Thursday, December 29, 2011

Aasta lõpp läheneb tohutu kiirusega.

Palju tahaks veel teha ja midagi on ka tehtud.
Jõulukuusk on kassi poolt peaaegu, et ära nülitud, ise on selline nupsik, et kuda sa temaga pahandad ;)
Kõik pühad olen tööl, jõulud möödusid lastega vesteldes ja einetades, ise üle ja lapaka sisse vahtides.
Aasta viimasel õhtul õnneks nii ei lähe, saan oma vahetuse hommikul ära teha.
Lapsed aga peavad söögid ise tegema, sest mina olen tööl;)
Nii hea on, et mul on 4 täiskasvanud last.
Võin köögi rahuliku meelega nende kätte anda;)
Loodan väga, et ma ka sinna pärast sisse mahun ja midagi ka üles leian.
Ootan väga oma selle aasta viimast palgapäeva (õhtut) ;), et klaariks teha võlad ja lastele midagi head lauale osta.
Peaks varakult ostunimekirja valmis tegema, et pärast üllatusi ei oleks.
Maja on aastalõpu ootuses vaikne: kes on peadpidi arvutis, kes unemaal , kes mängib kodust eemal seltsidaami;)
Ma saan oma voodis laiutada, volilt arvutis vahtida, telekast vaadata, mida süda ihaldab ja voodis rahulikult lugeda kuni uni tuleb…
Olge terved ja ilusat vanaaasta lõppu



pildid pärit siit:
http://mmurca.blogspot.com/
http://www.thepepperkids.com/Products/furniture/mosaic/bohemian_bed.jpg

Tuesday, December 20, 2011

vahva õhtu


Kaks tundi möllasin väljas, Räpina meeletult konarlikel ja sopastel tänavatel.
Põsed õhetavad ja ihu rammestunult väsinud.
Ei tea kuidas südaööni tööl vastu pean, ihu turgutatud, ehk vaim ka kangem;)
Arstid ikka kiusavad, et kui liigutama ei hakka siis…
Öeldakse et surmahirmus tehakse nii mõndagi tükka.
Nii minagi siis otsisin välja ratastooli kindad, jope ja pikad püksid, mida ma kunagi muidu ei kanna, riputasin end helkureid ja lampe täis ja asusin teele.
Esimese tänavanurgani polnud viga.
Teine oli juba hirmu ja õuduse seguga rüütatud, autod kahel pool ja mina ukerdan seal jalus.
Ei saa tänavanukast üles ega taha alla minna, veereda tagant tuleva auto alla.
Hambad ristid punnisin end jalust ära ja jätkasin vapralt oma retke.
Kolmanda tänavanurga eel viskus mu telefon keset teed maha ja osadeks laiali.
Sõitsin lähemale ja urgitsesin siis seda varbaga ligemale, kõhuli porisele teele hästi visata ei tahtnud end;)
Üks vana papi tormas abivalmilt kohale ja aitas mu rääkimise masina mu kätte tagasi.
Kaasa töökojas klapitasime osad kokku tagasi ja siis hakkas telefonist kohe Marju hääl laulma, et ärkame koos päikesega...
Selge, pidin hakkama minema rahvakooli oma valmisküpsetatud keraamika järele minema.
Istusin tooli ja väntasin lossi poole.
Kui suure ukerdamise ja puhkimise peale lossi ette jõudsin, tahtis rahvakooli juhataja must mööda sõites koju minna, nähes mind keeras otsa ümber.
Viiest soolavakast üks oli veidi kannatada saanud, aga muidu olid vahvalt välja tulnud.
Tänavaasta saavad mu kallid siis jõulukingiks keraamilised toosid.
Pakkisin oma kullakesed kotti ja tagasitee oli juba lihtsam, alla mäge.
Kodus seadsin nad klaverile ritta ja vaatasin ning kiitsin end, sest kes see muu ikka kiidab ;)
Poeg oli purgi suppi keetnud ja selle näljasele hundile , kes minu sisse end ära oli peitnud, maitses hästi.
Kodus riided seljast ja tööposti otsa
Südaööni hooletu.
Vanaisa kamandati lapse karja, et see mind ei tüütaks oma miksidega.
Süda rahul, et kingid olemas, ihu täna kenasti ära liigutatud, kõht täis…
Mis sa hing ikka veel tahad;)
Peaks otsima mingi ilusa luuleraamatu voodi kõrvale , et uni peale ränka tööõhtut mõnus ja kaunis tuleks;)
Kõike kaunist ja olge terved!!!

Sunday, December 18, 2011

Viis tundi sõitu hirm huilgamas kuklas.

Meeleolukas pidu, põnev öö, marudad tutvused ja toredad kohtumised…
Käisin nimelt oma firma jõulupeol.
Reede hommikul asutasin juba varakult teele, et oma arstilkäigud ära käia, sõbrad üle vadata jne
Kui bussiväljumise aeg saabud, seisis tähtsa näoga kolleeg kuular kõrvas tänava nurgal ja juhtis vägesid, kamandas mind raamatukogu taha ja teisi ka kuhugi …
Lõpuks tuli välja, et buss ikka väljub sealt, kust pidi esialgugi väljuma.
Seadsime end siis reisile ja kui vestlesin enda kõrval oleva kena prouaga, hakkas mind häirima bussijuhi käitumine.
Mida , rääkisime küll üsna valjusti ja sellest polnud midagi, et end ka meie vestlusse lülitas, aga ta keeras end meie poole terve ülakehaga, tee ja bussi saatuse hooleks jättes;(
Minukene, kes on ühe bussiõnnetuse kord üle eland, läks selle peale üsna närviliseks ja tegi ka juhile sel puhul mürgise märkuse.
Mõnda aega see isegi aitas.
Ja ühel hetkel käis bussis kui püssi pauk ja mingi õudne susisev madu hakkas bussijuhi tagumiku all tööle.
Bussijuht, siis helistas igale poole, ise teise käega rooli keerates ja siis veel vastu tulevaid busse tervitades.
Muidugi ei olnud tal käed vabad süsteemi, ta hoidis telefon kõrva juures terve labakäega ja tekitas oma käitumisega õudust minus.
Keegi pidi talle siis telefoni teel mingi numbri andma, kust ta abi peaks saama.
Mina kargasin püsti, valisin oma telefoniga numbri ja panin telefon kõlari peale , aga ta ikka ei saanud niisama rääkida, kuigi ma hoidsin telefoni tal üsna lähedal, ta pidi kohe seda aparaati kogu labakäega rabama ja samal ajal juhtides ja lehvitades.
Sai nõu kätte ja mina istmel tagasi, aga ei saa turvarihma enam kinni .
Avariiline buss ja avariiline juht.
Kohutav !!!
Žongleeriva roolijaga ja telefonisõltlasega ja lehvitamisega meeletu bussi susina saatel jõudsime lõpuks õnnelikult kohale.
Pidu oli meeleolukas, toidud maitsvad ja uued ja vanad tuttavad toredad.

