oli kottiga kinni ja karku üles tõsta ei saanud, siis oleks pilet minema lennanud. Kui turvamees saabus ust avama, seisin  vastu ust surutult ja hädaldasin, et mind on vaja aidata. Turvamees naeris, et nüüd saab mulle  ka lisaks ukse avamisele pileti anda.
Bussijuhid olid ka seekord toredad, et tõid mu koju  kenasti, sõitsid nii, et  mul polnud seekord vaja oma elunatukese pärast hirmu tunda. Surusin põlved vastu eesistet, selja sügavale seljatoe sisse ning pistsin kaelapadja kaela, kuhu on kirjutatud maga kaineks. :)
 Pigistasin  silmad kinni ja kojusõit võis alata. Vahepeal ilmus bussi nokastunud naisterahvas, kel alkohol oli mõistuse ja meeled hämardanud, aga kainete teekaslaste abiga sai ta  sokutatud õiges peatuses  bussiuksest välja, kus õnneks oldi talle vastu tuldud. Tartus pidi ümber istuma, see õnnestus enam vähem, kuigi bussitrepist alla laskudes oli  seljatagusel reisijal väljumisega nii kiire , et pidi mu mantlisabale astuma nii, et ma hetkeks  tundsin, et nüüd prantsatan kõhuli.   Sain teise bussi lõpuks ja surusin end jälle istmesse ja oma kaelapadja embusesse, mille üks tark tüdruk oli kaasa sokutanud.
Kodu oli oma koha peal ja rõõmustas mind oma  mõnusa segadusega.
Maja oli mitu päeva  olnud meeste päralt.
Vanaisa oli jäänud poistega koju,  poisid aga oskasid vahepeal ka  kõik viiruse kütke jääda ja olid vist arvanud,  et  olen prügikastid kodust kaasa võtnud pealinna  kaasa ning  nad vaesekesed pidid kõik  tühjad pakendid ja muud prahid   mööda söögilauda laiali laotama.
Nii haiged ka  kohe, et  puhtaid nõusid said kapist juurde võtta aga määrdunutega ei jaksanud midagi muud ette võtta, kui  kokku kuhjata või ühtlaselt laiali laotada.
Täna ma ei hakka end vaevama ei  õiendamise ega  tuhkatriinu mängimisega, korjasin prügi laualt kokku ja mustad nõud kööki, homme siis teen kui jaksan.
Kui aga mu jaks homseks tagasi ei tule, vingun kellegi kallal niikaua, kui tal  vingumürgitus tuleb ja nõud ära peseb või meelitan kedagi millegagi.
Praegu olen voodiloom ja tänan, et on tuba soe ja mul on koht kuhu oma vaevatud ihu sirakile visata :)
Olge terved ja ilusat aasta lõppu!!

Friday, December 27, 2013

Olen pealinnas




Oi kuidas  ma ei tahtnud siia tulla.
Alles eelmine nädal sai käidud, 10 tundi hirmu ja piina edasi-tagasi sõitmisega. Staažikad  bussijuhid arvavad, et kui nad on selle juhtimise tööga  aastaid tegelenud, siis on neil mingi eriline õigus sõita nagu  ralliässad. Kurve võtta suure hooga, kiirendada, kui hullud ja iga takistuse ees siis järsku pidurdada. Tagasi sõites olin hirmul, et kui ma küll eluga pääsen, siis istmelt ma maha pudisen suure  loopimise peale ja arvasin, et kaasa antud tordist on jäänud lõpuks järele vaid tordimaitseline puder. Natuke rohkem kui vaja oli tort raputada saanud, aga oli päris tordi nägu. Nädala aega põdesin seda reisi ja täna  alustasin jälle pealinna poole sõitu, lubasin oma ühingu esinaisele, et ikka tulen.
Üle ootuste kenasti sain kohale, tänased bussijuhid olid tublid ja viisakad sõitjad, ei võtnud liiga lühikesi pikivahesid ega tormand kohalt kui möirapullid.
Sõitsid ringi, kui õrna koormaga, läbides kenasti  Räpina ja Tallinna vahel kõik suuremad ja tähtsamad asulad.
Tallinnas pusserdasin ma tasulise vetsu tehnikaimega, kui naised helistasid ja palusid mul R-kioski juurde minna, et sealt siis koos koosviibimisele sõita.
Kohvikus lasime serveeritul hea maitsta ja juttu jagus kauemaks, äkki hakkas kõigil kiire. Sain  minagi varsti minema rõõmsalt äsja saadud pross rinnas,
 kui nüüd homme ka normaalne bussijuht  juhtub  olema siis võib teinegi kord pealinna enda vedada.
Vabandan väga kõigi ees, kellele mul kinki ei jagunud, teinekord olen paremini ettevalmistunud, kes lähemal oli ja  head nägu oskas teha, see ka mu kingiga koju rändas.
Olge terved ja veetke aasta viimased päevad mõnusalt ning varsti saab ka head uut aastat soovida.

