Ma käisin kah aastapäeva vastuvõtul

Ma käisin kah aastapäeva vastuvõtul
Oma vallas
Mul oli au seal laulda, rahvamaja naiskooris
Ja mu tütreke mängis trompetit orkestris
Tore oli ikka seista lava ees ja häälitseda, kui su oma laps selja taga laval on
Püüdsin mitte väga valjult karjuda, sest mikrofon oli väga mu nina alla sattunud
Vald oli ostnud kuhja raamatuid ja sületäie roose, et tunnustada oma tublisid
Lausa alaväärsus kompleks tuli peale seal istudes ja kuulates, kui üliinimesed seal kokku oli tulnud oma auhinna järele
Sain sest kompleksist üle ja olin õnnelik, et sain lõpuks püsti tõusta pika istumise peale , andis oodata millal see raamatu kuhi laiali jagati ja igat üht hoolega paljusõnaliselt kiideti
Kuna masu aja tõttu süüa ega juua ei pakutud, oli üritus peale aktust läbi ja rahvas jooksis laiali
Mina mõtsin et kohvik oleks võinud seks korraks ikka lahti olla, minagi võtsin kohviraha ilma asjata kaasa
Sain sest rahast kenasti lahti, sest mu nimekaimust koorikaaslasel on 35 kana
Ja ta tõi mulle taas karbi täie mune
Ta käibki kooris laulmas alati seljakotiga, et kaaslastele mune piima ja kohupiima sümboolse tasu eest jagada
Üks ütlemata töökas tubli ja tore naine
Sõidab iga ilma ja aastaajaga kilomeetreid maha, et tulla rahva majja teistega laulma tantsima
Endal pikad rasked tööpäevad ja kodus loomad
Koju jõudes lõime värskelt saadud munad kõik pannile ja saime hea pidupäeva prae
Olin sest üritusest nii väsinud, et magasin mitu tundi
Ärgates avastasin, et on aeg end teleka ette seada presidendi vastuvõttu vaatama
Võtsin ka lahti kommentaariumi, kus peitsin erilisi vingujaid ja ropendajaid
No inimesed pole kunagi ka millegagi rahul
Minule meeldis see vastuvõtt:

minule meeldis,
et kallite lillede asemel oli seina peal salat
minule meeldis, et nii palju oli rahval seljas rahvariiet
minule meeldis, et laval olid ägedad mõnusad lõvid
minule meeldis,
et rahvas kutsuti kohe kenasti kaetud lauda ja keegi nende kaussi ja klaasi kaameraga ei sihtinud
minule meeldis,
presidendipaari riietus, presidendi kõne ja nende kena tants
minule meeldis,
et kutsutute seas oli minu lapse klassijuhataja ja eesti keele õpetaja
minule meeldis,
et mu lemmiknäitleja ja peresõbra Hertaga juttu aeti
minule meeldis,
mis ta südamest ütles
Uurisin veel netilehest pildigaleriid ja olin meeldivalt üllatunud-
iga aasta on mõnitatud ja pildistatud üht tubli kirjanikku ja ta kena abikaasat
See aasta tema kaasat otseselt pildil ei ole , ta kaunid juuksed vaid paistavad kaasa selja tagant
Olen ka korpulentne ja jube oleks, kui keegi mu rasvavolte siis üles pildistaks, rahvale näitaks ja neid siis igaüks kritiseeriks
Seekord see nõmedus on ära jäänud.
Ilus sünnipäev oli?!
Kuidas Sinul läks?