Toakaaslane oli väga vahva: imekaunis noor daam ja ikka väga vahva eelmiste aastate kogemustega võrreldes.
Mingil hetkel ma lihtsalt kustusin ära , magasin oma hotellitoas paar tundi ja siis enam und ei tulnudki.
Lahkusin saalist viimaste pidutsejatega, kolasin mööda hotelli, sõitsin liftiga üles ja alla…
Lobisesin retseptsioonitöötajaga, kes osutus väga vastutulelikuks ja toredaks inimeseks.
Kell 7, kui restoran avati, olin rõõmsalt hommikusöögi lauas.
Seal aga oli napakas naljakas värk.
Tegemist oli rootsi lauaga, et kandikuid ei olnud, toidu sai lauale tassida üks haaval.
Panin endale midagi söödavat lauda ja kui lisaks toodud asjadega tagasi saabusin, oli laud koristatud.
Ja seda ikka rohkem kui kaks ja kolm korda.
Nii et mingi 4-5 korda kaeti mulle laud uuesti.
Mingil hetkel otsustasin ennast enam mitte toita ja toakaaslast kiusama minna, et ta ka kenasti kõhu täis saaks ja õigel ajal bussile jõuaks.
Sama buss ja sama juht;(
Ja väga jutualdis ja ülakeha keerutav ja jälle oma telefoni kütkes;(
Appi!!
Umbes 10 kilomeetrit linnast väljas kukkus buss röökima nagu tulistataks ta esiotsa automaadist.
Segavate esemetega žongleeriv juht, lisaks sadas kogu tee mingit soppa alla, vastutulejad loopisid meid veel kõige sellega mis tuul ja hoog üles tõstis nii, et buss iga kord selle käes vibas, lörtsine sopane tee, tihe liiklus, minukene närvihaige oli koguaeg oma ingleid tülitamas.
Kohale jõudes tänasin juhti, et ta meid eluga kohale toimetas, aga soovitasin, et ta endale käed vaba süsteemiga telefoni jõuluvanalt telliks, et see oli ikka õudne vaadata, kuidas ta me elu ohtu seadis telefoniga suheldes.
Ole sa kui kogenud tahes, aga juhtuda võib igaühega.
Mille pagana pärast siis sõiduajal telefoniga tegelemine keelatud on?!
Ma olin sest kõigest nii väsinud ja kurnatud, et Räpina bussis vist norskasin kogu tee.
Seiklus missugune, elusalt tervelt kodus ja vääga tige.
Kodus ootas külm ja segamini tuba: kassid olid piima paki lauale pikutanud , see siis haises ja niisutas lauda, põrandat ja midagi veel.
Käratasin meestele, et miks see ja teine asi nii on nagu ta on ja kui nad kohe siputama ei hakka hoidku oma nahk;)
Õhtu tõi magusa une, öös viriseva lapse, pühapäev pannkoogi hommiku ja teler armastatud näitleja mu kohvilaua kõrvale.
Päev ongi kuidagi roiutavana möödunud
Homne toob jõulunädala kätte ja veel mõne peo.
Olge terved ja kaunist aega!!!

Wednesday, December 14, 2011

On jõulukuu.



Oleks vaja tuua tuppa jõulupuu.
Mõtlesime, et kuhu teda siis asetada?!
Kunagi suve poole sai mu vanaema riidekirst mulle söögituppa toodud.
Ta vaeseke, see kena veimevaka kastike, oli aastaid üksi niiskes majas seisnud ja lõhnas üsna ebameeldivalt.
Jätsin ta toanurka lahtise lõuaga ja panin temasse igasugu ürte kuivama ja ühel hetkel oli sinna kuhjatud igasugu asju.
Hästi mahukas panipaik teine, kuhu kõik võimalik ja võimatu käest ära pandud oli;)
Täna siis mõtlesin, et kui teeks õige selle kasti korda, paneks sinna peitu kõik tagavara tekid, milleks kast koju tiritud sai ja sulgeks kaane ja siis saaks kaane peale ka kunagi kuuse ilutsema panna.
Mässasin hommik otsa: rassisin ja tassisin, sorisin ja sortisin
Lõpuks said asjad sordikaupa, kaks tualettseepi ka kasti sisu ilustama oma parfüümiga ning kasti lõug saab ka lõpuks pika laiutamise peale puhata.
Selle kõige toimetamise keskel sai veel laar kotlette tehtud: lõhe hakkliha, muna, jahu, sool, suhkur, pipar, seller, sibul, õli, riivsai.
Jube maitsvad kotletid said.
Kui klaveripealne korras, kasti sisu õiges kohas, kast kinni, söötsin oma keha ka ära.
Nõrgukene minukene kiidab ennast ja piinab nüüd selle pingutuste jada peale;) natuke oma magamisaset, nii saab edasi jälle rühkida kui Jumal lubab.
Olge terved!!!

Tuesday, December 13, 2011

.Kõik on just nii nagu teile tundub






Üks vana murepall on veerema lükatud , mida ei saa enam kuidagi pidama;)

Vanad haavad on vermeile kakutud ja soola peale raputatud.
Tahaks peitu pugeda ja üldse enam välja tulla.
Ei saa kusagil asu.
Mitu ööd unetu.




Sõnad on kummalised tööriistad, kui neil ei ole miimikat taga, saab neid mõista mitte kaksipidi vaid lausa hulga enamatel viisidel.
Püüan saada toime praegusega, aga see ei tüki õnnestuma;)
Ja omaenese rasvas praadimine on kuradima valus ;)

Sunday, December 11, 2011

Kurb on


Kummaline on , kuidas mõned juhused ikka tükivad kokku langema;)
Keegi oma käitumisega tuletas täna mulle meelde mu noorusaja kurbi ja ränki hetki, ühesõnaga kurvastas mind väga.
Riivates mind hingepõhjani veel oma ülbe ja ülevoleva suhtumisega
Mõtsin, et elasin siis selle üle, elan nüüd ka;)
Siis olin elukogemusteta habras haavatav olevus, nüüd aga…
Sokutasin täna õhtul oma lapsukese unemaale ja sättisin end teleka ette tukastama.
No tere talv, mulle jäi ette filmike, siuke kergeke, aga mulle virutas hinge pihta, kui hiigelpommiga.
Ses filmis oli muusika, mida veerandsajandit tagasi alati kuulasin , kui olin äärmises ahastuses ja kurbusest nõretav.
Tol ajal oli tihti nii, et kui enam kuidagi ei saanud , ei osanud ega suutnud, panin selle muusika valjult mängima ja röökisin üksi oma korteris nutta, laulsin kaasa ja nutsin, nutsin ja laulsin…
Vahtisin täna siis aga seda filmi ja ladistasin taas nutta, tõeline masohhist!!!
Kaasa ikka vaatas üle õla mind kummalise näoga;)
Nutsin välja need pisarad, mis tookord ehk veel nutmata jäid.
Vaatasin filmi ära, pühkisin pisarad kuivaks ja elan oma põnevat elu edasi.
Kunagisi ammu tehtud vanu vigu muuta enam ju ei saa, aga nendega peab püüdma osata elada.
Ma siis proovin elada;)
Eks olekski liiga igav, kui vahepeal draamat ei saa, ongi viimasel aja kuidagi üksluiselt hästi läinud;)
Elame veel !!!
Olge terved!!

