Tuesday, August 30, 2011

Nägin üks öö üht kummalist und



Ajasin oma sõbrannaga juttu kõndides mingis tuttavas koridoris ja rääkides mehest, kes pidi külla tulema ja kui ta tuli, polnudki see mees vaid keegi teine, hoopis mingi hallipäine vanem mees.
Vaatasin ikka mujale, et otsida seda , kelles just juttu oli ja seal seisis ikka üks hallipäine mees jälle ja naeratas mulle mõistatuslikult oma pikkade tukkade tagant.
See kellest juttu oli ses unes ja kes ei ilmunudki mu unenäkku, on töötanud aastaid biomeedikumis, tegelenud surnudkehadega.
Püüdsin siis aimata, mis see uni võis tähendada , otsida üles asjaosalisi, küsides, et kas nendega kõik korras on, aga see kõik jäi mõistatuseks, et kas see uni midagi üldse tähendas.
Kui täna mulle helistati ja öeldi, et surnud on mu kauaaegne sõber, oli mulle selge, kes oli see mõistatuslik hallipäine mees mu unes.
Viimastel päevadel otsides midagi oma sahtlites, leidsin talle ära saatmata jäänud kirja, mõtsin et kas on mõtet teda saata, ehk on parem helistada, aga mõtteks see kahjuks jäigi.
Ilmari Karro oli üks müstiline inimene, natuke nagu nõiduslik
Ammu aastate eest, kui mu elus juhtus raske õnnetus, istusime me Ilmariga tol hommikul kohvikus ja ta muudkui kordas , et ma oleksin ettevaatlik ja peaksin meeles oma olukorda.
Ei osanud tol korral midagi sest arvata ja ei kuulanudki teda väga.
Õnnetus õhtul ikka juhtuski.
Hiljem ta tuletas mulle meelde, et ta ju hoiatas mind.
Olime mõnda aega Ilmariga kirjavahetuses ja see oli üks müstiline kogemus
Tema kirjad olid pikad, sisukad ja kaunid, käsitsi kirjutatud ja kindlasti sulepeaga.

Ükskord aastate eest , kui olin teda korduvalt oma koju külla kutsunud, ütles ta ühel päeval mullegi ootamatult, et nüüd tahabki tulla külla ja tuligi
Kui me siis mu ekskaasaga ja Ilmariga kohvilauas istusime, koputati uksele
Küsiti, et kas siin elab Ilmari Karro.
Tuli välja, et samasse korterisse oli ta sisse kirjutatud ja haiglas, kus suri ta isa, olid need andmed kirjas.
Ses kummalises unes , mis hiljuti nägin ja mille tähendust kohe ei taibanud, olime ses korteris, kus Ilmari sai oma isa surmateate ja samas ilmus ta ka mu unenäkku, mõistatuslikuna ja justkui õnnelikuna.
Nüüd siis mõistan, et see oli ta hüvastijätt vana sõbraga.
1.septembril kell 12 lähen viin hüvastijätuks Raadi kalmistule õiekese
oma vanale heale müstilisele sõbrale
Puhka rahus armas sõber

Thursday, August 11, 2011

Meditatsioon


Aiaviljade talvisesse purk-korterisse säädmine on üks täieline meditatsioon, ütles üks mu sõber näoraamatus.
Lugesin seda ja mõtsin , et oo, kui huvitav lähenemine!!!
Olin mitu päeva vaevelnud oma marjadega: keegi ei tahtnud korjata, puhastada, moosikeetmisest rääkimata.
Läksin ja mediteerisin ja mõnuga!!
Läksin ja valisin ja vaatasin ja sortisin oma käsitsi tehtud moosi jaoks ilusaid, põnevaid , omapäraseid purke aidast, pesin ja loputasin neid ja soojendasin …
Seisin õhtuhämaruses õues trepil ja segasin ja segasin ja segasin seda moosi ning mõnulesin ta magusas aroomis.
Kaks õhtut keetsin ja purgitasin sumedas augustiöös.
Nüüd on mul kaks korvitäit tikrimoosi purke, mis ootavad silte ja kellerdamist.
Kui oma moosi purki villisin, ütles mu kaasa, et vaid lollid rabelevad moosi ise teha, mu sõber tuli nurga tagan välja ütles, et mis!!
See on tõeliselt vahva kingitus, talve õhtu päikseline rõõm, kui sa talvel vaid selle purgi avad ja mõtled, millest see tehtud on, kes selle teinud on hoole ja armastusega.
Kui töötu olin, tõid nunnad mulle korvitäie isetehtud moosi saksamaalt.
Siltidega : maasika ja tikri marmelaad, mustsõstra moos kaneeliga, maasika džemm…
See ei olnud nii, et nad läksid poodi ja ostsid mingid konservid vaid nad tegid ise mulle magusa kingituse mu kibeda aja lohutuseks;)
Nii tore on nüüdki saksa perenaise purke ja korvi kasutada ja mõelda milline rõõm oli tol korral seda kingitust saada.
Kui on tarvis külla minna, on minulgi nüüd kostiks viia ilusais purkides mõnusat maiust.
Nüüd ootab veel kasti täis kurke meditatsiooni mu trepil;)
Pean vaikselt plaani, et mis retsepti järgi seda järjekordset meditatsiooni korraldada.

