Jaanilaupäev

Olen ikka seda Ristija Johannese sünnipäeva pidanud aastaid , minnes tule äärde, kas kambakesi või  kallimaga.

Tänavaasta olen jaanilaupäeval südaööni  tööl.

Ühe  jaaniööl lõin üksi  tantsu vihmase oma hoovi peal, paljajalu põlvini  märjas rohus kahlates.

Muusika peoplatsi pealt tungib mu õele vägisi, vahemaa ju  peaaegu olematu.

Kui need kommenteerijad mind ikka väga ära vaevavad, lähen  ehk täna ka märja heina sisse rassima;)

Õhtuks ei teinud hautist ega suppi, tegin kotlette: ühed lihaga, teised lihata.

Naabritel on külalised,  grillivad liha terrassil ja jutlevad ning musitseerivad, mul ei ole külalisi.

Peregi on laiali jooksnud, kes  puhub pasunat sirgeks harrastusteatris, kes läheb kitarr seljas otse, kes oma elukaaslastega teises ja kolmandas linnas.

Kallim toitis ennast mu hõrgutistega ja läks unemaale, lapselaps piinab oma arvutit.

Ja mina teenin oma igapäevast leiba…

Kui laps olin, läksime vanaemaga naabri Jaanile lillepärga pähe viima jaanilaupäeval, nüüd on mu tuttavad Jaanid kaugel ja tahtmistki pole kuhugi minna, kui saakski.

Olge terved ja head Jaani.

Kui keegi end täna õhtul lolliks joob ja sööb, siis see ei ole mina;)

 pilt pärit siit

 http://www.teler.tv/kasutaja/kalender/meedia/686

Üks tähtis päev minu elus

25 aasta eest ma veel ei teadnudki, kuidas mu seni karidele jooksnud elukene kardinaalse pöörde võrra rikkamaks saab.

Olin teinud senises elus vägivaldseid valikud, mänginud rolle, mis mulle ei sobinud ja olin oma elukeseraasukesega lõhkise küna ees.

Vana moodi ei tahtnud ja uut moodi ei osanud.

Jaani öösel sain tuttavaks inimesega, kes on mu kõrval vahelduva eduga figureerinud veerandsada aastat.

On olnud nii häid kui halbu aegu, ei taha ära kiita, aga käsil on üks parimaid praegu.

Lapsed  on suured, töö ja pereelu  loksunud parasjagu rahulikku rööpasse.

On  juba veidi rohkem  aega teineteise ja hobide peale.

Pastor, kes elab mu vastas, ütleb et tal on rõõm vaadata, kuidas üks pere jõudsasti edeneb

Mu  elus on olnud selliseid  jamasid, mida ei sooviks ka hirmsamale vaenlasele.

Olen kõigest end läbi närinud, teinud õigeid ja valesid valikuid …

Aga põhiline on, et mu  lastest on kasvanud tublid ja andekad inimesed.

Tüdrukud on leidnud endale meelepärased erialad, vanema poisi elu on ka kenasti rööpas.

Noorem poiss on veel kodus kirstunaela moodi, aga ka andekas, kui noor jumal, õppimine tükib küll tagaplaanil olema, tuleb aga linnas vastu kitarr seljas ja  tüdrukute kari sabas, kui küsin kuhu minek, on vastus,  et otse.

Ootan  pikisilmi juba sügist, et saaks taas kaasa lüüa  rahvakooli keraamika töötoas.

Kui noorem  tüdruk, kelle lapsuke  veel minu peres kasvab,   oma kooliga ühele poole saab , olen ka vabam tegelemaks oma hobidega, elama elu, milleks aastaid nagu aega polnud.

Ei taha ära kiita, aga mul on vahva pere, toredad sõbrad, mõnusad hobid: on  mille nimel elada ja särada.