Saturday, December 10, 2011

unetu


Ma ei saa magada,
sest mulle kasvatada usaldatud
lapsuke loobib oma keha voodist välja
ja häälitseb sinna juurde.
Ma ei saa magada,
sest ahju kütja
on toa liiga kuumaks kütnud
ja mul ei ole õhku.
Ma ei saa magada,
sest mu pesu jäi masinasse pesema,
ja kui voodisse läksin
mõtlesin ,
mis temaga seal masinas kõik öö jooksul juhtuda võib .
Ma ei saa magada,
sest mind teevad ärevaks
mu mõtted mis ei lase magada;)
Ma siis lähen ja keerutan lapse voodisse tagasi,
avan magamistoa ukse trepikotta,
riputan pesu kuivama …
aga mõtted ikka tulevad
ja tulevad
ja neile ei saa
midagi ette riputada ,
keerutada
ega avada
ega sulgeda.
Nii ma istun öös
ja loen ja kirjutan
lollusi;)

10.12.2011


Tegin õhtuks süüa
panin patta :
vett
õli
nuikapsast
paprikat
sibulat
varssellerit
porgandit
tüümiani
oreganot
loorberit
küüslauku
šampinjone
karrit
köömneid
soola


salatikaussi:
jääsalatit
granaatõuna
sidrunit
hurmaad


sai hüva
kõht täis
nüüd lähen
panen pikali
oma keha


olge terved

Thursday, December 8, 2011

oeh


Jumal, anna mulle meelekindlust
leppida asjadega, mida ma ei saa muuta,
julgust muuta asju, mida ma saan muuta
ja tarkust nende vahel vahet teha.
Mõtlen alati kui mõne takistuse vastu põrkun
See, et pealinnas parkimiskaartidega äritseti, on nüüd puudega inimeste elu raskemaks teinud.
Muidu ei ole midagi , kui saad õnnelikult oma puudepaberid kätte pead ju nendega asjatama niikuinii, et rahad tulema hakkaksid
Aga kui tekib mingi viivitus on jama
Kui vana puue on lõppenud ja uut lähed vormistama, on ju samal ajal parkimiskaart ka aegunud
See ei kõlba kuhugi
Vanasti anti viieks aastaks, aga nüüd pead seda uuendama iga paari aasta tagant nagu puuetki
Ja üldse ma ei tea miks ometi raisatakse raha ja tehakse uusi paberid iga aasta ja üle aasta
On ju selge , et jalad uued otsa ei kasva ja kroonilised haigused ju lähevad aastatega hullemaks
Et iga aasta jälle uuesti testima ja kontrollima peab.
No täielik jama
Loodan ikka, et näen oma uue aasta sünnipäeva ja uut pensioni t ning seda kuidas lapselaps kooli läheb jne
Praegu on ikka nii , et must midagi asjalikku pole. Tuterdan ringi kui elav laip
Olen voodi juba auku lamanud;)
Lapsepabul ka otsustas haigeks jääda ja vaevab memme päris ära
Nagu tal tervis parem on tuleb talle tulesäde sisse , mis paneb ta ronima ,hüppama, roomama kolistama, kisama;)
Mul on mitu päeva üks sõbrake abis olnud, tassib puud, kütab ahjud, kantseldab poissi…
Andku Jumal talle tervist.
Aga me elame veel!!!
Olge terved!!

Wednesday, December 7, 2011

Uhke uue kaardi omanik;)


Täna tundsin, et ei suuda uuesti minna seda parkimiskaarti taotlema
Tõin arstitõendi ära ja langesin sängi, tekk üle pea
Saatsin sõbranna vallavalitsusse volitus ja muud paberid kaasas
Sõbranna tuli tagasi ja ütles et läks nii ja naa
Et lubasid tuua koju
Natu aja pärast oligi rõõmus ametnik mu magamistoas mu sängi veerel ja palus lahkelt kaardile alla kirjutada
Aprillis pean hakkama jälle uuesti asju ajama hakkama
Lõpp hea kõik hea
No on seadused
Nüüd antakse see parkimiskaart ka vaid niikauaks kui puuegi
Et kui puuet pole veel kätte saanud ja vana puue aegunud, lähedki omi asju ajama ilma invakaardita, koperdad kohale, kuis tahad
Võibolla polegi sel ajal vajagi neid asju ajada, kas on muutunud jälle seadused või pole inimestki;)
Seni elame rõõmsalt neid päevi mida antud;)
olge terved!!!

Monday, December 5, 2011

kassiahastus


Ma pole ammu midagi kirjutanud, sest ma ei jaksa eladagi
Tervis on mu kehast miskipärast vägisi lahkumas, püüan teda küll kümne küünega kinni hoida, aga mulle on jäänd temast vaid saba otsake
Vean end hommikust õhtusse ja õhtust hommikuni
Kui hommikul silmad lahti teen, rõõmustan , et oi kui tore anti jälle üks uus päev
Õhtul jälle rõõmustan et vastu pidasin nii nagu pidasin
Otsustasin, et elan kõik endale antud päevad rõõmu ja tänulikkusega
Kui keegi küsib kuidas ma elan, vastan et hing sees lapsed terved , mees alles ;)
Kedagi ei huvit see, et olen sent surmale võlgu ja elamine ja olemine ikka kuradima sant
Täna aga oli ikka nii kibe ja räbal olla, et pidin end tohutu jõupingutusega kokku võtma , et mitte suure häälega nutma hakata.
Ma ei saanud invaparkimiskaarti ilma arstitõendita
Öeldi , et mul ei ole selleks õigust
Seadus ei lubavat anda, kui sõna liikumispuue on kirjas vaid rehaplaani peal
ja lisakuludes on küll kirjas, et vajan abivahendeid , aga sõna liikumispuue ei ole
Võtsin hoogu juba mitu nädalat, et oma invaparkimiskaart, mis aegunud on, uuendada
Uurisin juba ammu , et mis selleks kõik tarvis
Mulle öeldi, et arstitõendit pole enam vaja
Lahe
, aga meie ametnikud ei saa inimesi jooksutamata vist magada;)
Vedasin hambad ristis oma ihu linnavalitsuse teisel korrusele ja siis sama targalt tagasi
Ma sain aru küll, et ametnikel ongi komme seadusi saksa täpsusega täita, näpuga rida pidi ajada ja juuksekarva lõhki ajada
Aga ikka oli jube alandav ja armetu tunne
nagu oleks ma kerjamas käinud asja, mis pole mulle ette nähtud
Aga polegi ju!!
Paber ei tahtnud seda ütelda, või lugeja ei osanud lugeda?!
Komberdasin vallamaja taevatrepist alla nutt kurgus.

