Ma tahtsin üleeile Jumala juurde minna
Aga tal olid minuga vist mingid tähtsad plaanid ja arvas vist, et mul on siin maa peal veel palju tegemist
Seda viimast arvasin mina ka, sest surmahirm ei ole ikka kuigi hea asi, mida üle elada
See oli ikka päris valus, see surmahingus, mitte füüsiliselt aga kuidagi teistmoodi
Ma ei ütleks, et mul oleks hirm olnud surma, ees aga selline abitus oli ja mingi kummaline hirm ja midagi veel
Tegin rahulikult oma igapäevaseis asju
Kütsin pliiti, pesin nõusid, valmistasin lõunaks magustoitu…
Äkki hakkas maa kõikuma ja selline iiveldus tuli peale, et hirmus
Panin kuhugi need asjad, mis sel momendil käes olid ja ma ei tea, kuidas tuppa laua taha maha istuma suutsin koperdada
Iiveldus ja maa meeletu pöörlemine jätkus
Ma ei suutnud midagi teha ega ka appi karjuda
Sest viimasest poleks olnud kasugi, sest elan teistest majadest eraldi ja mu naabrinaine on kolinud talveks ära
Telefoni haarata ei suutnud ja kui oleks suutnud, siis rääkimisega ma toime ei tulnud sel hetkel
Istusin tükk aega laua taga ja ootasin, et see jama üle läheks, vabisesin üleni ja iiveldasin, ise lauast kinni hoides, sest kartsin hirmsasti maha kukkuda, tasakaal oli kuhugi mujale läinud minu seest
Silmasin laual oma mobiili ja püüdsin temaga kuhugi helistada, näpulukku maha ei saanud
Loobusin telefonilt abi palumast
Istusin edasi ja vabisesin ja iiveldasin edasi
Siis tekkis mõte, et saab ju helistada ka nii, et näpulukk peal
112 on see number, mis laseb ennast nii valida
Vajutasin ja telefon hakkas helistama
Kuulsin ühel hetkel, et keegi räägib minuga: „Mis juhtus?“
Vastasin, et halb on olla
Kuidas see halb on
Hissand, kust ma oskan seletada, kui rääkidagi raske on
Küsis, kui vana ma olen
Kui vastasin, et 50, oli kähku mu aadressi vaja
Lubas saata auto
Ja lõpetas kõne, mõtsin mida ma nüüd teen
Tuba segamini, koer lahti, aga mina istun laua taga ja hoian lauast kinni
Ühel hetkel kuulsin, et koer väga haugub ja koperdasin ukseni
Tulid ilusad punastes tunkedes kenad inimesed, koer neid süüa ei tahtnud ja nad said kenasti tuppa
Lasid mul pikali heita , mõtsin et kuhu ometi?!
No poja tuppa
Jeerum seal ju selline segadus, riided maas, voodi tegemata, kitarrid põrandal, laudadel kõik asjad segamini, pesu igal pool rippumas ja riputamata...
Midagi ei olnud teha , häda ei andnud häbeneda
Viskusin põrandale lapse asemele , kakkusin särgi seljas, tõmbasin teki kõhu ja strateegiliste paikade peale
Õde siis tegi ise põlglikku nägu tehes mulle ekg ära, ise oma poriste saabastega mu poja toas sõkkudes ja asju vastikult jalust tõugates
Kuijutan ette, mis jutud nüüd linna peal, et milline elamine...
Järgmihe kord otsin suremiseks päeva, kui olen maja äsja üle lakkunud;)
Hiljem võtsid veresuhkru prooviks verd, mõõtsid rõhku ja muid näitajaid, mis ennast üldse ühele näpu otsa pandavale aparaadile eriti näidata ei tahtnud ja vaatasid mind
Mis mind vaadata;)
Tasapisi hakkas veri näkku tagasi tulema ja kiirabi kirjutas midagi kollasele paberile ning läks ära
Helistasin kallimale, et mina ei suuda lõunale minna, on vaja, et mulle järele tuldaks
