Mul on täna jõulud!!!!

Imelised, ootamatud, rõõmsad!!!

Rõõmustan nagu väike laps!!!

Mees vaatas mu ohjeldamatut rõõmu ja ei kurjustanudki, et olen koju toonud jälle hulga asju, millele kohta leida raske me imetillukeses majas.

Ma sain Soomest paki,  hinnalise ja ilusa!!!

Südamest saadetud, kokku pandud  selleks, et mind rõõmustada.

Ja Sa said sellega tõeliselt hakkama  armas Nataly.

Lisaks suurele  hinnalisele kingile, oli kotis igasugu pudinaid, mis  rõõmustasid mind nii, et kihistan siiamaani nagu väike plika.

Omatehtud jõulukaart, küünlaid, lõhnaõli, pesu..

Ja pill…..

Ei tea mida haarata ja vaadata, mängin pilli, vaatan asju, mängin pilli ja katsun pärleid :)

Tunnen end erilise ja hoituna!!!

Riputasin  Nataly enda  tehtud jõulupärja koos ingliga aknale , sest ukse peale on vara panna.

Tänan väga kallis Natalyd kinkimast ja Merlet ja ta kaasat, kes need asja kohale tõid!!!

Tormasin tänavale Merlet kallistama ja Natalyle siis helistama.

Nataly ütles, et saab selle kalli kätte, kui Merle  Hämenlinna satub.

Ma peaksin pikutama, enne lauluproovi , aga ma ei saa.

Olen  nii elevil.

Nii vara need jõulud tänavaasta  :)

Olen täidetud rõõmu ja tänulikkusega

Ilusat kolmapäeva kõigile!!!

Elo Liiv kirjutas FB s:

„Eile hilisel õhtul, kui sõitsin trammiga, tulid kino Kosmose juurest trammile kaks vana naist, vanuses ca 80. Nad olid pidulikult riides, kuid mitte ülepakutult vaid lihtsalt ja maitsekalt, kuidagi ajatult moekad. Käes olid neil lilled... nagu oma aiast, sellised koirohu taoliste õitega. Ja nad tundusid olema üli lähedased, nagu oleksid kogu oma elu koos elanud. Ma ei saanud neilt silmi. Nii helged ja vaba olemisega olid nad kahekesi.

Läksime koos Vabakal maha ja Mustaka trolli ootama. Nad said aru, et neid vaatan/imetlen ja säravate silmadega kõhistasid naerda ja arutlesid edasi. Ma oleks tahtnud neile öelda, et nad on nii armsad, aga lasin õige momendi mööda ja hiljem ei söendanud.

Ei tea, kust nad tulid ja kuhu läksid, kuid hinges pesitsevad nad siiani.“

Paljud mu sõbrad kommenteerisid lahedalt.

Tahtsin ka kommentaari kirjutada, kuid see paisus pikaks mõlgutuseks ja jutustuseks.

 Lõpuks  mõtsin, et kirjutan oma blogisse.

See on nii tore, kui Sa märkad enda ümber toredaid inimesi ja veel toredam, kui Sa neile ütled seda, mis Sa neis head näed . Kohtasin minagi ühel õhtul Tartus kahte vanaprouat, kes oma riietuse ja käitumise- olekuga mind soojalt naeratama panid. Üks küsis siis teiselt, et kas ta  mind tundma  peab, et ma neile naeratan :)

Ma  ei suutnud nädala jooksul leida oma majapidamisest üles koori esinemisvormi, millega täna pidime esinema,   sorteerisin läbi vanaema veimevaka kasti, vaatasin läbi kõik nagid ja riidepuud ning panipaigad , kuid tulutult.

Eile otsustasin loobuda otsimisest ja otsida hoopis kõrge kaelusega  valgt kampsuni kusagilt kaltsukast ja teha enda sügismantlile  kaela valge krae, sügismantel ka selline tume nagu me koorivormi hõlst.

Lõpuks suure sortimise peale leidsin ühe laste kampsuni, millel  kõrge kaelus ja mulle see ka üle pea mahtus, kuid sellel olid tikandid pastelltoonides  lõngadest.

Terve õhtupooliku vaevasin ennast selle kraega, lõikasin kampsunilt krae ära, ajasin silmadele ringvardad sisse, kudusin kaks rida juurde ja lõpuks heegeldasin kaks rida  peale.

Pärast lõunat pole ma eriti arukas tegutseja ja see tegemine ning pingutus oli mu jaoks üsna  vaevarikas.

Otsustasin, et ma rohkem ei punnita, kui üks pitsirida krael juba on, et teen järgmine kord juurde, kui tahtmist ja jaksu jagub, tegin veel kampsuni alumisest äärest peapaela, et kirikus külm ei hakkaks palja peaga ja varrukad viskasin hobus pistetega kätisteks, sest korralikku töötegijat hilisõhtul minust enam ei olnud.