Loodame, et kolmapäeval, kui saan perearstilt tõendi, et mul ikka on see liikumispuue, mis paneb mind ringi komberdama kepi najal, ei pea ma jälle tõestama hakkama asju, mis kaugelt silmaga näha.
Virutasin oma kargu kodus kolinal trepikoja nurka nagu tema oleks kogu mu maailmavalus süüdi, söötsin oma keha, käisin hambad ristis ka ära inglise keeles, valan nüüd oma maailma valu maha seda välja kirjutades ja tekk üle pea
Homme tuleb parem päev ma loodan;)
Olge terved!!!

Tuesday, October 18, 2011

Olen tütrel külas,


ta ise komandeeringus teises linnas ja mina olen siis täiskohaga vanaema , saadan lapse hommikul kooli ja võtan õhtul vastu.
Noortel omavahel siin mingi kummaline kommuun:
jagavad puid, süüa ja lapsi, kui kohale jõudsin kamandas üks võõras laps kellega räägin ja mida räägin ja trampis mul pea kohal kui õhtul uinuda püüdsin.
Ajasin siis kargu alla, kui olla ei lastud, mõtsin et pesen siis nõusid, see laps hoopis tuli ja ajas mind vannitoast välja : ütles, et tema hakkab seal nõusid pesema, mingu ma minema.
Hiljem tuli välja, et nad üle koridori naabritega käivad nii tihedalt läbi, et laps ei saanudki aru, et ta võõras kohas on, mina olin sisse tungija ja mind oli vaja ära ajada;)
Lõpuks kui magama sain, olid uned sellised, et oioi
Nägin unes, et Jaan Villem Sibul viis mind autoga kuhugi ja unustas mu kargu auto peale .
Käisin mööda linna longates ja käsipuudele ja seintele klammerdudes, lõpuks jõudsin kuhugi asutusse, Kus jaan oli asunud juhatajaks ja mina asusin ta lauda ja kabinetti korrastama, olin sokis ja jalad said märjaks, ütles et kui m a järgmine päev tööle tulen, et siis võtaks kingad kaasa sisejalanõudeks, kiitis mu tööd ja lubas mind enda isiklikuks sekretäriks võtta;)

Täna käisin lõunatamas oma kunagis noorepõlve sõbraga, rääkisime aga söömisest ja kehakaalust ja sellega seonduvast.
Oli teine nii kõhnaks jäänud, et nooruseski polnud ta ka kunagi ni kõhn.
Läksime laiali igaüks oma toimetuste juurde ja nüüd vist jälle ei näe umbes10 aastat;)
Tunded on segased, nostalgilised ja vist isegi veidi kurvad.
Asutasin end lapselapsega trenni minema, kuna kellelgi polnud aega meid viia, pidime jala marssima.
Päike kuldab Toomemäge ja ilm on mõnus.
No siis läksime trenni, pisike inimene ronimas mööda järske mäekaldaid ja vanaema kannul ukerdamas, ise hirmul et mitte orgu prantsatada
Tukkusin trenni ajal soojas tugitoolis, tagasi tulles võtsin initsiatiivi endale ja tulime ikka kenasti mööda tänavaid.
Oeh, sain mina ka vatti, nüüd teeme mingit närimist ja varsti saab õhtule.
Õhtune armas külaline pühkis ära mu kurbuse ja päevase sõbra jäisuse.
Jõime teed, tegime süüa, sõime ja lobisesime.
Oli tore ning armas hetk enne magamaminekut.
See soe ja inimlik suhtlus andis imeilusad unenäod.
Ilusat sügist kõigile!!!

Thursday, October 6, 2011

Luuleline



Tellisin endale kaks Paul Haavaoksa luulekogu ning ühel päeval potsataski ümbrik raamatutega mu postkasti.
Ja nüüd olen tema luuleridade kütkes.
Muudkui sirvin , imetlen ja loen valjult teistele ette…
48 aastane lasteluule raamat köidab ikka ja jälle oma soojuse ja lihtsusega
+ veel tõeliselt vahvad illustratsioonid.
Mu lapselaps kuulab suuril silmil, kui talle seda luulet ette loen.
Paul Haavaoks oli ta vanavanaisa.
Tema tütred ikka ütlevad, et neil oli tõesti tore ja vahva isa, tal oli hulga lapsi, sellest ehk ka need südantsoojendavad luuleread ta lasteraamatutes.

Vanaisa kepp.
See on alles ilmeline kepp,
pole kask ei kadakas ei lepp,
ega mõni lihtne pajuoks,
põrandal teeb valjult toks ja toks,
vahel kepi võtan minagi,
kõverus on mulle ninani ,
värviline pide, valge nupp-
uhkem veel kui mõni mõõgatupp,
ülaosa elevandiluust, alaosa uudishimu puust…



Ja nüüd siis on mu õhtud sisustatud soojade sõnadega;)
Õhtutunnil enne und,
võtan voodi raamatu,
sirvin seda enne und,
uudistame, sirvime,
lapseraasu silmi me,
seame rõõmsad , soojad pildid jutud,
enne und
Ilusat sügist kõigile!!!

