Mõnikord on hea minna kodunt välja, kohtuda inimestega, teha
midagi kellegagi koos, saada välja igapäeva rutiinist jne.
Olen nüüd septembrist alates käinud kaks korda nädalas
ujumas.
Kui kuu teisel esmaspäeval
veekeskus sanitaarpäeva peab, tunnen end kui vaene sugulane ja nagu
millestki ilma jäänud lapsuke.
Soovitan soojalt kõigile minuga ühineda, leida see raha ja
aeg.
Ma ei taha ära kiita, aga kui eelmisel aastal põdesin läbi
hulga viirusi, kui üks viirus polnud veel päris väljagi põetud, ründas mind juba järgmine- alustades
septembrist lõpetades jaanipäeva paiku, siis
tänavaasta pole ma rohkem nohutanud, kui ühe nädala ja kui kurk on õhtul
veidi valus olnud, on hommikuks olnud kõik üle.
Lisaks sellele, et vees käimine minust viirused on siiani
eemal hoidnud, olen ma ka maha jätnud
mõned kilod oma seljast.
Kõigi hurjutamisest hoolimata, söön ma nüüd korralikult 5 einet päevas ja ma ei taha
ära kiita, aga kaal on järjekindlalt
langenud. Mitte küll kiirrongiga nad lahkunud, aga sihikindlalt teosammul :).
Igal esmaspäeval rõõmustab mind veekeskuse kaal uue
numbriga.
Peale selle, et see
vesivõimlemine hästi kasulik on tervisele, käib sinna basseini lahe seltskond,
kellega on äärmiselt põnev suhelda - rääkida kirjandusest, muusikast, ajaloost,
pedagoogikast …
Olen saanud juurde uusi tuttavaid, uuendanud tutvust vanade
tuttavatega.
Viimasel ajal on meiega liitunud endistele linna
haritlastele lisa, kelle hulgas on endine firma juht, kes esimesel korral
tekitas minus hämmingut, et kuidas sellise võimuka mehega on saanud aastaid
elada tema leebe, viisakas, intelligentne ja armas naine, aga täna tekitas see mees minus lausa
ebameeldivat tunnet.
Mõned inimesed
arvavad, et maailmas valitseb kaks arvamust - vale ja õige.
Ja see õige arvamus
kuulub tema arvates kindlasti ja ainuisikuliselt talle.
Häda neile, kes julgeb kahelda selles.
Mina hull naine julgesin kahelda ta veendumustes ja arvamustes.
Jumal, milliste pilkude ja žestide osaliseks ma sain!!
Kui bussist viimasena lahkusin, küsis bussijuht minult, et
kellega ma nüüd seal bussi sügavustes
sõda pidasin :)
Hingan kergendatult, et neljapäeval ma selle võimuka mehe
seltskonnas ei pea viibima, ta käib ujumas vaid esmaspäeval ja järgmisel esmaspäeval
püüan hoida ohutumasse kaugusse.
Eilne presidendi vastuvõtt oli teemaks ja Evelin, keda miskipärast mu uus tuttav ei salli.
Minule meeldib Evelin
ja kes teda vihkavad ei ole mu vaenlased,
aga tekitavad minus hämmeldust.
Nad ei tunnegi inimest ja
otsustavad mingite märksõnade järgi, mida ajakirjandus on üles haipinud.
Kõik ei ole must-valge,
aga mõni lihtsalt ei taha näha pooltoone.
Mulle tundub, et enamus näebki asju vaid mustvalgena?!
Mõnikord ma isegi?!
Tegelikult olen sest talvest juba üsna väsinud.
No paar kraadi külma võib ju olla, aga kui järjest on päevi, kus õuekraadiklaas -20 näitab ja
hommikuti on magamistoas vaevalt natuke üle 10 kraadi sooja, on väsitav.
Õhtuks, kui saab tuba enamvähem talutavalt soojaks ja tegemised,
mis oodata ei lase, tehtud, pole olemisel
nagu vigagi.
Aga kui hommikul jälle nina teki alt välja pista on raske ja
sisetrepp jalataldu külmaga kõrvetab, on ikka tüütu küll.
Meespere on hädine, puid
tuppa kanda ei jaksa - ühel on radikuliit ja teisel miski muu häda,
kolmas on jälle pisike ja minu väikesed käekesed oskasid ka keset talve üles ütelda.
Mu lahe ortopeedia keskuse
kingsepp tellis mulle ortoosid ja homme, kui keegi mulle puid ei too, sätin need käte ümber ja kukun puudega kelgutama.
Täna õhtul olen voodiloom, tänan mõttes oma sõbrakest, kes
mu kuulõpu söögilauda rikastas ;)
Veebruar tüürib lõpu poole ja märts ei ole kaugel.
Märts toob palju tegevusi ja käimisi.
Täna veel ei rabele, pean vaid natuke plaani.
Homme hakkan tubliks, tegusaks ja heaks :)