Kui siis hommikul kirikusse ilmusin oma uue kudumi komplektiga,  tuli koorivanem mu juurde ja  kiitis mind, et näen nii kena välja.  :)

See oli tõeline palk mu pingutusele, ütles veel, et mõni teine  poleks hakanud vaeva nägema, oleks tulnud niisama ükskõik, mis siis seljas.

Ma ju ei saanud, mu tsaari aegne vanaema on mind nii kasvatanud, et kirikusse minnakse parima palitu ja parima rõivaga, see on koht, kus austatakse ennast ja teisi ja …

Kui ma eile neid asju pusserdasin, ütles tütar, et ärgu ma tikandeid ära harutagu, jätsingi alles ja  tundus, et see oli õige tegu, oli silmailu nii endale kui teistele.

Laulda oli soe, sest krae oli  hästi ümber, peapael kõrvu hellitamas ja kätised mu haigeid randmeid soojendamas…

Ega must mingit lauljat enam pole, iga pressib peale ja tervis viskab ka vimkasid, kuid ma olin kohal. :)

Kui ma õhtupoolikul sättisin lapselast linnapoole minekuks riidesse, oli meil vahva kõnelus.

Ütsin, et pane palun särk pükstesse, et siis püsivad püksid paremini üleval ja kehal ka soojem.

Ta siis  askeldab asjalikult ja ütleb, et ta mõtles ise ka seda juba teha, et muidu on nagu setu.

Naersin, et ta ongi natuke setu, vanavanaisa kaudu.

Imestas, et on ka või. :)

Kaunist pühapäeva kõigile!!!!

Mina olen Marju

ja mu sõber on Marje, meil on kokku 8 last ja 5 lapselast.

 Me  mõlemad oleme võimlemisõpetajad olnud, mina 20 aastat ja tema natuke rohkem. Me oleme saanud oma abikaasadelt  perekonna nimed, mis algavad r- tähega.

Meil jätkub alati juttu kauemaks, Marje on mulle kui vanem õde, armas sõber, kallis nõuandja.

Kiusasin  teda ikka, et kunas ta mulle külla tuleb, et lubas juba ammu tulla.

Ei  tea oli vastus .

Ja   eile ütles ta, et  milleks mulle see ratas osteti, kui ma sellega ei sõida, hüpaku ma rattale ja tulgu ise kohale.

Oi.

Ma olen küll palju osavam kui siis, kui selle ratta just sain, aga kaugemale kui Maxima ma  käinud eriti ei ole.

Minek oli ikka hirmus, tänavad meil ju hirmsad, auk augus kinni.

Kui pealt näha päris sõidetav tee siis,  minu rattaga…

Täiesti võimatu!

Nagu mingi kallak tuleb, kisub kohe hooga kraavi poole.

Aga kui lubatud oli, et lähen siis tuleb minna.

Käte ja jalgade värisedes võtsin mitme- mitme kilomeetrise tee ette läbi imeilusa sügisese  Räpina.

Kohale jõudsin ja kui tagasi tulles jõudsin lõpuks kergliiklus teele, mis mu rattakummidele hästi meeldib, hõiskasin et nüüd olengi peaaegu kodus. Kodus puistasin klaveri täis  õisi, kummelit ja saialilli. Vaasi rõõmustasin ka mõnusate saialillede ja peterselli-tilliga.

Täna aga tundsin, et eilne reis oli tore ja seda tuleb korrata.

Võtsin kätte ja läksin.

Kui eile kurvastas taevas iga natu aja pärast piiskade loopimisega, siis täna oli nii ilus päike ja  nii soe.

Poole tee peal loopisin seljast salli, peast peapaela ja oleks pikkadest pükstest ka välja hüpanud, kui tänava peal see viisakas oleks.

Veetsin Marje kenas aias  mitu meeldivat tundi, mõnusa päikese, vahva sügisese looduse ja armsa sõbraga .

Korjasin taimi,  puhastasin aedrassilt seemneid,  see pidi aitama rottide vastu, et seemned hakkavad näriliste karva külge ja siis ei taha nad lille peenrasse minna,  kui seal need seemned.

Enne tagasi tulekut hakkas veidi tibutama, aga see ei rikkunud tuju.

Laveerisin oma uhke kolmerattasega ikka ühelt teeservalt teisele, kus vaid siledam.

Kodus puistasin korjatud õied ja mündid laiali. Pliidi alla tuli, õhtusöök tulele, mündid ja meliss pliidi kohale kuivama, saialill klaverile, mis niikuinii on tükkaega ainult horisontaalpindadena kasutusel, sest ta kallike on katki , keeled puru, häälest ära.

Oh seda lõhnade pillerkaari : mündi ja kummelilõhnane.

Tuba  ja köök on lõhnu täis, maja soe...

Oh sa helde sügis, silme ees veel  kauni katte saanud loodus, viskan oma rammestund keha horisontaali ja mõtlen, et  oi kui hea on, kui  ikka inimesel mõni sõber on.

Oi kui hea on sügis!!!

Kaunist nädalavahetust kõigile   !!!