Tuesday, September 27, 2011

Meil elab siilipoiss, juba mitu nädalat



Päeval tudib oma kastis, aga öösel ronib oma kastist välja ja läheb maja peale rändama
Varahommikul nahistas köögipuhveti all kaugemas nurgas, päeval vahtis saapaharjade sahtlist välja
Kui on oma une ära maganud on vahepeal hästi elus, kraabib mööda maad end üsna edukalt edasi-
Paarnädalat tagasi päästsime ta koera käest, alguses oli ikka päris vilets, lamas ühe külje peal . lääbakil ja ei teinud eriti midagi peale hingamise
Eile hommikul kui alla korrusel läksin, oli siil oma kastist kadunud , muidu peitis end paberite alla mida kasti panin talle külje alla, et puhas ja kuiv oleks, aga sellel hommikul oli paberikuhja alune tühi.
Otsisin terve köögi nurgad läbi , aga lootusetu ja ühel hetkel tatsas siil Rasmuse toas ringi, püüdis okastega Rasmuse sokki kraasida;)
Panin siis ta õhtul suuremasse ja kõrgemat servadega kasti, et jälle ära ei kaoks
Jama küll kui poeb kuhugi, kust me teda ei leia ja ükskord siis haisu peale teada saame kuhu kadus ;(
Ei olnud aga sest suuremast ja kõrgemast kastist ka kasu, täna hommikul oli kast jälle tühi.
Päeva peale siis leidsime üles, siilike oli roninud kingaviksi kasti ja nahistas seal häälekalt.
Kui Rasmus hakkas vaatama, mis seal sahtlis krabiseb, vahtis siilipoiss rõõmsalt nina püsti vastu.
Söötis siis siilil kõhu täis ja sättis kasti tagasi, praegugi magab siilike pea kõhu all ja tagumine jalg pikalt välja sirutatud
Keegi ütles, et mis te tast peate et viige õue, aga kui ta nii abitu on saab ta ju kohe surma.
Mõtsin alguses , et teen talle verandale pesa , et seal siis magab ehk talve ära.
Mees arvas, et las paraneb , enne kui hakkab oma elu elama, et noor loom ehk saab terveks.
Nii me siis elame siin, kui segasumma suvilas, üks koon juures keda toita ja pepu mida koristada;)
Kaunist sügist kõigile!!!

Sunday, September 11, 2011

Maja on täitunud mõnusa pannkoogi lõhnaga



Igaüks nahistab oma asjadega: laps kilkab õues kassi ja koeraga, pesamuna jõllitab arvuti ekraani, perepea on läinud jahile -vajame klaasinuga, miskit poest ja midagi veel, mina püüan asju kirja panna.
Tahaks minna oma patte andeks paluma, aga täna hommikused tüsedad pannkoogid on teinud mu keha laisaks.
Suvikõrvits, munad, piim, suhkur , sool, nisukliid-tegid pannkoogid eriti täidlasteks ja mõnusateks.
Laps istus aga ninapidi juures ja nurus esimesi kooke endale, kui teised lauda istusid oli pisipoisil kõht juba kooke täis laetud.
Kella kaheksa ajal juba pugesin voodist välja ja kukkusin täidist vaaritama-keetsin riisi, pannil hautasin paprikad-sibulad, kanahakkliha.
Suskasin kohvimasina käima ja jootsin ja söötsin teda vee ja kohviga, nii sain rahulikult pannkoogimasinaga koogilillekesi vorpida, kuni ta omaette kohviga toimetas.
Hulkur Rasmus sai ka voodist välja sööma kupatatud, kella nelja ajal hommikul oli ta sattunud me ukse taha ja imelikul kombel väljaspoole ust ning vajutas meeleäraheitlikult ukse kella.
Tuligi unine maailmarändur ka lauda ja pere pannkoogi hommik sai alata.
Nüüd tõmban kitasniku üle pea ja torman torniga majja oma patte kahetsema
Ilusat pühapäeva kõigile!!!

Thursday, September 1, 2011

september





Lapsed koolis, lapselaps aias, loodus kisub igapäevaga sügisesse, vana töörütm tahab jälle harjumist.
Kui terve suvi sai hommikuti kauem voodisõber oldud, peab nüüd siis hakkama ja jälle varem tõusma ja kohustuste virna otsast kinni haarama.
Eile sai käidud Tartus ja Viljandis.
Haarasin kaasa kaks ilusat kollaseõielist potilille ja kaunistasin nendega oma kahe hea sõbra viimset puhkepaika.
Raske on leppida sellega, et sõprade ring aina kitsamaks tõmbub, aga mis sa teed ;(
Proovin ikka oma vanu sõpru kõiki elu ajal meeles pidada, aga kui mu meelest ei õnnestu piisavalt ja kui enam ei ole võimalik ses elus mõnedega kohtuda, on piinavalt kahju tegemata jäänud tegudest ja ütlemata jäänud sõnadest.
Pärast matuseid viisime tütrele Viljandisse ühikasse järgi tarbeesemeid , mida ta bussiga tassida ei jaksanud ja tõime ta ka koju kaasa.
Tartust läbi sõites käisime läbi mu lapselapse koolimineku peolt, kus mu sõber oli teinud tohutu koguse kooki ja saia, mis maitsesid imehead.

Kodus oli mu pesamuna teinud meid koju oodates mulle suure üllatuse, lasknud kibedasti kätel ja jalgadel käia ja oli elamisele peale tõmmanud puhtuse ja korra.
Nii mõnus oli palja jalaga astuda puhtale põrandale ja asuda linnast kaasa toodud noosi uudistama puhta laua taha.
Hommikul sai kõik köögiriistad- asjad kibekähku kätte, kui koolilapsele hommikusööki valmistasin, polnud vaja kusagilt hunnikute alt urgitseda, iga nõu oli puhtusest säravana oma kohale saanud.
Natuke kurvalt ja kibedalt algas see kooliaasta, kuid ka samas rõõmsalt ja mõnusalt.
Nii hea on kui sul on palju sõpru ja toetav pere!!!
Turvaline oli seista kallis sõbra haua serval armsa kaasa tugevas käevangus.
Armsad sõbrad, öelge oma kallitele, kui tähtsad nad teile on!!!
Ilusat septembrit kõigile!!!

Tuesday, August 30, 2011

Nägin üks öö üht kummalist und



Ajasin oma sõbrannaga juttu kõndides mingis tuttavas koridoris ja rääkides mehest, kes pidi külla tulema ja kui ta tuli, polnudki see mees vaid keegi teine, hoopis mingi hallipäine vanem mees.
Vaatasin ikka mujale, et otsida seda , kelles just juttu oli ja seal seisis ikka üks hallipäine mees jälle ja naeratas mulle mõistatuslikult oma pikkade tukkade tagant.
See kellest juttu oli ses unes ja kes ei ilmunudki mu unenäkku, on töötanud aastaid biomeedikumis, tegelenud surnudkehadega.
Püüdsin siis aimata, mis see uni võis tähendada , otsida üles asjaosalisi, küsides, et kas nendega kõik korras on, aga see kõik jäi mõistatuseks, et kas see uni midagi üldse tähendas.
Kui täna mulle helistati ja öeldi, et surnud on mu kauaaegne sõber, oli mulle selge, kes oli see mõistatuslik hallipäine mees mu unes.
Viimastel päevadel otsides midagi oma sahtlites, leidsin talle ära saatmata jäänud kirja, mõtsin et kas on mõtet teda saata, ehk on parem helistada, aga mõtteks see kahjuks jäigi.
Ilmari Karro oli üks müstiline inimene, natuke nagu nõiduslik
Ammu aastate eest, kui mu elus juhtus raske õnnetus, istusime me Ilmariga tol hommikul kohvikus ja ta muudkui kordas , et ma oleksin ettevaatlik ja peaksin meeles oma olukorda.
Ei osanud tol korral midagi sest arvata ja ei kuulanudki teda väga.
Õnnetus õhtul ikka juhtuski.
Hiljem ta tuletas mulle meelde, et ta ju hoiatas mind.
Olime mõnda aega Ilmariga kirjavahetuses ja see oli üks müstiline kogemus
Tema kirjad olid pikad, sisukad ja kaunid, käsitsi kirjutatud ja kindlasti sulepeaga.

