Sunday, November 18, 2012

Ma olen mingi puudega?!



Olen jah
Mul on õues mitu puud ja kuuris on puud ja aias on  puud ja aia taga.
Ikka ja jälle  on mu silme ees  mingi mälupilt, kas kaugest lapsepõlvest või loetud raamatust või mingis filmis nähtust  unenäost.
See pilt on kui jutustus või müstiline lugu mingist üüratult kaugest ja imelikust ajast. Selles pildijadas, tundus maailm nii kohutav ja hirmuäratav.
Ikka ja jälle kordub üks ja sama kaader, ühest kõhetust, tillukesest tüdrukust, kes seisis hästi tihti mingi kõrgete lagedega, tumedate seintega ühiskondliku asutuse tohutus fuajees, surutult raskete paksude klaasidega välisuste nurka. Ta  seisis seal ikka iga päev, niikaua kuni ta ema, kes selles asutuses töötas teisel korrusel, märkas trepimademel olevast vanast peeglist seda pisikest kuju teda ootamas.
Teised Inimesed, kes ses majas töötasid olid loobunud  selle lapsega suhtlemast, sest ta ei vastanud terele, ei suhelnud kellagagi vaid seisis nurka surutuna ja vaikides, kuni esiema ta sealt  ükskord, kui aega sai ja lapse kohalolu märkas, üles korjas. Kamandas   edasi tulema, riietuma, sööma…
Otsis    oma osakonnas, kus ta töötas, lapsele pasliku koha valve lõpuni olemiseks.
Mõnikord   see laps ööbis selle maja kitsukeses pööningukambris, kus oli laes tilluke aken ja ruumi mahtus vaid voodi.
Inimesed ei tahtnud selle lapsega suhelda, sest ta oli nagu  oma maailmas, ta ei vastanud küsimustele, ega tahtnud väljuda sealt.
Seda last oli mugav pidada, ta ei seganud kedagi, ta ei kõnetanud kedagi, ei kiskunud kellegi asju ega nõudnud tähelepanu.
Ta lihtsalt oli nagu seda on ruumis mööbel, seinad, laearmatuur, trepid, käsipuud ….
Kui see lapse kasvas, siis leidis ta endale mõned inimesed, kes vahel ta maailma sisse kiigata said, aga hästi natuke, nii natuke, et ta  ise selle välja kannatas.
Ja kui see tüdruk siis kasvas, avastas maailm, et seda last saab ahistada, pilgata, maha suruda …
Mida suuremaks ta kasvas, seda hirmutavam  tundus maailm.
Ühel hetkel avastas ta, et  julge hundi rind on rasvane: tuleb ise rünnata, ahistada, olla pealetükkiv, seltsiv, ülevoolav,  siis on nagu lihtsam olla?!
Mis sul viga on, sa pole eestlane`!?
Oled  mingi puudega?!
Appi , kuidas olla keskmine?!!!!

Thursday, November 15, 2012

Nii hea on, kui midagi oodata on :)



Ma ei ole väga selle poolt, et jõuludega alustada novembris, kuid see aasta ma juba ammu  igatsen, et oleks põlemas jõulutuled, siis oleks ehk veidigi valgem. Teed hommikul silmad lahti ja ei saa arugi kas on hommik või õhtu.
Eriliselt  tore ja südantliigutav  oli  leida postkastist  jõulutervitustega  postkaart.
Mu armas sõbrake mu noorusest, kes elab ülelahe,  armas kirjaneitsi ja mu tõeline  hingesugulane, saatis mulle juba nüüd ära  jõulukaardi.
Avasin ümbriku suure õhinaga, kui väike laps ja poetasin heldimuse ning rõõmupisara nagu siis, kui polnud  sõbrakesest  mingil hetkel tükk aega midagi kuulnud ja ühel päeval  ta kirjutas, et elab  nüüd teispool lahte ja elu on ilus.
Kaart oli armas ja kirjaread kaunid, muidugi ikka ilmelistes  salmides, kuidas siis muidu, sõbranna lapsukese piltki kaardi sisse kleebitud.
Kaardi vahel oli kingitus, mis mind rõõmustas ja üllatas, samas kulus kohe marjaks ära.
Pole aastaid enam kaarte saatnud ega eriti ka saanud, vaid ikka neid e-kaarte
Mõtlesin, et peaksin ikka oma lähedastele saatma päris kaardid, mõeldes sellele, kui suurt sõõmu mulle  mu sõbra kaart tegi.
Iga laps ootab kinke ja pühi ja
Kui esimene lumi maas oli,  hõiskas üks pisikene lapsukene liinibussis, et jõulud tulevad ;)
Oli jah täitsa jõulutunne oktoobris.
Nüüd aga taas on maa must ja ilm sajune, aga hinges on ootus, just tänu sellele kaardile, mida oodata veel ei osanud.
Mõttedki nüüd tüürivadki sinna maale, et mida kellele  meisterdada, millist kinki keegi ootab ja vajab…
Aitäh armas sõber,  et oled, igatsen  Sind!!!


pilt pärit siit
 http://pilt.delfi.ee/picture/165848/