Ilusat aastapäeva mulle ja mu perele;)

pojad , emad, isad, onud, tädid, õed , vennad, vanavanemad...

mamma mia mamma mia

mamma mia tähendab itaalia keeles minu ema

kes sulle seda ütles?

vanaisa

Olen mõelnud mitu päeva asjade üle.

Täitsa  tõsiste asjade üle.

Miks mõned vahetavad partnereid kui kindaid, tihemini veel?!

Kas see on loomulik või on see mingi hälve?!

Miks inimloomad hülgavad oma poegi  ja mis on selle kõige tagajärg?!

Kas me  ikka teeme õigesti, kui võtame vastu otsuseid, mida igaüks ei aktsepteeri?!

Inimesed ei saa mitte sünnitada , kui tingimusi ei ole!!!

Elevant aga saab   oma poegade sündimise edasi lükata, kui pole   just õigem aeg poegimiseks.

Inimene peab siis  ikka hakkama saama igasuguste tingimustega, ta pole ju elevant;)

Lehitsen muudkui aga üht albumit ja imestan, kuidas mõni järeltulija võib olla oma esivanema nägu.

Äravahetamiseni sarnased, kui panna pildid kõrvuti.

Selle albumi peategelane kurtis kunagi, et keegi teda ei armasta, et teda on varajases lapsepõlves hüljatud jne.

Pilt räägib aga midagi muud-laps on kord onu, kord tädi süles, isa kaelas, vanaisa põlvel, kaenlas…

Inimesed lapsest rõõmu tundmas silmad säramas, need ei ole poseeritud pildid vaid juhuslikud võtted perekonna koosviibimistest.

Pilt räägib, et laps on hoitud ja armastatud.

Mõtlen, et ehk ei  jõudnud tunded kunagi sõnadesse ja  olukorrad selgitamisteni?!

Olin pikalt kodust ära ja nüüd tundub kodu nii armas ja lapsed on eriti armsad.

Pesamunal oli tekkinud vahepeal väljapääsmatu olukord ja ta rõõmustas mind  oma tegevusega.

Mõtsin, et kui ma nüüd  naasen oma meestühikasse,  olen sunnitud karguga ka toas kargama.

Aga sain kargu ikka kohe trepikojas käest ära panna.

Söögilaud oli sellises konditsioonis, et saab seal taga istuda ja  muid tegevusi ka korraldada.

Pliit küdes ja nõud olid puhtaks saanutena kappi liikunud.

Puhtad potid ootasid laes söögitegijat.

Üllatus missugune!

Kiitsin tegijat, valmistasin  lõuna ja  asusin voodit piinama.

Olin peaaegu nädal aega võõrsil ja igatsesin tõeliselt oma aseme järele.

Kui käed jalad rahu saavad, on mõtetel ruumi  uuesti tulla ja kummitada.

Et mida mina saan teha, et panna käsi ette ajaloo kordumisele?!

Kas sa oled oma lapsele öelnud täna, kuidas sa temast hoolid ja kuidas sa teda väga armastad?!

Eestlasel on raske seda öelda, aga kõigil on seda hea, lohutav ja turvaline kuulda?!

pildid pärit:

 http://www.inspiratsioon.ee/nii-suur-elevant/

http://miksike.ee/docs/lisa/1klass/6mina/perekond.htm

Tartu linnas tekkind mõtted

Ta räägib vähe, on alati tõsine, käib silmatorkamatult isegi kehvasti riides: on tubli ja vaimne inimene?!

Ta on alati heas tujus, on alati  ekstravagantselt riides,  talle meeldib suhelda: on kindlasti kergemeelne ja loll, pea tühja täis?!

Me suhtume teistesse pealiskaudselt, peame kinni mingitest stampidest, ütleme  ja teeme  asju, mis ei ole kenad

Käisin ühel õhtul kirikus kontserdil, lauldi päris kenasti, aga lauljad olid selliste nägudega nagu teeks rasket sunnitööd.

Küsisin ühe laulja käest hiljem, et miks ta laulab , kas sunnib keegi teda selleks

Ei aga mis sa küsid?!