Sunday, August 7, 2011

Mine palun sega moosi!!



Nii palusin eile ma oma poega, see vaatab mind üllatunult ja küsib, et milleks ja millega ma teda segan;)
Vastan, et no et kõrbema ei läheks ja põhja ei hakkaks ja ikka lusikaga.
Vaatab mind hetke ja hakkab naerma ning siirdub õue moosipoti juurde ise ikka naeratades, mida läbi akna silman.
Tuleb tagasi ja naerab .
Küsin, et mis talle nalja teeb.
Ütleb, et mõtles, et miks ma ometi teda ta sõpra segama saadan, et las ta magab.
Moosiks kutsutud poja sõber tuli vastu hommikut külla ja jäi meie juurde end välja magama;)
Tublid mudilased korjasid kenasti oma nobedate näppudega tikri põõsad tühaks ja siis oli need marjad vaja moosiks saada.
Keetsin ja keetsin ja keetsin seda moosi, puhastasin ja puhastasin neid karusmarju kuni ära väsisin ja otsustasin, et enne purki panekut peaks teda ikka paksendama ka , et ta ikka päris heaks saaks.
Kuna aeg oli juba hiline, me poodi keegi minna ei tahtnud , jäi purgitamine järgmiseks päevaks.
Hommikul, kui alla kohvi jooma läksin, mu tubli tütreraas jahvatas õhtust piimasupi, pannkoogi tarvis.
Lapsed olid laua taga juba näljased, aga kaua tehtud sai tõesti kaunikene.
Lõpuks suure ainete lisamise ja segamise peale said täitsa head koogid.
Käisime siis poes, ostsime puuduvad toiduained ja asusin lõunat valmistama
Poeskäik lõunavalmistamine ja einestamine väsitas mind nii ära , et ei jaksanudki moosi arstima hakata.
Tegin väikse uinaku j a mõtsin asuda moosi kallale.
Vaatame mis saab, maitseproov näitas, et on liiga hapu see moosihakatis.
Lähen siis võtan moosil sarvist, enne kui väsimus jälle kallale ronib;)