Koperdasin end riide ja kakkusin värava poole, istusin sinna tooliga maha ja hakkasin perearstile helistama
Õekene võttis vastu ja pani mulle järgmiseks nädalaks aja
Kui kallim saabus, ei suutnud ma ennast enam hästi väljendada
Lõunat süües tükkis lusikas suust mööda minema
Tekkis tuim, tuikav peavalu, mis ikka järgi ei taha jääda
Õhtul uimerdasin kuidagi ringi ja lõpuks kui voodisse ronisin, käis kallim mu voodi otsa juures istumas ja mulle otsa vahtimas mureliku näoga
Ise öeldes , et väsis ära ja ta ei vahi midagi;)
Tõin lapse lasteaiast ära ja kobisin varakult sängi, sest pea tuikas valutada ikka hoolega
Hommik midagi paremat ei toonud, peale töökese tegemist, lasin end viia diakoonia majja näputööd tegema ja kui lõuna saabus, ei jõudnud ära oodata, millal pastor oma kõne lõpetab, et temaga koos koju saada
Peas selline tunne nagu oleks keegi mind sinna millegi tugevaga löönud
Õhtul kodus tuli välja, et kallim on auto ribadeks võtnud, sest see ammu kolises ja tegi koledaid hääli ja lapsele järgi minna ei saanud, sest mees ei jaksanud autot enam kokku panna
Vanatädi, kes samas lasteaias töötab, kus Tormi käib, kohe kõrval rühmas, oli lahkelt nõus last õhtul koju tulles kaasa haarama
Sain niimoodi eilse õhtu lihtsamalt
Kui enam ei jaksanud ringi tatsuda, sirutasin end voodi sõbraks ja olin õnnelik, et ei pea üle oma varju hüppama, lapse järele minnes
Lapseke tuli vanatädiga rõõmsalt lasteaiast koju ja vanaisa sai hoovil askeldades möödamineva tädi käest sugeda, et lapsel sellise ilmaga salli pole
Mina muidugi kustusin ammu enne teisi ära ja keegi helistas mulle 23 ajal mingi töö asja pärast
Olin ahastuses, sest ei saanud aru, mis minult tahetakse ja ei suutnud ka ärgata ja seda asja ära teha
Magasin edasi ja kui hommikul tööle hakkasin, oli see asi ilma minuta juba korda aetud
Uus hommik tõi jamasid juurde, keegi ei saanud peale minu last viima minna ja termomeeter näitas 13 miinus kraadi
Mina olin veel hädas sellega, et kogu lapse garderoob on nailonist ja polüestrist
Mõtsin, et seal külma käes on laps kohe külmast kange, kui need naftad talle ümber panen
Suure kaevamise peale leidsin mingid igivanad karupüksid ja hirmus suure mohäärkampsuni tavalistele riietele peale tõmmata
Asutasin end siis kubujusside rännakule, enne Tormiga ägedalt tülitsedes, sest ta ei suutnud aru saada, miks peab äkki nii palju riided selga toppima ja milleks ometi veel kõige peale see imelik sall;)
Kui olin lapse saanud käruga tänavale tiritud, märkasin naabreid oma lapsega lasteaia teele end asutamas, nad oli lahked ja võtsid meid ka saba peale ja tõid mind ka tagasi pärast
Uimerdasin mööda maja, lasin kellelgi ennast veel kütte puudega aidata ja hakkasin plaani pidama, kuidas saaks lapse lasteaiast kergema vaevaga kätte
Ikka on selline tunne nagu siis, kui paari aasta eest bussiga külje peal maandusin ja teistele + ratastoolid pehmet kukkumist võimaldasin
Loodan, et asjad paremuse poole end veavad või ma oma uue minaga, kel ehk nüüd peas mõni soon vähem on ära harjun
Kallim ikka narrib mind, et teadagi mis haigused need on, kus valguse ja vee kartus kallale tulevad;)
Veekartust mul pole, aga pimedas on mu kannatada saanud peal parem olla

