Iga uus päev toob uued tuuled…
Olen nüüd sõitnud ja seigelnud, ujunud ja supelnud,
võimelnud ja rännanud.
See nädal on mul nii tiheda
graafikuga, et iga päeva peal on
mõni üritus.
Tahtsin taotleda
enesele 3 rattalise ratta soodushinnaga ostuõigust ja sellest see sebimine algas.
Kohtasin ITAKis reklaami
ja kukkusin asju ajama.
Asjad on nüüd nii kaugel, et tuleb oodata enda järge,
kunas jõuab minuni rattasaamise järjekord ja maavalitsus rahasid leiab, aga
kui sa arstide juurde korra nina pistad,
siis nad sulle saba peale astuvad;)
Pole ammu vereproove teinud, pole ammu taastusravis käinud ….
Ma ikka tükin arsti juures käima vaid siis, kui mingit paberit vajan, mis
ma neist muidu tüütan, nooremaks ja
tervemaks meist ei lähe keegi, arstidel niigi neid hädalisi seal uste taga hordides.
Pusserdan ise kodus, kui mingi häda kallal ja enamasti need
hädad juba tuntud ja teatud, kui ise enam hakkama ei saa, siis olen
sunnitud oma lihakeha polikliinikusse vedama.
Sain mina siis ühe arstikesega kokku, kellelt tahtsin jälle järjekordset
paberit saada ja ta mulle määras vesivõimlemise.
Mul pole siputamise vastu midagi, eriti vees on mõnus.
Kui suvel vee ja õhu temperatuur lubasid supelriietesse end
riietada, võimlesin 2 nädalat igal öösel
mõnuga järves, nüüd on natuke külma võitu see järve bassein;;)
Esialgu mind hirmutas see, et pean sinna
taastusravisse iga kord sõitma ja muidugi pärast ka koju tund aega bussiga, teatavasti liinibussid ei võta ilma rahata peale
ja ennast teades kartsin, et ma ei jaksa
koju tulla peale ujumist.
Katseeksituse meetodil leidsin endale 5. korra käimise järel
basseini, enda jaoks parima ja mõnusama lahenduse. Kuna olen selline tüüp, et iga väikese viiruse puhangu peale tükin
endale isiklikuks kasutamiseks need viirused hankima, istun vagusi
haigla juures pärast basseinitundi- kuivan, jahtun, pläran ja toitun. Valisin sellise bussi tagasitulekuks, kus saab end
rihmaga kinnitada, et kui tükin tukkuma jääma, ei kuku istmelt maha. Ühel kojureisil oli selline juhus, et mitte ei püsinud istmel, nokkisin kana moodi
peaga ja tükkisin istmelt maha pudenema, uni nii murdis, et mõtlesin juba
end tagumistele istmetele siruli visata,
et mitte bussipõrandale veereda. Hirmus
ka, kui minusugune vaal maha kukub, ennast kuidagi katki teeb ja kesse siis
teda sealt üles upitab. Ühes peatuses krabas üks väljuvatest reisijatest mu peast
ja juustest kinni nii, et ma karjatasin
läbi une. Kui seda krabajat siis
ehmunud ja unise pilguga
seirasin, itsitas ta, et ärkangi õigel
ajal üles, muidu sõidan oma peatusest mööda.
Otsustasin siis, et järgmisel korral sõidan bussiga, kus turvavööga kinni saab end rihmutada ja keegi mu pead ja
juukseid sikutada ei saa. Kaks korda veel on käia taastusravis end solgutamas, kahju kohe, et otsa saab see rännakute
jada, nii harjusin juba selle siputamisega ära. Vald on teinud
bussiliini kaks korda nädalas Värska veekeskusesse, sealsed tunnid tuleb siis
ikka kõik ära kasutada, muidu pole taastamisest eriti midagi kasu, kui oma ihu
jälle kuivale hooletusse jätan;)
Täna on keraamika töötoa
päev, varavalgest juba keerlevad keraamilise disaini
mõtted peas, võtangi nüüd paberi ja pliiatsi, siirdun allkorrusele kohvi keetma
ja ideid paberile panema, siis on
juhendajal ka kergem, kui visuaalselt on näha, mida saavutada tahan.
Olge terved ja kaunist sügist!!!