Miks?!

Nägu oli esinemise ajal selline , et on raske ja pealesunnitud tegevus.

Kui oled inimestega sõbralik ja käid silmatorkavalt riides, siis mehed suhtuvad sinusse kui kergesse saaki.

Olen mitmele vanamehele ähvardanud karguga üle küüru virutada või kaupluses kisama kukkunud, et ei käpi mind.

Inimesed mis teil viga on!!!

Arvan , et elu on selleks liiga lühike , et käia ringi kui kurvakuju rüütel ja riides kui vaene venemaa kolhoosnik.

Igaüks teeb oma eluga, mis ta paremaks peab , tahab käia kurja näoga ringi , käigu.

Tahab  riietuda, kui hall  hiireke , palun

Aga  seepärast ei peaks teisi halvustama?!

Silte riputama, rumalaid järeldusi tegema.

Elu on ilus, nautige seda

Viimasel ajal proovin suhelda  vaid inimestega, kes rikastavad mind, kellega on rõõm käia oma eluteed, kel aga  lihtsalt pole vaimu jõudu näha siirast  mind mu kirjude hilpude alt, neile jääb siis tee, mida mina ei käi. Olen  FB-s keelanud nende inimeste uudised, kelle jutt on labane ja kedagi solvav, sõprusest ära ütlend, kes  näevad vaid pealiskaudselt mu kesta ja solvavad mind oma avaldustega.

Kohtasin ühel üritusel üht naist, järgmisel päeval teda aga poes, üritusel oli mul valge kleit ja poes must ja ta ei tundnud mind ära ;)

Ikka tehakse järeldusi välimuse  ja käitumise järgi, aga millised need järeldused siis on.

Kummalised ma ütleks

Kui Tartus elasime ja meile tuli majja uus naaber, oli üks kummaline seik.

Uus naaber pöördus teiste naabrite poole küsimusega, et kas minu ema on narkomaan.

Küsimuse peale , et miks selline arvamus, vastati et see pole võimalik , et inimene iga päev rõõmsas tujus on, et viina lõhna mu emal tunda ei ole, ju siis tarvitab midagi.

Ma mõtsin ,et see oli no sügav nõuka aeg ja tekkis mentaliteet, et eesti inimene peabki tõsine olema ja madalam kui muru, mitte millegagi silma hakkama.

Inimesed mis teil viga on!!

Meil on ammu vabadus, me ei pea enam käima vangipulstides ja kannataja näoga!!!

Või peame?!

Et kui mina ei julge muud selga panna mida kõik kannavad, siis teised ka ei tohi?!

Ja rõõmus ka ei tohi olla , sest mina ei ole?!

 

eh

Lugesin  täna hommikul lõõgastuseks üht blogi ja tundub, et peavalu aeg praegu, ka teised on sellega kimpus.

Migreeni vastu ei aita ka Viilma, siis peab olema tablett;)

Pingete  vastu aitab vanemaks saamine.

Ma olin noorena hirmus pabistaja.

Nüüd  vihastan ma oma ex ämma sellega, et ütlen , et paljud asjad pole sinu asi muretseda, võta külma kõhuga ;).

Keegi täitsa   võõras tuli  mulle poes juurde ja ütles , et olen ikka vist väga õnnelik inimene.

Olen  jah, ma ei pabista enam asjade üle, mida ma niikuinii muuta ei saa ja tunnen rõõmu selle üle, mis mul on ning kui nad otsa saavad , mis on rõõmustan , et otsa said.

Mul ongi muidugi rohkem, kui siis kui pabistaja olin, aga siis olid mul teised asjad.

Oli tervis ja välimus , mida ma  hinnata ei osanud.

Nüüd on lapsed ja lapselapsed ja sõbrad ja kogemused-tohutu rikkus

Öösel kui jalad valutavad astun oma aeda ja lasen märjal jahedal rohule end hellitada.

