Räägi ise oma juustuga

Bussipeatuses  reklaam, kus laps justkui ütleks  oma emale Nokia 3110 peale, et räägi ise oma juustuga.
Minul oli see telefon peaaegu 10 aastat, väga hea telefon oli, sai rääkida ja sõnumeid saata , selleks ma teda vajasingi.

Mälu oli väike, meelespeasid  mahtus vähe, aga ajas asja ära.

Kui mu tütar sünnitas oma esimese poja, aitasin ma tal lõpetada lapse kõrvalt keskkooli ja  astuda ülikooli, siis ta kinkis mul moodsama mudeli, ka vaid helistamise sõnumisaatmise  funktsioonidega, vaid meelespea oli mahukam.

Ma ei saa aru, miks peaks pisikesel  algkooli lapsel olema mingi tehnika moeröögatus, mis maksab palju ja võib hõlpsalt kaotsi minna.

Ja üldse on tänapäeva lastel nii palju asju, millistest minu lapsed unistadagi ei osanud, mänguasju on mõnel lapsel jalaga segada ja kas sellel on siis mõtet ja  ma ei tea, kas  minu lastel  oli siis kehvem lapsepõli?!

Kui mu lapsed olid väikesed, olid nad kõik suved memme juures maal, väikeses majas metsa ääres- seal sai mängida lille ja rohuga, kiikuda ja ringi joosta  kasuonu lastega, jões ujumas käia jne.

Kui pesamuna sündis, läksin ka maale,  tõstsime  väikevenna vankrikastiga maja taha pingile, ise liikusime ringi ja uurisime mis  maal uudist,  mu väike tütar  tuli ütlema, et see laps seal nukuvankris teeb häält, äkki sa lähed vaatad, mis ta tahab ;)

Kui mu vanem tütar oli 8,  tuli koolist koju, pani väike venna vankrisse ja läksid küla peal laiama, teised plikad sabas, kel ei olnud  väikest venda, neil olid nukud vankris ;)

Telekas olid õhtuti lastesaated, mida koos vaatasime, õppisime inglise keelt ja saatsime tapeedi rulli peale joonistatud pilte Muzzile

Mänguasjadeks olid minu tehtud kaltsunukud ja kepphobused ja kaltsuautod, legodest ja arvutitest ning telefonidest ei osanud nad unistadagi.

Nad ütlevad, et nende lapsepõlv oli  põnev -joostes külatänavatel, metsas ja aasal mängides. Väike kadeduse  uss ikka näris kui sõpradel lahedad mänguasjad olid, aga õnnetud nad polnud, ütlevad et hobisid oleks võind rohkem olla  külapeal hulkumise asemel.
Maal aga oli nende hobidega nagu  oli.
Kui lapsed kasvasid, said nad riburada pidi kõik endale oma „juustud„ ja olid õnnelikud.

Mina ise selle „ juustuga“ sain helistatud küll ja mul on häbi seda reklaami  vaadata.

Kuulge ärge mine hulluks, iseasi kui spordikoti täit kommutaatorit-telefoni keskjaama taolist mobiili kaasas kanda on vaev, aga …

Mõtted...

Kunagi läksin  hommikuti tööle rõõmuga, pea tulvil ideid.

Ma armastasin oma tööd ja lapsi jne.

Parimad tunnid olid need, kui sain olla lastega koos, nendega mängida, laulda ja tantsida, õppida ja  juhendada, nutta ja naerda,  rõõmustada ja kurvastada.

Ma elasin oma tööle ja lastele, ka hilistel tundidel kavandasin pidusid, mõtlesin välja tantse ja mänge, õmblesin ja maalisin, liimisin ja kleepisin, tassisin kodust asju, et tööl oleks vahendeid jne.

Mu parimad värsid on  sest tööst inspireeritud.

Aga…

Mu kolleegid ei mõistnud mind ja mina neid.

Me töö eetika ei  olnud sarnane ja tihti  tulin töölt nuttes  ja veetsin  palju magamata öid.

See kestis 20 aastat, parimad aastad mu elust, mu noorus.

Nüüd on mul  töökaaslased, kellega ma  eriti kokku ei puutugi ja näen neid vaid kord aastas, kui töö lõpetan, ei mõtlema ma peaaegu üldse sellele.

Ma ei saa öelda, et ma oma tööd vihkan, teen ära ja kõik.

Ma ei tea, kas ma olen praegu õnnelikum, aga õnnetum küll mitte.

Teen hommikul töö ära ja olen vaba tüdruk, teen mis tahan, lähen kuhu tahan, söön mida tahan , panen selga, mida tahan ja kolleegid ei näe ei kuule, mida ma teen ja ei  saa arvustada mu elulaadi või mida iganes. Ma käin iga päev ühe ja sama kleidiga ja see pole kellegi asi, saab mustaks, pesen ära ja panen jälle selga, ma käin läbi inimestega, kellega tahan, helistan kellele tahan, käin kus tahan, keegi ei arvusta, ei pane pahaks ega heida ette.

Mul ei ole kukil tähtaegu, millal pean tegema ära kuuplaani, nädalaplaani, aastaplaani, ma ei vastuta kellegi elu eest.