Ükskord aastate eest , kui olin teda korduvalt oma koju külla kutsunud, ütles ta ühel päeval mullegi ootamatult, et nüüd tahabki tulla külla ja tuligi
Kui me siis mu ekskaasaga ja Ilmariga kohvilauas istusime, koputati uksele
Küsiti, et kas siin elab Ilmari Karro.
Tuli välja, et samasse korterisse oli ta sisse kirjutatud ja haiglas, kus suri ta isa, olid need andmed kirjas.
Ses kummalises unes , mis hiljuti nägin ja mille tähendust kohe ei taibanud, olime ses korteris, kus Ilmari sai oma isa surmateate ja samas ilmus ta ka mu unenäkku, mõistatuslikuna ja justkui õnnelikuna.
Nüüd siis mõistan, et see oli ta hüvastijätt vana sõbraga.
1.septembril kell 12 lähen viin hüvastijätuks Raadi kalmistule õiekese
oma vanale heale müstilisele sõbrale
Puhka rahus armas sõber

Thursday, August 11, 2011

Meditatsioon


Aiaviljade talvisesse purk-korterisse säädmine on üks täieline meditatsioon, ütles üks mu sõber näoraamatus.
Lugesin seda ja mõtsin , et oo, kui huvitav lähenemine!!!
Olin mitu päeva vaevelnud oma marjadega: keegi ei tahtnud korjata, puhastada, moosikeetmisest rääkimata.
Läksin ja mediteerisin ja mõnuga!!
Läksin ja valisin ja vaatasin ja sortisin oma käsitsi tehtud moosi jaoks ilusaid, põnevaid , omapäraseid purke aidast, pesin ja loputasin neid ja soojendasin …
Seisin õhtuhämaruses õues trepil ja segasin ja segasin ja segasin seda moosi ning mõnulesin ta magusas aroomis.
Kaks õhtut keetsin ja purgitasin sumedas augustiöös.
Nüüd on mul kaks korvitäit tikrimoosi purke, mis ootavad silte ja kellerdamist.
Kui oma moosi purki villisin, ütles mu kaasa, et vaid lollid rabelevad moosi ise teha, mu sõber tuli nurga tagan välja ütles, et mis!!
See on tõeliselt vahva kingitus, talve õhtu päikseline rõõm, kui sa talvel vaid selle purgi avad ja mõtled, millest see tehtud on, kes selle teinud on hoole ja armastusega.
Kui töötu olin, tõid nunnad mulle korvitäie isetehtud moosi saksamaalt.
Siltidega : maasika ja tikri marmelaad, mustsõstra moos kaneeliga, maasika džemm…
See ei olnud nii, et nad läksid poodi ja ostsid mingid konservid vaid nad tegid ise mulle magusa kingituse mu kibeda aja lohutuseks;)
Nii tore on nüüdki saksa perenaise purke ja korvi kasutada ja mõelda milline rõõm oli tol korral seda kingitust saada.
Kui on tarvis külla minna, on minulgi nüüd kostiks viia ilusais purkides mõnusat maiust.
Nüüd ootab veel kasti täis kurke meditatsiooni mu trepil;)
Pean vaikselt plaani, et mis retsepti järgi seda järjekordset meditatsiooni korraldada.

Sunday, August 7, 2011

Mine palun sega moosi!!



Nii palusin eile ma oma poega, see vaatab mind üllatunult ja küsib, et milleks ja millega ma teda segan;)
Vastan, et no et kõrbema ei läheks ja põhja ei hakkaks ja ikka lusikaga.
Vaatab mind hetke ja hakkab naerma ning siirdub õue moosipoti juurde ise ikka naeratades, mida läbi akna silman.
Tuleb tagasi ja naerab .
Küsin, et mis talle nalja teeb.
Ütleb, et mõtles, et miks ma ometi teda ta sõpra segama saadan, et las ta magab.
Moosiks kutsutud poja sõber tuli vastu hommikut külla ja jäi meie juurde end välja magama;)
Tublid mudilased korjasid kenasti oma nobedate näppudega tikri põõsad tühaks ja siis oli need marjad vaja moosiks saada.
Keetsin ja keetsin ja keetsin seda moosi, puhastasin ja puhastasin neid karusmarju kuni ära väsisin ja otsustasin, et enne purki panekut peaks teda ikka paksendama ka , et ta ikka päris heaks saaks.
Kuna aeg oli juba hiline, me poodi keegi minna ei tahtnud , jäi purgitamine järgmiseks päevaks.
Hommikul, kui alla kohvi jooma läksin, mu tubli tütreraas jahvatas õhtust piimasupi, pannkoogi tarvis.
Lapsed olid laua taga juba näljased, aga kaua tehtud sai tõesti kaunikene.
Lõpuks suure ainete lisamise ja segamise peale said täitsa head koogid.
Käisime siis poes, ostsime puuduvad toiduained ja asusin lõunat valmistama
Poeskäik lõunavalmistamine ja einestamine väsitas mind nii ära , et ei jaksanudki moosi arstima hakata.
Tegin väikse uinaku j a mõtsin asuda moosi kallale.
Vaatame mis saab, maitseproov näitas, et on liiga hapu see moosihakatis.
Lähen siis võtan moosil sarvist, enne kui väsimus jälle kallale ronib;)