Kui ma laps olin, tahtsin hirmsasti teiste moodi olla, nüüd ma enam ei  pinguta, olen nagu olen.

Mulle meeldib väga midagi luua, iga asi mida teen, on kui  suur looming.

Kui miski muutub rutiiniks, on see kurnav ja vaevav

Kui noorem olin kolisin tihti ümber oma elamist. Niisama iga nädal koristada oli vaev, aga kui  seadsin ümber interjööri, käis hari ja lapp seal juures nii muu seas.

Nüüd kolida ei jaksa ja ei  saa ,sest  enam pole minu tegemine kõik  mis siin majas, siis on koristamine vaevaks kaelas

Teen siis niipalju kui jaksan ja kui ei jaksa siis ei tee

Ja kui jaksan rõõmustan

Näe üks ruutmeeter sai ilusaks;)

Täna töötan  ja olen kuueni kodu küljes

Võtsin vaevaks veidi sättida söögilauda, köögi akent…

Andsin lõuna ja õhtusöögi aurutaja teha ja istun jälle oma töö asjade taga

Üksi veidi kehva rõõmustada

Siis kirjutan siia;)

Olge terved!!!

pildid pärit

 http://nagi.ee/photos/diana71/697847/

http://algikarits.blogspot.com/2010_02_01_archive.html

1 pühapäev

Suvi ei taha tulla kuidagi mu õuele.

Ikka ja jälle külastab mind üks viirus teise järel.

Liigesed on valusad ja muhklikud, kirikumehed ei julge mu kätt enam  hästi suruda , sest röögin neil käes nagu siga aia vahel alati. Ühele  tugevale maamehele ulatan alati hästi kaugelt ja aeglaselt käe vastu, siis tal tuleb meelde, et see suur muumi mamma moodi naine on  õrnem, kui  portselannukk, kelle väikseid  käekesi  ei tohi ikka oma suure käega volilt pigistada;)

Häbi on inimese suur  vaenlane.

Läksin täna kirikusse diivanipadjaga, mis soe, karvane ja pehme ja millel istudes kirikupingi külmus ei saa ronida mu luudesse ja kontidesse. 

Mõtsin , et lähen ka armulauale padi kaasas, aga häbi sai must võimust ja  siis tahtsin hammastega altariaeda sisse end järada, sest  põlvitada oli seal  nii valus, et silmist lõi tuld välja.

Öösiti käib mingi kuri päkapikk mu luudes ja liigestes saega, ma ei tea, mis ta seal ehitab, aga mu põlvedesse on ta saanud juba muhud üles lüüa;)

Igapäev maadlen kas peavalu, kurguvalu või liigestevaluga, mitu karpi ibumetini on mu sisikond pidanud  seedima ja maks tahab kõhunahast välja ronida.

Kui on päevas paremaid hetki, siis vean end välja, käin poes ja ajan asju oma rõõsa rõõmsa olekuga, ülejäänud aja rooman kodus ringi zombina, valan salaja pisaraid või ründan koduseid kaltsuhunnikutega. Kuna    mind kisub vaid voodi poole, on iga pealesunnitud tegevus vastik ja vaevaline. Kallimal  oli miski arvutiosa kadunud ja mind siis aeti selleks, et  asi leida, koristama kabinetti , kus oli loomadel ja lastel lastud kuid hüpata ja karata ning asju kaootiliselt laiali loopida.

Sain enamvähem  suurema segaduse  koristatud ja roomasin üles tableti sahtli juurde. Puhkan  veidi ja siis asun kellegi pesu lappima, kes ammu mind pesupuuduse pärast kiusanud on. Ikka  ja jälle pole ma selle töö juurde jõudnud, enne lihtsalt kustun ära.

Armas suvi, tule juba rutem mu õuele, ma lihtsalt ei jaksa taluda nii pikka kevadet;)

Olge terved ja kaunist kevadet!!!