Ma ei tea, kas ma olen oma eluga praegu rahul, aga praegu ei paneks mind keegi enam laste ette hüppama ja seda kõike  vaeva kannatama, mis tuli  mul 20 aastat taluda.

Olen 3 nädalat puhkuse asendaja ja võin päevad läbi arvuti taga vedeleda;)

Ma olen tööl ;)

Mida aga ma kindlasti taga igatsen, on laste kallistused, säravad silmad ja laste naerukurin.

Aga unetuid öid, muretsemist laste tervise  ja elu pärast, tülisid ja arusaamatusi, ma küll taga ei igatse.

Mida aga väga igatsen on laulmine.

Seda on mu praeguses elus liiga vähe

Hakkan üksi omas toas lõõritama?!

Käisin rock festivalil

Augusti alguses, kui toimub Viljandis Rock Ramp, olen ikka seal kohal tiksunud, kord kolm, kord nelja , kord kahe lapsega.

Kui lapsed väikesed olid, polnud mul võimalik eriti kusagil nendega käia, nüüd siis katsun  midagi tasa teha.

Nüüd on veidi  rohkem võimalusi, lapsed ka suured, niiet sai neljas kord festivalil käidud.

Esimese päeva kontserdid möödusid mõnusalt, väga hulle bände polnud, helimehed olid ka  vastutulelikud ja  toredad,  sain  nendelt jälle elektrit, et oma tööd rahulikult teha saaks, kui algas kontsert, mis mulle väga peale läks helistati, et tuldi mulle järele.

Veeretasin siis ennast linna peale ja sain mõnusasti öömajale, väikestest viperustest hoolimata, tooli polnud kuhugi panna ja mu  hetke mõtted jäid kasutamata jne.

Järgmine päev oli vahva- tutvusin uute inimestega, andekate, ilusate ja pahelistega.

Sain telklas teha oma tööpäeva kenasti, kuulata head muusikat ja näha põnevaid inimesi. Ei tahtnud helimehi jälle tülitada Kirsimäel, see aasta oli  helitelk pisike ja ruumi vähe liikumiseks, mina siis olin ikka  natuke jalus neil oma arvutiga.

Ülemus lubas uuel aastal mind mitte panna  tööle rambi ajaks, elame näeme.

 Õhtul peale tööd  vedasin end Kirsimäele tagasi, et kuulata  kontserte, mis mind huvitavad.

Singer Vingeri kontserdi ajal kiskus mind tantsima, keegi  mu partner ei tahtnud olla, olin selleks ise oma karguga, ilma karguta oli natu raske ;)

Mingid vanamehed arvasid mu liginedes, et löön neile külge ja keerasid mind nähes mulle selja, suundusin siis noorte summa, noorukitel  polnud midagi mu seltsi vastu ja oleks  veel toredam olnud, kui mu jalad paremini kannaks.

Enne viimast kontserti asusin telklaagrisse teele, tee oli alla mäge ja mõnus  oli see veeremine.

Üle silla minekuks pakuti veel abi ka ja telklaagri väravas, kus oli hirmus kuumaastik.

Sain niimoodi käepaelata sisse, ega mul ka poleks olnud midagi maksmise vastu olnud.

Kuna õhtused väravatöötajad olid mind sealt lahkumas näinud, arvasid, et  olen ka telkla täieline kasutaja.

Öömajaga on juba teine aasta mingi kamm, esimene õhtu oli kõik ok, järgmise öös veetsin tänaval.

Telgis oli külm ja küljealune kõva, nii ma istusin ja jälgisin ööelu.

Hommiku saabudes  korjasin kokku oma kodinad ja suundusin bussijaama , kus ootas mind eest ebameeldiv üllatus, kena poeke, mis eelmistel kordadel pakkus kohvi ja süüa, oli suletud, bussiootepaviljon oli  uus ja huvitav, aga ebamugav.

Sõitsin siis tühja kõhuga Tartu, kus Ränduri pubis einetasin ja kutsusin tütart endale last ära tooma, et siis koos koju sõita, olin ühe lapselapse teise  lapselapse juurde viinud, et vanaisal ka mõni päev puhkust oleks. Vanaisa  oli seda aega hästi kasutanud-mööblit ümber paigutades ja pestud pesu veidral moel pakendanud.

Mina aga nüüd põen seda reisi täiel määral, jalad on nii paistes, et liikumine ei ole hästi võimalik, nahk tahab lõhki minna ja valu vaevab hingetuks.

Kurtsin  oma muret arstile, see lubas teha retsepti, mis kohe tuleb, aga enne lõunat ma oma rohtusid kätte ei saanud.

Sõbranna  armas hing tegi mulle poti täie suppi ja tõi piimaämbriga kohale, sõime seda perega rõõmuga ja õhtusöök ka on nüüd kindlustatud.

Olen nüüd oma toas ja rõõmus, et vetsuni palju maad ei ole, väänan end festivalist kuivaks ja lakun haavu, järgmine kord kui raske puudega mutt jälle festivalile tikub, oskab ta  ehk  selle aasta vigadest õppida.

Kummaline küll sõin ja jõin vähem, kui tavaliselt ja paistes olin rohkem, kui tavaliselt.

Kolmapäeval siis arutan arstiga, mis ma valesti võisin teha, olge teie siis targemad ja tervemad, kui mina mu armsad sõbrad!!!