Friday, August 5, 2011

Kanakarri riisiga



Täna käisin Maximast läbi, et vaadata mida seal head on ja kuna rahaautomaat oli ka sinna taritud, pidi minema ka raha järgi.
Üks kana ütles mulle leti peal, et tal hea hind, et võta mind;)
Maitseainete riiulis oli ka karri hea hinnaga.
Oo!!
Miks mitte teha kana karrit?!
Olen lugenud, et kana karri on maitsev toit, aga ise pole kunagi seda teinud, ega ka juhtunud kusagil seda sööma.
Kauplus oli kuidagi jube umbne ja palav, haarasime kaasa jäätist, et kodus teha üks magusa paus.
Vaatasin netist kuidas see karri ka käib.
Üks retsept soovitas ühte ja teises retseptis oli hoopis midagi muud.
Üks oli kindel, et karri ja kana olid kindlad komponendid.
Võtsin siis ühed meeldivad asjad ühest retseptist ja teised teisest ning nii tegin kokku midagi, mis maitses ülimalt hea.
Selleks ajaks kui teise poodi puuduvate toiduainete järgi läksime, panin tütre kana ja riisi keetma.
Tagasi tulles oli ülesanne hästi täidetud ja ma sain hakata kana karri kallale.
Pannile: õli, beebi porgandid, porrusibul, paprikas.
Teine pann teisele tulele: põhja äsja keedetud aromaatne puljong ja sinna hauduma järjest köögiviljad, mis kuumast õlist küllastunud.
Aedviljad pehmed, kana noa alla ja pannile karriga, kondid kassile ja koerale, kes mu ümber semutsedes valves olid.
Kui kana kuumast õlist ja karrist aromaatseks ja tuliseks saanud, läks potti aedviljade juurde, kel pannil kitsaks oli hakanud ja pajas ees kana juba kannatamatult podisedes ootasid.
Juurde banaanid ja ananassid ja rõõsk koor …
Natuke pipart ja natuke soola ja kui toit keema läks, sai balloon kinni keeratud ja kana karrit serveerida tütre kaunilt kaetud lauale.
Kõik läksid siis sauna, kui mina veel õues gaasipliidi ääres jändasin.
Istusin laua taha ja ei lasknud äsja valminud meistriteosel sööjaid oodata , asusin ise maitsma.
Vaev polnud tõesti asjata.
Esimene sööja peale mind oli minuga ühel nõul, järgmine songis ja jättis toidu söömata.
Ühel hetkel otsustasid mudilased minna „jalutama”, kui ütsin, et ei lähe kuhugi ja sööma on vaja tulla.
Kõhud olid küll tühjad, aga seda imelikku rooga ei saa ju süüa , kui üks testija juba toidu kõlbmatuks kuulutas, öeldi et kõht ikka tühi veel ei ole.
Neil oli salaplaan , et „lähme jalutame”, et krõpsude järgi minnakse, ei saanud ju mulle öelda.
Suure surmaga siis hakati seda imelikku toitu sööma;)
Kui „jalutama” ei lubata.
Ei tea kas kardeti, et see toit ei hakkab hamba all koledasti karjuma ja hirmsasti haisema!!!;)
Söödi vaid paljast riisi ja kastet isegi mitte ei maitstud.
M a tavaliselt ei sunni kedagi sööma, ka seekord mitte, kuid solvusin hirmsasti, et minu südamega valmistatud toit põlati ära.
Mul kergem homme, ei pea midagi uut tegema, aga tuju on rikutud.
Hajumusel on suur jõud, preili koolitoitu ka ei söö, mis tasuta on vaid ostab endale vanaema antud taskurahast hamburgereid.
Ma saan aru, et mõnikord tõesti juhtub, et koolitoit ei juhtu maitsev olema, aga minu toitu põlata ja minna krõpse ostma, on üle mõistuse tegu?!

Mul on üsna raske seista pliidi ääres, võiksin ju ajada läbi lihtsamalt, teha kiirtoitu või osta valmistoitu, aga ma tahan oma perele parimat.
Olin nii rõõmus, et mu kana karri hästi välja tuli , isegi mu kallim kiitis, aga mu rõõm oli üürike.
Olen näinud üsna kitsaid aegu ja olen tehtud õrnaks mõnede asjade puhul.
Nüüd siis tean, et kui külas on lapsed, kes on ära hellitatud, neile ei hakkagi midagi erilist tegema, aga oma lähedastele, kes mu kokakunsti hinnata oskavad, oskan ma kana karrit teha küll.
Olge terved ja ärge loopige pärleid sigade ette;)

Wednesday, August 3, 2011

Meil avati täna Maxima.



No põrgu lahti!!
Kogu ümbruskonna rahvas oli kohale end vedanud, ka meie linna "vanakurat";)
Läksime ka peale lõunat sinna uudistama.
Rahvas muudkui vooris ja vooris ja vahtis ja ostes.
Suhkur oli veidi odavam, kui mujal, aga muidu ei saanud aru, et kaup oleks eriti odavam kui muidu.
Lõuna ajal kui pood avati, oli järjekord poole linna peale.
Läksime kohale kallimaga ja ma ei suutnud seal olla.
Lasin tütrel endale tooli järgi tuua, sest ses rahva paljususes tahtsin ümber kukkuda, aevastasin ja aevastasin ja seista ma ju ka pikalt ei jaksa.
Aga muud seal teha ei saanud, kui seista, liikuda eriti ruumi polnud.
Nii sai Maxina ära ka testitud, et kuidas on ratastooliga poes käia.
Mõned riiulivahed olid veidi kitsad, sinna ligi ei saanud, aga muidu polnud viga.
Ratastooli ostukäru oli ainult puudus, niiet üksi ikka poes käia ratastooliga ei saa ses maximas.
Asjad olid kõik käepärast, kassaski sai kenasti maksta ja kaupa lihtsalt kätte ka ratastoolis.
Kui asutasin end autosse istuma, siis meie linna "vanakuradil" oli raske seda taluda, et toolis sõidan ja invakohal pargin, kukkus õiendama, et ei saanud nüüd jala poes käia.
Ei saanud jah!
Vastik, kui mõni inimene ikka armastab teiste tuju rikkuda!!