Käisin eile hullumajas

Uurisin oma sõbra käest telefonis, et millega ta tegeleb, ütles et on jube kiire, et organiseerib festivali
Uurisin siis netist, et mis värk on ja mõtsin, et kui oma tähtsad Tartu käigud ära saavad, siis astun sealt läbi, enne koju sõitmist.
Eile peale lõunat seadsin sammud endise hullumaja poole.
Kui jõudsin maja ukseni, kargas sealt välja mu vana ülikooli kunstikabineti kaaslane ja tormas bussipeatuse poole.
Küsisin, et kas üritus lõppes ära?
Ütles, et ei, et käib edasi, aga et Jaan hakkas koledaid hääli tegema ja tema tuli tulema.
Kartsin juba, et Jaan on end üle pingutanud ja tal on midagi viga, et koledaid hääli teeb ;)
Astusin majja sisse ja mind haaras õudus.
Maja, kus olin olnud 30ne aasta eest, polnud saanud vahepeal erilist remontigi.
Kõik oli kuidagi tuttav ja samas ka jube.
Vanad mälestuse kerkisid oma jubedusega esile.
Jaaniga polnud midagi lahti, tormas rõõmsalt ja entusiastlikult ringi, korraldades ja kamandades.
Ülemise korruse seinad olid täis meeletult võimsaid maale ja joonistusi.
Ilmar Malini, Enn Tegova, Ahti Seppeti, Kristina Viina, Raivo Kelomehe, Elo Järve, Jüri Kase, Vello Vinna, Enn Põldroosi, Markus Kasemaa ja Andrus Kasemaa looming.
Kogu teine korrus oli tunglevat rahvast täis ja nende seas palju vanu tuttavaid.
Paljud tundsid mind ära, mõned ei tundnud või ehk ei tahtnud tunda;)
Asutasime end Tiina Siimetsaga saali, milleks oli endine poolkinnise osakonna naiste palat, kus omal ajal viibisid 30 naist korraga ühes suures ruumis.
Nüüd olid voodite asemel pingiread ja pillid, prožektorid, mikrofonid, kõlarid…
Sättisime end Tiinaga ühte pingi ritta istuma ja asusime vaatama ja kuulama: mis meile pakutakse.
Leidsime, et Jaan on viimasel ajal väga julgeks ja vahvaks muutunud, lausa õitsele puhkenud.
Meie ette astusid andekad muusikud ja Jaan Malin.
„Saal“ läks kaunist muusikat ja Jaani esinemisest kihama.
Naersime südamest.
Vaatasin kella ja avastasin, et aeg on niikaugel , et peaksin oma kaasavõetud õhtusööki sööma.
Väikese vaheaja saingi ära kasutada enda toitmiseks.
Eesruumis leidsin Doris Kareva ja temaga kaasasoleva koerast iluduse.
Sättisin end nende kõrvale pingile einestama.
Koerakene ronis toolile minu kõrval ja asus mu toitu nuusutama, küsisin Dorise käest, et kas võin ta koeraga oma toitu jagada.
Doris vastas, et ei tohi, sest ta neljajalgsel sõbral oli just hiljuti seedehäire ja ma ei või talle midagi anda.
Koerake aga muudkui istus mu kõrval ja vaata minu söömist kurva näoga.
Ütlesin koerale, et mul ei ole üldse kahju talle oma toitu jagada, aga perenaine ei luba.
Selle lause peale keeras koer rahulikult mulle selja ja istus maha.
Mul oleks ta majesteetliku käitumise peale imestusest toit kurku läinud.
Kus on ikka koer!!!
Minu oma Muki oleks norinud edasi ja ikka häälekalt.

Peale enda toitmist suundusin „saali“ tagasi.
Siis hakkas esinema imekaunis araablanna, Hanane Aad (Austria/Liibanon),oma araabiakeelsete luuletustega.
Inglisekeelne tõlge oli juures, nii sai ka sisust enamvähem aru, kui olime ta kaunilt kõlavad luulehelid ära kuulanud.