Friday, August 5, 2011

Kanakarri riisiga



Täna käisin Maximast läbi, et vaadata mida seal head on ja kuna rahaautomaat oli ka sinna taritud, pidi minema ka raha järgi.
Üks kana ütles mulle leti peal, et tal hea hind, et võta mind;)
Maitseainete riiulis oli ka karri hea hinnaga.
Oo!!
Miks mitte teha kana karrit?!
Olen lugenud, et kana karri on maitsev toit, aga ise pole kunagi seda teinud, ega ka juhtunud kusagil seda sööma.
Kauplus oli kuidagi jube umbne ja palav, haarasime kaasa jäätist, et kodus teha üks magusa paus.
Vaatasin netist kuidas see karri ka käib.
Üks retsept soovitas ühte ja teises retseptis oli hoopis midagi muud.
Üks oli kindel, et karri ja kana olid kindlad komponendid.
Võtsin siis ühed meeldivad asjad ühest retseptist ja teised teisest ning nii tegin kokku midagi, mis maitses ülimalt hea.
Selleks ajaks kui teise poodi puuduvate toiduainete järgi läksime, panin tütre kana ja riisi keetma.
Tagasi tulles oli ülesanne hästi täidetud ja ma sain hakata kana karri kallale.
Pannile: õli, beebi porgandid, porrusibul, paprikas.
Teine pann teisele tulele: põhja äsja keedetud aromaatne puljong ja sinna hauduma järjest köögiviljad, mis kuumast õlist küllastunud.
Aedviljad pehmed, kana noa alla ja pannile karriga, kondid kassile ja koerale, kes mu ümber semutsedes valves olid.
Kui kana kuumast õlist ja karrist aromaatseks ja tuliseks saanud, läks potti aedviljade juurde, kel pannil kitsaks oli hakanud ja pajas ees kana juba kannatamatult podisedes ootasid.
Juurde banaanid ja ananassid ja rõõsk koor …
Natuke pipart ja natuke soola ja kui toit keema läks, sai balloon kinni keeratud ja kana karrit serveerida tütre kaunilt kaetud lauale.
Kõik läksid siis sauna, kui mina veel õues gaasipliidi ääres jändasin.
Istusin laua taha ja ei lasknud äsja valminud meistriteosel sööjaid oodata , asusin ise maitsma.
Vaev polnud tõesti asjata.
Esimene sööja peale mind oli minuga ühel nõul, järgmine songis ja jättis toidu söömata.
Ühel hetkel otsustasid mudilased minna „jalutama”, kui ütsin, et ei lähe kuhugi ja sööma on vaja tulla.
Kõhud olid küll tühjad, aga seda imelikku rooga ei saa ju süüa , kui üks testija juba toidu kõlbmatuks kuulutas, öeldi et kõht ikka tühi veel ei ole.
Neil oli salaplaan , et „lähme jalutame”, et krõpsude järgi minnakse, ei saanud ju mulle öelda.
Suure surmaga siis hakati seda imelikku toitu sööma;)
Kui „jalutama” ei lubata.
Ei tea kas kardeti, et see toit ei hakkab hamba all koledasti karjuma ja hirmsasti haisema!!!;)
Söödi vaid paljast riisi ja kastet isegi mitte ei maitstud.
M a tavaliselt ei sunni kedagi sööma, ka seekord mitte, kuid solvusin hirmsasti, et minu südamega valmistatud toit põlati ära.
Mul kergem homme, ei pea midagi uut tegema, aga tuju on rikutud.
Hajumusel on suur jõud, preili koolitoitu ka ei söö, mis tasuta on vaid ostab endale vanaema antud taskurahast hamburgereid.
Ma saan aru, et mõnikord tõesti juhtub, et koolitoit ei juhtu maitsev olema, aga minu toitu põlata ja minna krõpse ostma, on üle mõistuse tegu?!

Mul on üsna raske seista pliidi ääres, võiksin ju ajada läbi lihtsamalt, teha kiirtoitu või osta valmistoitu, aga ma tahan oma perele parimat.
Olin nii rõõmus, et mu kana karri hästi välja tuli , isegi mu kallim kiitis, aga mu rõõm oli üürike.
Olen näinud üsna kitsaid aegu ja olen tehtud õrnaks mõnede asjade puhul.
Nüüd siis tean, et kui külas on lapsed, kes on ära hellitatud, neile ei hakkagi midagi erilist tegema, aga oma lähedastele, kes mu kokakunsti hinnata oskavad, oskan ma kana karrit teha küll.
Olge terved ja ärge loopige pärleid sigade ette;)

Wednesday, August 3, 2011

Meil avati täna Maxima.



No põrgu lahti!!
Kogu ümbruskonna rahvas oli kohale end vedanud, ka meie linna "vanakurat";)
Läksime ka peale lõunat sinna uudistama.
Rahvas muudkui vooris ja vooris ja vahtis ja ostes.
Suhkur oli veidi odavam, kui mujal, aga muidu ei saanud aru, et kaup oleks eriti odavam kui muidu.
Lõuna ajal kui pood avati, oli järjekord poole linna peale.
Läksime kohale kallimaga ja ma ei suutnud seal olla.
Lasin tütrel endale tooli järgi tuua, sest ses rahva paljususes tahtsin ümber kukkuda, aevastasin ja aevastasin ja seista ma ju ka pikalt ei jaksa.
Aga muud seal teha ei saanud, kui seista, liikuda eriti ruumi polnud.
Nii sai Maxina ära ka testitud, et kuidas on ratastooliga poes käia.
Mõned riiulivahed olid veidi kitsad, sinna ligi ei saanud, aga muidu polnud viga.
Ratastooli ostukäru oli ainult puudus, niiet üksi ikka poes käia ratastooliga ei saa ses maximas.
Asjad olid kõik käepärast, kassaski sai kenasti maksta ja kaupa lihtsalt kätte ka ratastoolis.
Kui asutasin end autosse istuma, siis meie linna "vanakuradil" oli raske seda taluda, et toolis sõidan ja invakohal pargin, kukkus õiendama, et ei saanud nüüd jala poes käia.
Ei saanud jah!
Vastik, kui mõni inimene ikka armastab teiste tuju rikkuda!!

Mis see tema asi on, millega teised poes käivad.

Kodus siis maitsesime Maxina salatit ja mahla ja põnevaid komme ja kohvi, olid isemoodi maitsega, aga läks alla küll;)

Nüüd on siis meil üks pood juures, kus kauba sortiment teistsugune, kui ühistu poodides.
Mina aga olen täna voodi sõber, sest olemine kuidagi kehva.
Olge terved!!

Tuesday, August 2, 2011

Pidu peetud.

Muretsesin mitu päeva ja ajasin oma jutuga, et kuidas kohale saame sinna turismitallu kõik sõbrad ja tuttavad ka tagajalgele.
Lõpuks tuli lahendus iseenesest.
Tütar helistas , et ta ei saa tulla, sest esimene tööpäev ja kohustusi palju ja saadab pojakese koos onuga üksi ja bussiga.
Sõbrad kõik, kes nagu natukene lubasid olla meile abiks ja peoliseks, ütlesid ka ära.
Arvestasime, et kui kolm suurt last võtavad kolm väikest last sülle, saab ka ära sõita.
Et meil seal peol oleks ka midagi põnevat suhu pista, olin mitu päeva vaeva näinud
Küpsetasin soolast ja magusat.
See imemaitsev juustukook, mida ikka ja jälle teha üritan käitub iga kord isemoodi, sellest hoolimata , et ta kuidagi hüübida ei tahtnud a mingit vedelikku küpsemise ajal välja ajas oli ta ikka maitsev küll.