Wednesday, December 11, 2013

Eile oli 11.detsember



Meenub ikka ja jälle üks  kauge maikuu hommik, kui lasteaia lävel üks tilluke tüdrukutirts, ise hoogsalt end üleriietest vabastades, hõikas üle lasteaia, et tema issil oli eile sünnipäev. Lasteaednikud  aga vaatasid mind arusaamatu pilguga, üks veel kutsus mind nurga taha, et  tüdruku isa pidi ju surnud olema, mis nüüd  siis toimub. Midagi ei toimu, pidasime jah sünnipäeva,  sünniaastapäeva, küünalde ja tordiga. Minul ongi  kombeks katta lähedaste  sünniaastapäeval katta pidulikult laud ja süüa kalli kadunu mälestuseks torti või midagi muud, mis oli lahkunu lemmik. Eile oleks saanud mu  meheema 89, kui ta aeg maa peal poleks  otsa saanud kevade hakul.  Juba  hommikul otsisin  memme täpilise kohviserviisi välja ja palusin kaasat, et see torti tooks. Tema aga leidis, et tema emale meeldisid silmud ja tema ostab silmusid.  Nii  me siis süütasime küünla ja maitsesime ühe väikese purgi silmusid vanaema mälestuseks.

Tormi poiss ütles, et see kala  lõhnab kui pasteet ja temale pasteet ei maitse.
Nii me siis mehega kahekesi lubasime memme  meenutades väikest luksust endale.  Mõtlesin veel pidulikule õhtusöögile kutsuda mõne  Räpinas elava hõimlase, aga  tundsin, et pole valmis vastu võtma sarkastilisi vastuseid. Seega istusime laua taga vaid oma kodus oleva perega. Vanaema Hilda–Katariina oli Narvast  pärit ja sealkandis  olevat söödud silmu . :)
Kui mamma elas, siis me alati käisime ta sünnipäeval lastega tal külas, laulmas ja õnne soovimas, eelmisel aastal sai käidud laulmas isegi haiglas ja vanaema oli  tohutult rõõmus, et lapsed teda tervitasid.
Seekord siis oleme jõuluootuses juba  nii, et  vanaema juba  lihavõtte pühadest saati teispoolsuses.
Olgu muld talle kerge.
Täna hommikul korjasin kokku täpilise serviisi ja pakkisin ohutusse kaugusse  igapäeva tormist, mis meil siin   ringi puhub. :)
Kaunist jõuluootust kõigile!

Saturday, December 7, 2013

Inimesed, mis teil viga on?




Istun mina täna jõululaada ajal  keraamika töö toas laua taga ja üks proua tuleb mulle selja taha ja hakkab mulle suisa saba alla vaatama.
Ja kui siis märkab, et mul on  jalad paljad, kukub õiendama, et  ei tohi olla palja jalu.
Mida tõrva!!!
Minu jalad minu saba all!!!
Kelle asi!!!
Ma  ei leekinud palja jalu ringi, kui  laua tagant tõusin, pistsin sussid varba otsa.
Keegi ütles, et ta hoolitses mu tervise eest.
Ma ei kutsunud teda enda saba alla hoolitsema.
Ja üldse, mis on inimestel asja minu jalgadega?!
Mul  nii jalad valutavad, iga samm on nii valus ja kui mul midagi jalas on,  tunnen et mul kargab kohe kaas pealt ära, kuumamisest ja valust.
Kui ma siis täna keraamika toas tahtsin tööd teha, ei tahtnud ma mõelda üldse sellele, kui ebamugav ja valus mul on, kui mul midagi jalas on.
Ütsin, et see pole kellegi asi, mis minu jalgadega on ja  ebaviisakas on teiste saba alla vahtida ja...
Olin täitsa häiritud.
Ja siis sain veel teiste naiste käest noomida, et miks ma üldse midagi ütlesin ja et mul ei  sobinud   vastu midagi öelda, et esindan rahvakooli ja siis pean olema madalam kui muru?!
Ma ei esindanud kedagi peale iseenda,  mind ei olnud kutsutud kedagi juhendamagi,  sest neljapäeval, kui ettevalmistusi tehti, olin ma trennis.
Alalõpmata käivad mingid inimesed mu jalgu mu pikkade riiete alla vahtimas.
Mul on ilus pediküür tehtud, ma pesen oma jalgu päevas mitu korda.
Ma ei tõsta neid kellelegi nina alla.
Nad on mul mu pikkade riiete  all varjus.
Inimesed, mis teil viga on ?!
Elage oma elu ja ärge tegelege  minu jalgadega ometi!!!
On ikka jama, need keda mu jalad peaks huvitama: kingsepp ja ortopeed, neid ei huvita mu jalgade tervis ja teistel ei peaks olema nagu üldse asja?!