Pärast väikest vaheaega asusid me ette pingile Andres Ehin, Kristiina Ehin, Anti Saar.
Meeste luule ja esinemine oli vahva, aga eriliselt hinge läks Kristiina Ehini esinemine.
Olen ennegi kuulnud ta lugemist, aga telest ja isegi ise midagi vist lugenud
Tema vahetu esinemine puudutas mind väga, kaunis noor naine seisis otse mu ees, vaatas mulle silma ja luges oma tunnetest nii nagu oleks ta sõnadesse põimitud minu isiklikud tundmused.
Kuulasin andunult kõike pakutavat ja unustasin aja, et pidin mingi kell minema kojusõitvale bussile.
Helistasin kaasale ja ta mõistis kenasti, miks polnud jõudnud kodumaile.
Läksin peale koju helistamist saali tagasi ja meie ette saabus Margo Kõlar.
Esitas meile oma muusikalise pala, mis oli nii muusika kui ka helid elust enesest.
Istusin ja mõtlesin, et vot sellise andeka inimesega olen ühes klassis olnud ja isegi koos musitseerinud.
Peale Margo etteastet astusid meie ette Igor Kotjuh, Hasso Krull, Tobi Kunze
Olin äkki jube väsinud ja tundus, et Doris hakkab ka lahkuma
Uurisin, et kas nad saavad mind kesklinna viia, nad olid lahkelt nõus ja asusin siis ennast riietama ning seadma äraminekule.
Mööda maja väljapääsu poole trügides inimsummast läbi, kostsid saalist muusika helid, seal oli sättind rahva ette end mängima ansambel Kreatiivmootor.
Olin pikast päevast ja kultuurilaksust uimane ja ei tahtnud enam midagi ega kedagi kuulata.
Uksel kohtasin Matti Miliust, kellele hiljutise juubeli puhul õnne soovisin.
Kui edasi tagasi sebisin, sain veel möödaminnes paar sõna Margoga, kellega omal ajal mõnda aega ühes klassis käisime, räägitud.
Õues sättisin end Dorise autosse ja sõit võis alata.
Koerake sõbralik ja armas, pani oma pea mu põse kõrvale sõidu ajal, et eest välja vaadata
Sain kenasti Riia mäele.
Tänasin Dorist ja ta kaaslast ja asutasin end tütre poole ööbima minema.
Paar korda veel mõtsin, et ehk lähen ka Genialistide klubisse after partyle, aga siis otsustasin, et lähen hoopis koju magama.
Ja õigesti tegin: nagu mul pea patja puudutas, kustusin ära.
Hommikul eelmist õhtut meenutades, haarasid mind vastakad tunded.
See maja oli seotud jubedate mälestustega ja need isegi segasid mind esialgu festivali esinejate ettekannetesse süvenemast.
Festival ise oli kenasti korraldatud ja niipalju, kui mina nägin ja kuulsin oli kõik väga tore
Tänud korraldajatele ja esinejatele, meeleoluka õhtu eest!!!!

Ma näen nigu loom;)

Olen mingi mitu kuud ringi rännanud nii, et ma ei näe eriti midagi.
Nagu kõnniks ringi halli koti sees,hommikul panin prillid pähe ja ega paremaks maailm ei läinud, justkui hullem oli.
Telekas koguaeg reklaamiti, et Pro-optikas on kuu lõpuni 50% allahindlus.
Mul oli Tartu koguaeg asja ja läksin siis kohale ja tellisin ära ja maksin ära terve oma ühe kuu palga.
Prillidele järele minnes öeldi,et vabandame, aga teie prillid läksid kauba saadetise sees katki.
No jama, ei prille ega raha, karju või appi.
Paluti oodata ja vabandati veel sada korda ja oldi armastusväärselt kenad mu vastu.
Eile hommikul seadsin esimese asjana Tartus kohe sammud prillipoe poole, näitsik kassas kohe tundis mind ära ja ulatas mulle mu iludused kätte, karp anti tasuta kaasa ja puhastus lapp ja kliendi kaart ja puha.
Ah sa mait!!!!
Kui uued prillid pähe sain, vahtisin kaubamajas ringi ja eskalaatorist sõitis alla üks noorema poolne mees.
Mina jõllitasin, et oh sa tont, kui ilusaid mehi on;))
Tema vahtis vastu, et mis see vanamoor jõllitab teda.
Läksin siis oma uute silmadega mööda kaubamajja hängima, kaubad olid ilusad ja hinnad paistsid ka kaugelt kätte veel ilusamad.
Paganama ilus oli äkki maailm.
Jõuluehted juba igal pool väljas ja jummal kui ilus kõik on.
Mingi eriliste rikkurite pood sattus mu vaatlusorbiiti, aga ega keegi sel vanal setu mutil siis vahtida keelanud ja katsudagi ei keelatud;)
Turvamehed ja müüjad piidlesid mind küll esialgu, kui kauplusse ahne pilguga sisse marssisin, aga kui nägid, et ma midagi kurja ei tee, vaid lohisen oma pika kitasnikuga rõõmsalt riiulite vahel, kaotasid valvsuse.
Vanade prillidega öeldi, et nägin vaid 50% sellest, mida nägema pidin, mingi kiht on neil prillidel peal, mis hakkas õudse kiirusega ükspäev kooruma.
Kõndsingi siis ringi, justkui kott peas.
Ei ma tundnud inimesi tänaval ära, liinibussinumbreid ei näinud, tormasin igale bussile ligi nii, et bussijuhid olid segaduses, et kas see mutt tahab selle bussiga sõita või ei taha ja tööd tegin kõõritades nii, et silmad valusad.
Jõllitasin kuskilt prilliklaasi selgemast servast läbi, et lugeda saaks, mis ette antud.
Nüüd ma näen nigu loom;)
Ajan oma arvuti ja muud asjad toas ära, kasukas selga ja ilma vahtima.
Kuna pank võttis öösel mu viimased veeringud arvelt ära elektrimaksu katteks, võtan pudrukarbi teele kaasa, kuskil ikka saab maha istuda ja söögipausi pidada, kasvõi kaubamajas pingi peal
Üks ilus uus kohvik vaja üle vaadata, kus pidid olema kaunid maalid seintel, setu tüdrukud teevad ühes teises kohvikus süüa, neile üks mõnus pilk peale...
Kui oma kõhukese sisemise ilu olen ultrahelile ära näidanud ja bussini aega jääb, käin tiiru festivalil ka ära, kus pidi huvitav näitus olema
Paneelmajade vahel on veidi lund, ehk on ka park saanud endale talvekleidid selga.
Kõik tuleb tasa teha, mis vahepeal nägemata oli.
Oi, elu on jälle ilus!!!!

