Monday, February 20, 2012

üks esmaspäev



Käisin täna tantsimas.
Ülehulga aja ratastel.
Lubasin ammu endale ja arstidele, et hakkan rohkem liigutama, aga ei ole siiani sellega hakkama saanud. Uuendasin eelmisel nädalal kokkuleppeid rahvamaja peahaldjaga ja taganemistee oligi kinni.
Peaaegu aasta on sellest möödas, kui seda aktsiooni, võtta tool ja minna rahvamajja tantsima, püüdsin teoks teha. Tantsuplaat on kadunud kultuurikihi alla ja siis ma pidingi oma trenni üles ehitama netis leiduvate video klippide peale.
Pusisin enne veel kodus valmis olemasolevatest juurikatest lõunasöögi ja kissellipulbrist magustoidu, lõunatasin meestega ja asusin oma kolaga: tool, seljakott, kark, arvuti, rahvamaja poole teele.
Kaasa aitas mind tooliga trepist üles ja jättis mind rahvamaja saali uhkesse üksindusse asjatama.
Oh sa, üle hulga aja parketil libiseda, milline rõõm!! Parkett sahises, tool kägises, aga tantsulust oli suur.
Vihtusin tantsida järjest tund aega nii, et süda kloppimas ja selg märg.
Käisin peahaldjale peale tunnist rassimist oma nägu näitamas ja nõu pidamas, kuhu pärast tool jätta ning tantsisin mõnuga veel peaaegu 45 minutit .
Äkki tundsin, et võhm on otsas ja mu „Pöidlamannidel” on ihu villis ja kokkupuute pind tooli hoorattaga valusa võitu. Korjasin oma kola kokku ja lubasin jalgadel ennast koju viia.
Kuna paar päeva polnud me pere toidu poode rahaga rikastanud, olid toiduvarud otsakorral, võtsin kogu tahtejõu kokku ja läksin kaasaga poodi kaasa. Ladusin korvi tarvilikke toiduaineid täis ja koju tagasi õhtueinet vaaritama, hästi raske oli enda tähelepanu ostlemisele koondada, kui väsimus kukil ja nälg kallal, et lollusi ei osta ja ainult tarvilikud toidud ikka korvi korjuks.
Peale poodlemist ja lapselapse koju toomist maitses õhtusöök eriliselt hästi ja uni peale venitusharjutusi veel magusamalt.
Lapsepoeg on köhapoisid enda kallale lasknud, nii et vanaema jälle kodusem memm tükk aega.
Köharohi ja nohurohi lapse sisse kallatud, lapseke unemaale saadetud ….
Kiidan end tänase trennisaavutuse eest ja loodan, et see esimene katsetus ei jää viimaseks ja ma suudan seekord olla järjekindlam. Tore oleks tantsida suurema seltskonnaga, kui vaid iseendaga, aga rahvamaja saal on aastaks teisekorruse saalis ja ratastoolikad hästi sinna üles ronida ei saa.
Nii et soovin endale meelekindlust ja rühin oma põnevat vahvat elu edasi.
Olge terved !!!

Sunday, February 19, 2012

lugu

Ühel õhtul helises mu abikaasa telefon ja me tütar kurtis oma kurba saatust.
Ta oli kaotanud oma telefoni ja leidja osutus halastamatuks väljapressijaks.
Minus ärkas emalõvi. Helistasin väljapressijale ja see polnud üldse kompromissialdis.
Järgmine kõne läks politseile, mind ühendati Viljandi konstaablitega, kes lubasid lahkelt asjaga tegeleda. Ma ei tea, mis nad väljapressijale ütlesid, aga öösel ta helistas mulle ja kurjustas veel, et ma venekeelt nii hästi ei oska keset ööd. Leppisime kokku, et annab mulle telefoni ära. Kokkusaamisele ei saanud ma ju oma kena noort tütart saata. Võtsin ühendust järgmisel päeval Viljandi konstaabliga, kes varmalt oli nõus mind aitama. Nii oligi, läksid erariietes kohale ja võtsid telefon enda kätte.
Nagu tõeline kriminaalromaan: topelt kokkulepped, salaplaan;)
Kuna see operatsioon oli hilisõhtul, siis järgmisel hommikul sai tütar oma telefoni kätte. Tal muidugi oli jälle piinlik, et tema lohakuse tõttu kõik rabelema pidid. Kui ema ja politsei teda ei kaitse, kes siis veel?!;)
Kui ma enne suur politsei fänn pole olnud, siis nüüd küll on mu arvamus muutunud. Suured tänud Viljandi politseile!!!