Hommiku poolikul käisime ennast Värska veekeskuses vihastamas, meie valla rahvale on tehtud kena soodustus, et meid viib buss tasuta kohale ja poole ujumise aega maksab kinni vald.
Teenindajatel tekkis eriline kadedus ja kuna meid polnud rikastatud mingi garantii kirjaga olimegi sunnitud maksma täis hinna.
Peale selle , et nad püüdsid oma majale lojaalsed töötajad olla tekitasid nad meis eriti ebameeldiva tunde ujulasse sisenedes ja sealt väljudes meie kallal tänitades, et kuidas ja mida me ikka mõtleme endast, et Värska vallaski pole sellist soodustust ka mitte pensionäridele ja meie tahame saada mingeid privileege , et mis õigusega.
Mu tütre raas sai selle peale peavalu, ta kohe ei talu inimlikku kadedust ja vaenu. See tundus lihtsalt isikliku kadeduse ajamisena.
Tulime koju, sõime kõhud täis, püüdsime asjast üle olla ja pesamunasid bussile sokutada.
Tuli välja et ei olegi esmaspäeval see buss käigus ja hakkasime siis õhtulaua jaoks torte kaunistama.
Sättisime kõik autosse valmis, et kui poisid Tartust tulevad, saab kohe autosse istuda ja rändama hakata.
Poisid tulidki ja reis võis alata, lipsasime poest ka vee läbi, et sünnipäevalapsele üllatusmuna ja tordikaunistuseks vahukoort osta.
Helistasime talu perenaisele, et nüüd hakkame sõitma.
Kohale jõudnult vaatas meile vastu kitse ja lambakari, kes siis kõik laiali jooksid, kui autost väljusime.
No lahe, meie selja taga talu väravas peatus ka politsei, mõtsime et nüüd saame trahvi, et nii paljukesi autos istusime, aga nemad olid välja kutsutud metsavarguse kahtluse pärast.
Politsei muigas meie ehmunud nägude peale, jutustas loo, kuidas nad olid ühte pulma pruuti röövima tellitud, soovis head pidu tuju ja lahkus.
Talu õuel oli meie tarvis juba köögist välja suur söögilaud taritud, perenaine tormas kohale kahe kena kirju linaga, ladus meie kaasatoodud nõudele lisaks omi ja käis aga kitsi lüpsmas jooksuga, vahepeal meid sooja piima, kitse ning lamba juustuga rõõmustades.
Pistsime toitu põske, rüüpasime maitsvat imelise maitsega kitsepiima peale ja asusime omapead õuel patseerimist.
Kempsu leidsime üles üsna pea ja üllatus oli suur, kuivkäimla kuivkäimlaks, aga see oli eriliselt vahva, põrandas oli neljakandiline auk, kuhu siis oma asjad sihtima pidi;)
Kõik aga piinlikult korras ja puhas.
Kanalal silt peal, kanala juures aias kaks rõõmsat kutsikat aias, vetsul silt peal, aidal silt peal, küünil silt peal ….
Siis saabus perenaine oma toimetustelt, einestas ka meiega veidi ja asus meile ekskursiooni tegema, lauta ja karja kööki ja majja.
Elamine on tal 5+ korras , midagi kusagil ei vedele, kõik asjad on omal kohal, toad korras ja puhtad, laut viimase peal puhas.
Magamistuba on tal teisel korrusel nagu mingist ajakirjast välja lõigatud pilt, tohutu suur voodi kauni lapitekiga, diivanitel loomanahad …
Ainult sinna üles saamine ja sealt ära saamine oli mulle veidi raske, trepp liiga järsk, justkui redelist roni.
Siis istusime kõik autodesse ja läksime naabertallu hobuste juurde.
Oh seda põnevust ja lusti, lapsed istusid küll esimest korda sadulasse, aga meie kõige pisem oli seda nägu nagu oleks sünnist saati ratsutanud.
Peretütar võttis pisikesed korda mööda enda ette sadulasse ja lustlik sõit läks lahti.
Mina aga olin nii väsinud, et ei jaksanud enam oodates istudagi
Heitsin seal seisnud lafetile pikali, nautisin looduse hääli ja mööda kihutavaid pilvi taevalael ja ühel hetkel avastasin, et mu juukseid üks hobune, kes ratsutamisega hetkel ametis polnud vaid karjamaal vabalt ringi luusis, nuusutamas oli.
Kuna üks sääsk mu käte kallale roninud oli, liigutasin veidi üht kätt ja hobune nii ehmus , et pani kapates minema kaugemale.
Üldse oli seal neid hobuseid hulgi ja elasid rõõmsalt seal oma hobuse elu , karjamaad korras hoides, hammastega ikka rohtu krõmpsutades ja vahepeal hirnatades.

Hobuste juures on karjas veel kitsepoisid ja mu lapsed käisid rõõmuga Mökit sügamas ja see lasi kõigel sel toimuda ka nagu tunneks oma endised rentnikud äragi.
Perenaine läks mu lastega ratsutamisega nii hoogu ,et tundus et ta oleks me perega kas või koidikuni ratsutanud.
Uhked lapsed, kiivrid peas, uhke hoiakuga hobuste seljas, tõeline elamus.
Mina olin nii väsinud, et enam ei suutnud ollagi.
Kui ratsutajd hobused koplisse tagasi saabusid, kaplsas varsake kohe piima imema, see oli imeline vaatepilt.
Läksime siis kahe autoga talu õuele tagasi ja siis hakkas tõeline pidu veel pihta.
Süüdati kaks lõket, üks veel eriti uhke ja võimas.
Lapsed möllasid heinaküünis nii, et kisa kostus taevani.
Hüppasid kõrgete heinakihtide otsas , kargasid sealt alla ja hüppasid alt üles.
Ronisid küüni laetalade otsa..
Mul oli hirmus vaadata.
Perenaine oli kogu aeg kohal ja võttis laste tegemistest rõõmuga osa.
Mina korjasin oma kola kokku ja püüdsin kuidagi pidu ära lõpetada.
Lapsed olid nii õhinas, et ei tahtnud veel nii pea lahkuda.
Suured poisid ei tahtnud pisikestega heina sees möllata ja istusid autos, oodates koju sõitu.
Tänasime tublit ja lahket perenaist, ladusime lapsed ülestiku ja sõitsime koju.
Kodus oli suured poisid tublid ja pakkisid kõik järgi jäänud toidu autost külmikusse, mina veel mõtsin, et jätaks heameelega selle töö hommikuks, sest mu ihuliikmed olid kui tina täis.
Ma e mäletagi sellist lahedat pidu mu lastel.
Oli vaheldusrikas ja lahe õhtu!!
Aitähh meid võõrustanud perele meeleoluka ja vahva õhtu eest!!!
Lapsepabulad on kõik põrandal reas ja magavad õiglase und.
Tore õhtu oli.