Ma käisin eile teatris

Pole kunagi nii teatris käinud, et tekib idee, kargan püsti ja lähen
Keerlesin oma igapäevases rattas ja plaanisin tänaseks tegemisi, mis tuleb ära teha, et elukvaliteeti parandada ja tegemised ära teha, mis tegemist ootavad
Kohtasin poes Piret Laurimaad ja Seppo Seemanit
Olin veel nördinud, kui kohalikud noored käitusid, kui albid, näitlejate peale näpuga näidates ja häälekalt räusates, et bää mää nää Seppo Seeman ihhihhihii
Tegin neile maurajatele veel vaikselt märkuse, et teevad Räpina rahvale häbi oma käitumisega
Tulin koju ja õhtusöögi lauas sellest sündmusest perega vesteldes, ei andnud mulle rahu see asi
Arutasime, et ehk on need näitlejad siin selleks, et Räpina rahvale teatrit tuua
Tegin neti lahti ja oligi nii : PÄRNU TEATER ENDLA, T 16.11 19:00,ESIMESED SUUDLUSED ühe armastuse lugu Räpina Kultuurimajas
Ärevus kasvas….
Meile peaaegu koju tuuakse teater ja mina vahin kodus
No raha pole ju minna
Poeg ütles, et emakene, kui sa tahad minna, ta laenab selle raha
Teater on ju tore asi ja kui on võimalus minna, siis mine
Kallim mind autoga tõrkus viimast
Ta üldse selline, et äkki ei tee midagi
Kargasin püsti, riided selga ja kakkusin minekit
Jalad esialgu tõrkusid küll, aga kui juba liikkuma olid hakanud, töötasid küll selle nimel, et rühkida rahvamaja poole
Otsustamise ja avastamise peale oli niipalju aega kulunud, et kohale jõudmine õigeks ajaks oli täitsa küsitav
Lohutasin end: et jään hiljaks, jään hiljaks
Peaasi, et kohale saan
Jõudsin rahvamajja paar minutit peale alguse kellaaega ja saali täis rahvast ootas etendust, ukse taga oli terve summ veel piletita inimesi, kes jagasid kohti, pileteid ja rahasid
Mina ka asusin nende selja taha, sellise näoga, et tulin teatrisse;)
Endla teatri mingi funktsionäär, kes koordineeris piletite müüki, märgates mind, käskis kohalikel kultuurimaja töötajatel sellele prouale, minu peale osutades, poole hinnaga pileti müüa
Mina protesteerima ei hakanud, maksin raha, hüppasin saali, istusin vabale kohale, ise veel kasukas, klõbistasin kasukvesti seljast sülle ja asusin teatrit nautima
Parim tegu ja otsus, mida ma viimasel ajal teinud olen, et end sinna raskustest hoolimata kohale vedasin
Räpina inimeste silme ees rullus lahti lugu, mis liigutas tervet saali, oli hetki, kus rahvas hoidis hinge kinni
See kaunis armastuslugu oli samas nii eluline, kui ka muinasjutuline
Elu on tegelikult ju palju keerulisem
Aga kuidas näitlejad kõik selle meie ette tõid, kuidas need tunded, mida nad mängisid, hästi vaatajateni jõudsid
See oli vapustav’
Alguses veidi sebiv vaatajaskond, tundus et mõni oli kogematagi saali juhtunud, hakkas justkui ühes hingama koos tegelastega, kelle armastuslugu laval etendati
Ma nutsin ja naersin ja tundus, et peale minugi oli saalis hulga pisarate pühkijaid
Etenduse lõppedes tormasid kõik koduteele ja mina koos nendega
Marssisin läbi karge sügisõhtu ja mul olid valed jalad;)
Need lombakad jalad, mida ma kaasas iga päev vean, olid kuidagi krapsakad ja ilma erilise valuta
Tänan ilusa etenduse eest inimesi, kes ikka kodukandi rahvast harida tahavad
Tänan Seppo Seemanit ja Piret Laurimaad, et nad eile kohalikus poes hängisid, tänan inimesi kes kellassepale raha tõid, et meil õhtul poodi asja oli
Sest ilma selle kõigeta poleks olnud mu raskes hallis argipäevas seda kaunist, meeleolukat ja mõnusat õhtut
Elame edasi, mürinal ja rõõmuga!!!