Mis see tema asi on, millega teised poes käivad.

Kodus siis maitsesime Maxina salatit ja mahla ja põnevaid komme ja kohvi, olid isemoodi maitsega, aga läks alla küll;)

Nüüd on siis meil üks pood juures, kus kauba sortiment teistsugune, kui ühistu poodides.
Mina aga olen täna voodi sõber, sest olemine kuidagi kehva.
Olge terved!!

Tuesday, August 2, 2011

Pidu peetud.

Muretsesin mitu päeva ja ajasin oma jutuga, et kuidas kohale saame sinna turismitallu kõik sõbrad ja tuttavad ka tagajalgele.
Lõpuks tuli lahendus iseenesest.
Tütar helistas , et ta ei saa tulla, sest esimene tööpäev ja kohustusi palju ja saadab pojakese koos onuga üksi ja bussiga.
Sõbrad kõik, kes nagu natukene lubasid olla meile abiks ja peoliseks, ütlesid ka ära.
Arvestasime, et kui kolm suurt last võtavad kolm väikest last sülle, saab ka ära sõita.
Et meil seal peol oleks ka midagi põnevat suhu pista, olin mitu päeva vaeva näinud
Küpsetasin soolast ja magusat.
See imemaitsev juustukook, mida ikka ja jälle teha üritan käitub iga kord isemoodi, sellest hoolimata , et ta kuidagi hüübida ei tahtnud a mingit vedelikku küpsemise ajal välja ajas oli ta ikka maitsev küll.

Hommiku poolikul käisime ennast Värska veekeskuses vihastamas, meie valla rahvale on tehtud kena soodustus, et meid viib buss tasuta kohale ja poole ujumise aega maksab kinni vald.
Teenindajatel tekkis eriline kadedus ja kuna meid polnud rikastatud mingi garantii kirjaga olimegi sunnitud maksma täis hinna.
Peale selle , et nad püüdsid oma majale lojaalsed töötajad olla tekitasid nad meis eriti ebameeldiva tunde ujulasse sisenedes ja sealt väljudes meie kallal tänitades, et kuidas ja mida me ikka mõtleme endast, et Värska vallaski pole sellist soodustust ka mitte pensionäridele ja meie tahame saada mingeid privileege , et mis õigusega.
Mu tütre raas sai selle peale peavalu, ta kohe ei talu inimlikku kadedust ja vaenu. See tundus lihtsalt isikliku kadeduse ajamisena.
Tulime koju, sõime kõhud täis, püüdsime asjast üle olla ja pesamunasid bussile sokutada.
Tuli välja et ei olegi esmaspäeval see buss käigus ja hakkasime siis õhtulaua jaoks torte kaunistama.
Sättisime kõik autosse valmis, et kui poisid Tartust tulevad, saab kohe autosse istuda ja rändama hakata.
Poisid tulidki ja reis võis alata, lipsasime poest ka vee läbi, et sünnipäevalapsele üllatusmuna ja tordikaunistuseks vahukoort osta.
Helistasime talu perenaisele, et nüüd hakkame sõitma.
Kohale jõudnult vaatas meile vastu kitse ja lambakari, kes siis kõik laiali jooksid, kui autost väljusime.
No lahe, meie selja taga talu väravas peatus ka politsei, mõtsime et nüüd saame trahvi, et nii paljukesi autos istusime, aga nemad olid välja kutsutud metsavarguse kahtluse pärast.
Politsei muigas meie ehmunud nägude peale, jutustas loo, kuidas nad olid ühte pulma pruuti röövima tellitud, soovis head pidu tuju ja lahkus.
Talu õuel oli meie tarvis juba köögist välja suur söögilaud taritud, perenaine tormas kohale kahe kena kirju linaga, ladus meie kaasatoodud nõudele lisaks omi ja käis aga kitsi lüpsmas jooksuga, vahepeal meid sooja piima, kitse ning lamba juustuga rõõmustades.
Pistsime toitu põske, rüüpasime maitsvat imelise maitsega kitsepiima peale ja asusime omapead õuel patseerimist.
Kempsu leidsime üles üsna pea ja üllatus oli suur, kuivkäimla kuivkäimlaks, aga see oli eriliselt vahva, põrandas oli neljakandiline auk, kuhu siis oma asjad sihtima pidi;)
Kõik aga piinlikult korras ja puhas.
Kanalal silt peal, kanala juures aias kaks rõõmsat kutsikat aias, vetsul silt peal, aidal silt peal, küünil silt peal ….
Siis saabus perenaine oma toimetustelt, einestas ka meiega veidi ja asus meile ekskursiooni tegema, lauta ja karja kööki ja majja.
Elamine on tal 5+ korras , midagi kusagil ei vedele, kõik asjad on omal kohal, toad korras ja puhtad, laut viimase peal puhas.
Magamistuba on tal teisel korrusel nagu mingist ajakirjast välja lõigatud pilt, tohutu suur voodi kauni lapitekiga, diivanitel loomanahad …
Ainult sinna üles saamine ja sealt ära saamine oli mulle veidi raske, trepp liiga järsk, justkui redelist roni.
Siis istusime kõik autodesse ja läksime naabertallu hobuste juurde.
Oh seda põnevust ja lusti, lapsed istusid küll esimest korda sadulasse, aga meie kõige pisem oli seda nägu nagu oleks sünnist saati ratsutanud.
Peretütar võttis pisikesed korda mööda enda ette sadulasse ja lustlik sõit läks lahti.
Mina aga olin nii väsinud, et ei jaksanud enam oodates istudagi
Heitsin seal seisnud lafetile pikali, nautisin looduse hääli ja mööda kihutavaid pilvi taevalael ja ühel hetkel avastasin, et mu juukseid üks hobune, kes ratsutamisega hetkel ametis polnud vaid karjamaal vabalt ringi luusis, nuusutamas oli.
Kuna üks sääsk mu käte kallale roninud oli, liigutasin veidi üht kätt ja hobune nii ehmus , et pani kapates minema kaugemale.
Üldse oli seal neid hobuseid hulgi ja elasid rõõmsalt seal oma hobuse elu , karjamaad korras hoides, hammastega ikka rohtu krõmpsutades ja vahepeal hirnatades.

