Lõuna

Valmistasin maitsva toidu ja katsin kenasti laua

Kallim tuli  ja täitis mu kõrvad ja kõhu telerist tuleva pealetükkiva  ning kurja poliitikaga- kes kelle vangi pani, kes kelle ära tappis …

Ma ei tahtnud seda kuulata ja alla neelata.

Läksin  oma nõudega aeda, seal oli soe ja linnulaulune, nautisin oma rooga, aga hing polnud rahul. Tahtsin seda kõike kellegagi jagada.

Kutsusin sõpru, et nendega jagada oma kätetööd, aeda ,selle rohelust, linnulaulu ...

Aga neil polnud aega.

Istusin ja istusin, truu neljajalgne sõber mulle ainiti suhu ja silma vahtimas seal aias

Jätsin nõud laokile ja läksin ära.

Natu aega mind pole.

Ärge otsige….

Jälle pühapäev

Täna on emadepäev, hommik algas pannkoogi küpsetamisega nagu igal pühapäeval.

Ainult, et laud sai pidulikuma lina ja laselapsele sai asju seletatud rohkem, kui muidu.

Lapselaps, kes minu juures kasvab, ikka kõnnib mul alati sabas ja küsib küsimusi.

Minu enda ema on  ammu meie hulgast lahkunud, sel suvel saab juba 18 aastat, kui ta aeg otsa sai.

Mina  pidin äkki  siis suureks saama,  enne ikka oli kellelegi loota, kelleltki nõu küsida...

Ma  pole aastaid saanud ema hauale. Sinna , kus ta maetud on, ei käi liinibusse enam ammu.

Emal  on veel sõpru elus, kes teda heaga mäletavad ja kohapeal elavad ja alati lillekese ning hea sõnaga teda meenutavad.

Tahan ise ka elada nii, et oleks-jääks keegi, kel aega ja mahti mu platsikest külastada, kui mind enam pole.

Laulsin kõikidele tuttavatele ja mulle tähtsatele emmedele lapselapsega emadepäeva  laulu, nii nagu mu ema tegi , kui ta elas. Helistasin esimesena oma ex-ämmale  ja õnnitlesin teda.

Oma ema auks  süütan oma toas küünla …

Käisin lilli viimas ka hooldekodus oma praegusele ämmale ja kuulamas Krunksi häbematusi.

Olen püüdnud oma lapsi kasvatada nii, et nad aktsepteeriks oma vendade- õdede valikuid ja  suudaksid eluga edasi minna ja lihtsalt leppida sellega, kui need valikud neile ka vastukarva on.

Krunks on elav näide sellest, kuidas ei saada oma venna valikuga leppida ja ikka ja alati leitakse võimalus talle, see tähendab minule koht kätte näidata. Ma   ei kurvasta selle üle enam, sain lõuatäie naerda.  Krunksiks hüüavad  teda hellitavalt ta pojad, võõrale kõrvale  kostab see kuidagi  halvustavalt ja julmalt. Nii saangi vaid ta rumalate naljade üle naerda ja nimetada teda pilkavalt Krunksiks;)

Mina ei saa teda ja ta arvamust endast ju muuta, kui ta ise selleks valmis pole, olen nagu olen ja oskan olla.

Linnatiiru ajal küpsesid küpseks ahjus kartulid, neelasin kuumi mahlaseid kartuleid ja tundsin rõõmu : oma  kodust, sellest ahjust, kus küpsetada saab, mehest kes ahju küttis, lapselapse kilkamisest, sõbrast, kes mulle ilusa pitspluusi kinkis ja ma sellega kena välja nägin, kui emadepäeval linna peal käisin…

Õnn pidi olema see, kui oskad rõõmu tunda sellest, mis sul juba on.

Ilusat   emadepäeva kõigile!!!

Aed, laud, kass...

Ma katsin aeda laua, tee laua.
Panin lauale lina
 ja toolidele katted,
 panin lauale kannu ja tassid.
 Ja kes naudib seda?
See on mu mustavalge kirju kass,
ta istub keset laualina
 ja kõrval on tal tass.
Saba ümber kannu
 vahib aplalt linde.
 Ma pole ise läinud
 sinna istuma ,
 sest õues veel jahe
 ja kaaslastki pole.
 Nii seisavadki,
mitu nädalat need tassid
 ja naudivadki kena kaetud lauda,
minu karvapallid kassid;)

Käisin teatris, pühapäeval.

Pidin minema sõbraga, ta oskas oma murtud sõrmele viga teha ja loobus. Teise sõbraga ei saanud me kokkuleppele ja ma ei teadnud, kas ta tuleb või mitte ja kutsusin tütre. Alguses oli tükk nagu ikka, stoori ja puha, ja lõppes kuidagi haruliselt. Tütar hiljem võttis asja paari sõnaga kokku ja mõtlesin, et mina nii otse öelda ei julgeks. Ehk olen ma nii rumal, et sügavaist taotlusist aru ei saanud?! Pärast etendust jalutasime kahekesi läbi kevadise õhtu ja Tartu .

Hommik oli kummaline, kes kiirustas tööle, kes kooli, mina eksitasin oma meest Tartu peale ära. Ma ei osanud seletada, kuidas sõita, sest mida mina näen, tema ei näe, kuigi oleme koos elanud veerandsada aastat. Mees ei märka asju, millega tal isiklikke kogemusi pole olnud. Lõpuks saime siis suure ringitamise ja seletamise peale kokku, ütlesin, et keeraku nüüd tagasi sealt, kus ta on ja sõitku linna poole tagasi. Mees küsis, et kaua ta sõidab linna poole, mina siis, et nii kaua kui kohtab mind. Seisin siis kõnniteeservale ja vehkisin oma piknikukorvi ja kübaraga, nagu muidu mind märgata ei annaks. Saime siis kokku, autos istus ontlik härra, ülikonnas ja lipsus. Ma juhatasin sujuvalt teda mööda linna ja maarjamõisa koridore, käisime ära oma käigud ja siirdusime linna. Tegime mingid ostud ja ootasime lapselast, isa tal ikka tõeline tigu. Lõpuks otsustasime ise lapsele järgi sõita, sest päev pole kumm mida venitada annab. Jõudsime kenasti ka Põlvasse enne kontori sulgemist, et mu reisi dokumendid kätte saada. Laps oli nii ülemeelik ja ülekeelik ja see kõik lõppes varahommikuse kõrvavaluga. Aitasin pojakest rohtude neelamisel ja magasime hommikul kenasti sisse. Lasteaed peab täna olema ka ilma meie poisita sest poole päeva pealt ei hakka me sinna minema ja vaatame, kuidas see tervis tänase päevaga käitub. Ootasin pikisilmi, et saan täna rahvakooli oma töid lõpetama, aga ma ei tea, kuidas see õnnestub, kui mudilane saatjaks. Aed rohetab ja õitseb, soe on veel õhuke, õhk tuuline Aga küll see soe ka tuleb. Püüame kuidagi pidžaamast vabaneda ja päeva toimetustesse sukelduda Olge terved

Täna

Ma käisin täna linnas Taaralinnas, ma käisin Sinuga käsikäes mööda Taaralinna. Oli kevad ja soe ja tuul, seal Taaralinnas.... Nüüd keskööl istun oma toas ja mõtlen päevale , linnas, kui käisime sinuga käsikäes, Taaralinnas....