varahommikused mõtted

Me elame oma elu kui kiirrongis
Teeme oma asju ja ei süvene paljussegi
Me teame, kuuleme, loeme, aga ei süvene asjadesse, mis meid ei puuduta
Me iga päev loeme ja kuuleme, mis maailmas sünnib, kuid see ei puuduta meid ju isiklikult See on ka muidugi mingi enesekaitse
Kui kogu maailma valu endasse võtta, siis ei saagi ju elada

Viimasel kuul kohtusin inimestega, kelle saatused ja lood mind väga puudutasid, sest enamus neist olid ealt mulle kui lapsed
Mõtlesin, et kuidas ma saaksin toime kõigi nende raskustega, millega neil aastaid silmitsi tuleb olla, kui need noored oleksidki mu lihased lapsed
Haiglast koju tulles haarasid mind tunded, nagu midagi minust oleks jäänud sinna haiglasse
Tavaliselt lased selle asjal minna , mis tuleb haiglas olles ära teha ja tormad oma argipäeva edasi, seekordsed haiglakaaslased ja nende mured hakkasid mulle kuidagi eriliselt hinge

Püüan saada oma elu jälle järje peale, paremini kui enne, aga uued kogemused avardasid mu maailma, tegid mind rikkamaks ja targemaks
Arvasin seni, et olen üsna tubli, tark ja arukas, aga viimased kogemused ja muljed näitasid, kui palju on mul veel õppida
Olen tänulik, et mul anti võimalus seda kõike kogeda ja selle kõige sees isegi elada mõne aja
Püüan mõnikord oma elu kiirrongi peatada ja mõelda
Mõelda asjadele, millele iga päev ei mõtle
Mõtlen kuhu me kiirustame ummisjalu ja milleks!?

kodus

Olen nii kaua vaikinud
See ei tähenda, et mul midagi halvasti oleks
Mul on nii palju tegemist ja mõtlemist, et pole olnud mahti kirjutada
Haiglast olen kodus juba peaaegu nädal aega ja ma oleksin nagu vangis olnud
Heas mõttes
Sest maailmaga, tsiviileluga annab nüüd jälle harjuda
Kodu on vahepeal nagu isemoodi
Asjad on vahetanud asukohta ja ma ise olen nagu hoopis teine inimene
Nii, et elu on nagu uus;)
Paterdan õuel sügislehtedes paljajalu ja tunnen elust mõnu