Olen päikese kartja, kui ta sinder mind kätte saab, siis
ikka ei soovi seda tunnet ka oma halvemale vaenlasele.
Paari viimast päeva on seda päikest ikka hästi olnud.
Tegin juba esimeste ilusamate ilmade puhul laia äärega
kübara, õmblesin ühele laia äärega
õlgkaabule peale musta pealse ja
punasetriibulise alumise serva.
Olen siis seda uhket kübarat kandnud hoolega oma tumeda pika mantliga.
Mõni on öelnud, et oi millised mardisandid on lahti lastud,
mõni jälle kiitnud.
Täna hommikul asutasin end minema ERMi rahvarõiva kooli, et
oma poolikut rahvarõiva komplekti saada lõpetatud. Riietasin end
oma valgesse suverüüse, mis koosneb pikast broderii pitsist aluskleidist
ja pikkade varrukatega broderii pitsist pealmisest kleidist. Kõige peale panin
oma Räpina triibuseelikuriidest pika vesti ja
pähe muidugi kübara ja kätte
pitsilised valged kindad.
Bussioote paviljonis istus kaks pahase näoga
vanaprouat, seljas joped, jalas
pikad mustad püksid ja peas vanutatud baretid. Mind silmates, panid nad pead kokku ja oli ikka täitsa arusaadav,
et neid minu välimus pahandas. Astusin rõõmsalt juurde, tervitasin ja ütlesin,
et tulen neile lähedale, et nad saaksid paremini vaadata.
Oi.
Millise vastuse ma sain!!!
Et mida mind vahtida, et eestlane ei käi ometi nii
silmariivavalt riides, kui mina.
Küsisin, et kuidas siis
eestlane käib, kas mustades viigipükstes,
vanutatud baretis ja jopes?!
Uh. Kui see pilk oleks mind tapnud, oleksin sealsamas surma
saanud.
Mida norisin , seda sain :)
Astusin bussi ja seal istusid tuttavad vanaprouad: poolatar
ja leedukas, keda kohtan tihti pühapäeva hommikuti kirikusse minemas, nende
silmad lõid särama: oi te olete täna riides nagu pruut.
Kui kirjeldasin, kuidas üks mu rahvuskaaslane mind hetk tagasi pahatahtlikult ilmel seiranud oli solvanud oli, ütlesid kenad
kiriku teelised mulle, et nende silma ma küll ei riiva, et nende jaoks olen ma
hoopis tõeline silmarõõm.
Astusin bussist maha, läksin läbi Tasku ja
kohtasin üht tuttavat inglise õppejõudu , kes mind kaugelt juba tervitas
ja ütles, et olen vääga elegantne tänaa hommikul.
Kui astusin üle ERM i läve, hõiskas valvur , et oi tore, oi
kui särav, oi kui kevadine ja kaunis, et
minust tuleb šnitti võtta.
Mitu kaunist komplimenti proovisid hommikust tõrvatilka siluda, aga
õppetunni sain hea
Ära topi oma nina igale poole.
Õhtul keeras ilma külmaks ja tuuliseks , käisime isaga
külas, toppisin valgele rüüle peale oma musta
mantli ja marssisime läbi Annelinna trotsides
tuult, minu lai kaabu suure tuulega näo ees laperdades.
Isa tormas ees nagu tuulispask ja mind käevangu võtta ei
tahtnud. Lõpuks enne kivilinna
poodi ütsin, et mina ma enam ei jaksa , istusin poe taha
pingile ja ootasin kunas isa poes lillede
järel käib.
Istun seal uhkes üksinduses ja siis astub mulle juurde
mu kasuvend ja ajab silmad suureks, et
mida ma seal teen
Itsitan, et ootan
printsi valgel hobusel.
Vend naerab, et kohatu koht selleks.
Kui siis jõuame isaga
vennale külla, küsin, et miks siis mu ootamise koht kohatu oli.
Vend naerab , et see koht tavaliselt jotade joomise kohaks.
Tuul oli selle pingi üksikuks ja tühjaks puhunud ja sain kenasti
istuda ja veidi lõõtsutada ära.
Isa mul juba 79, aga kui oma kõnnitempo üles võtab, siis
mina järgi ei jõua, vaatas aga üle õla,
et kas olen selja taga alles.
Pikutan isa toakese diivanil ja seedin päeva muljeid ja
tegemisi, planeerin homseid ja tänan päeva eest, mis olen jälle kingiks saanud-
ereda, särava, veidi sapise ja samas rõõmustava.
Kaunist kevadet kõigile!!!!