Tuesday, February 7, 2012

veel ikka silmad märjas kohas


Õhtu venis pikaks , sest meel on haige ja vaim valutab.
Keerlesin ja pöörlesin päev otsa mööda maja, niisutasin patja pisaratega ja vaevasin oma järelejäänud sõpru tulvava hingevaevaga ….
Lukustasin end oma tuppa, jättes käsitööringi vahele ….
Ükski tegevus, mõte, olukord ega olemine ei andnud rahu.
Lõpuks leidsin natu lohutust: sain veidi leevendust näputööst- kolme osaline kostüüm, millest kalli sõbraga, keda enam ei ole, viimati rääkisime, hakkas mu käte all ilmet võtma. Lõpetasin ühe osa juba ööhakul ja meel oli veidi rahunenud. Mu kadunud sõber veel ütles õhinaga, kui viimati kohtusime ja vestlesime, et see tuleb kindlasti põnev ja huvitav ja ta tahab kindlasti näha, milline tulemus on. Mõtlesin me viimasele vestlusele ja see andis mulle jõudu oma alustatud tööd innukamalt jätkata. Kahjuks me siin ilmas ei kohtu, aga uue kostüümi teen ta auks valmis, kui hüvasti jätma lähen, panen selga.
Muidu venis ja venis, ei olnud jõudu, innustust, jaksu: kord valutasid käed, kord jalad, kord pea, kord selg. Aga eile läksin nii hoogu, et õhtust sai öö ja ööst sai uus päev.
Kukkusin lõpuks väsimusest ümber ja suutsin veel enne uinumist oma lemmikfraasi mõelda:
Armas Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.
Hommik tundus helgem: trepikojas tundus juba, et ilmataat on liialdamise jätnud, ei kõrvetanudki külmaga mu unesoojat keha;)
Ongi nii, vaid -10
Vaatasin oma eelmise õhtu näputööd ja elu tundus rõõmsam.
Olin oma meelemõru torkinud peeaegu, et välja ja tulemus on talutav.
Kui oma tööd uhkusega kaasale näitasin, hõiskas ta , et oi kui suur lips ;)
Ta ikka oskab naljatada.
Mehed üles, teevesi pliidile, laps riidesse, töö ….
Algab jälle uus päev!
Olge terved!!
Armsad sõbrad hoidke oma lähedasi ja sõpru ja öelge ikka neile, kui olulised nad teile on!!!
Olen ütlemata uhke oma laste üle ja väljendan seda ka ülevoolavalt, kuigi mu üks lastest häbeneb seda, on hea öelda häid sõnu.
Nagu laulusalm ütleb : „Nõnda on ka igal päeval, lihtsalt öelda mõnus, lihtsalt öelda sulle mõnus, armsaid sõnu!!!!”

Ta märkas,


ta kuulis, pani tähele, oli lugenud, tundis huvi, elas kaasa ….
Ta oli kui hea haldjas, vanem õde, armas ema …
Kui seltskonda ilmusin, märkas ta kohe mind: tunnustas, toetas, innustas …
Tema tunnis oli mugav ja kerge olla …
Tema töötoast ei saanud kunagi mööda minna ilma tervitamata, ta ju kuulis, tundis sammudest ära ja oli alati rõõmus, kui sisse astusin …
Täna ma lossi ei läinud, ma ei saanud …, minna mööda ta tühjast toast......
Armas sõber, aitäh, et olid!!!!