Hobuste juures on karjas veel kitsepoisid ja mu lapsed käisid rõõmuga Mökit sügamas ja see lasi kõigel sel toimuda ka nagu tunneks oma endised rentnikud äragi.
Perenaine läks mu lastega ratsutamisega nii hoogu ,et tundus et ta oleks me perega kas või koidikuni ratsutanud.
Uhked lapsed, kiivrid peas, uhke hoiakuga hobuste seljas, tõeline elamus.
Mina olin nii väsinud, et enam ei suutnud ollagi.
Kui ratsutajd hobused koplisse tagasi saabusid, kaplsas varsake kohe piima imema, see oli imeline vaatepilt.
Läksime siis kahe autoga talu õuele tagasi ja siis hakkas tõeline pidu veel pihta.
Süüdati kaks lõket, üks veel eriti uhke ja võimas.
Lapsed möllasid heinaküünis nii, et kisa kostus taevani.
Hüppasid kõrgete heinakihtide otsas , kargasid sealt alla ja hüppasid alt üles.
Ronisid küüni laetalade otsa..
Mul oli hirmus vaadata.
Perenaine oli kogu aeg kohal ja võttis laste tegemistest rõõmuga osa.
Mina korjasin oma kola kokku ja püüdsin kuidagi pidu ära lõpetada.
Lapsed olid nii õhinas, et ei tahtnud veel nii pea lahkuda.
Suured poisid ei tahtnud pisikestega heina sees möllata ja istusid autos, oodates koju sõitu.
Tänasime tublit ja lahket perenaist, ladusime lapsed ülestiku ja sõitsime koju.
Kodus oli suured poisid tublid ja pakkisid kõik järgi jäänud toidu autost külmikusse, mina veel mõtsin, et jätaks heameelega selle töö hommikuks, sest mu ihuliikmed olid kui tina täis.
Ma e mäletagi sellist lahedat pidu mu lastel.
Oli vaheldusrikas ja lahe õhtu!!
Aitähh meid võõrustanud perele meeleoluka ja vahva õhtu eest!!!
Lapsepabulad on kõik põrandal reas ja magavad õiglase und.
Tore õhtu oli.