reedesed tuisuilma mõtted

Kui mu lapsed väikesed olid, elasin sellises pommiaugus, et leibagi polnud poes iga päev saada
Vastlakuklitest rääkimata
Mäletan, et tegin lastele valekuklid saiast ja hapukooreželeest, sest poes ei olnud isegi pärmis vahukoorest rääkimata
Nüüd kui kõik on poest saada ei viitsita sinna minnagi et oma lastele miskit valmistada või tuua
Olen alati püüdnud oma peres tähtpäevi tähistada, võimaluste piirides , aga mitte ära unustada
Kasvõi päev hiljem siis, kui miskit ununes
Mäletan , et kui üks aasta mu tütar vahtis imestunult kalendrit, et kas ta sünnipäev on 16ndal
Avastasin öösel, et lapsel oli sünnipäev, olin oma elukiiruses selle pidamise unustanud
Tormasin siis bensukasse keeksi järele
Nii oli ka nüüd, et tütar pidi oma lapsele kukleid tooma vastlapäeval, aga ei saanud õigel päeval poodi, aga järgmisel päeval ei toonud ta ei vahukoort ega kukleid
Sest ta arvas, et kolme aastane ei saagi ju aru mis asi see vastlapäev on
Sõin üksi hernesuppi ja kurvastasin, et järjepidevusel auk sees
Vähemalt kelgutamas ta temaga käis
Lugesin õhinaga Underit ja telekatki mitu päeva ei vaadanud
Nüüd aga olen talvepuhkuse asendaja ja 9 tundi arvutis rahva ullusi lugemas, õhtuks on nii silmad väsinud et ei jõua enam midagi lugeda
Vaatan enne uinumist kahju tundega raamatu poole, mis ootab öökapil ja uinun , ilma et teeks teda lahtigi
Tütreke kolib ennast oma asjade ja lapsega alumisele korrusele elutuba magamistuppa, kus enne elas ta vanem vend ja loobib sealt raamatuid välja
Nüüd on mu elamine täis raamatuid alates trepikojast

Ja riideid
Ma ei tea miks peab mõne inimese majas olema nii palju riideid
Kui mina laps olin siis oli mu kapis paar kleiti kostüümi ja natuke pesu
Nüüd on kõik kapid, seinad ja laealused riideid täis, aga selga pole midagi panna

Olen tõeline rott
Ära ei raatsi midagi visata
Uusi soetada ju ei jõua ja vanu ära visata ei raatsi
Nii elan nagu igaveses garderoobis
Või nagu ülekuhjatud riidepoes
Kallim ütlebki, et kuna lapsepõlves oli mul vaid kaks kleiti, olen nüüd pulsti haige?!

mõni asi on äärmiselt vastik

Ma tunnen suurt rõõmu kui keegi millegi toredaga hakkama on saanud, midagi loonud või mingi tubli teo teinud
Aga kurvastan südamest kui loen kuidas on inimesi kes neid siis halvustavad nende tegemisi maha teevad ja pahaks panevad
Kui setumaal lasteaeda asutasin, oli hukkamõistjaid palju, kaasa aitajaid nagu polnudki
Nii on ka muude asjadega, ma kohe ei taha lugeda neid arvustusi mis kirja pannakse ja kommentaare kellegi raamatut või tegu kritiseerimaks
Ma ei saa aru miks inimesed nii õelad on?!
Käisin oma setumaa korterit vaatamas, sain sula selge shoki
Mu asjad ja riided olid laiali pillutud , osa asju kadunud
Keegi tark oli leidnud, et kuna ma seal ei ela, siis võib sinna sisse minna ja kogu küla ka kutsuda mu asju sortima laiali jagama.
Lihtsalt vastik, kui keegi su pesus on sorimas käinud
Üks kapp oli mul kunagi maast laeni täis õmblemata kangaid, need olid kõik kadunud
Kapid olid tühjaks loobitud ja asjad nurka hunnikutesse laotud
Kasukad põrandal jalge alla tallatu jne
Lihtsalt hirmus
Tõin ära asju nii palju kui sõiduautosse mahtus aga tunne on selline nagu mind oleks röövitud

Armsad sõbrad ja sugulased , kes Te loete mu päevikut!!!

Kas Te olete lugenud seda Sirje Kiini Marie Underit ja kui olete, mis Teie arvate sest raamatust, kas olete minuga päri või vaidlete vastu?!

Ma lubasin enne mitte blogi kirjutada, kui raamat läbi on, aga ma ei saa olla mitte jagamata oma tundeid ja mõtteid mis tekkisid raamatut lugedes
Olen siis tükk aega olnud Marie Underi ajas tänu Sirje Kiini monograafiale Marie Underist
See on kõik ses raamatus nii huvitav ja samas nii inimlik
Mulle meeldib, ses teoses see ausus ja lihtsus, kuidas kõik kirja pandud, et pole midagi kiivalt varjatud ega ilustatud, aga samas on kõik nii lihtne ja inimlik, nüüd ma tean, milline luuletus on või võis olla kellestki või millestki inspireeritud, kuidas kujunes välja luuletaja tee, ta elu, ta hing…
Ajakirjandus süüdistas Sirje Kiini kuulsa luuletaja elu labastamises ja liigses intiimsuste rahva ette tirimistes, ma ei ütleks nii, et see õige oleks
Eks igaüks loeb välja vastavalt oma rikutuse tasemele?!
Kes kunagi pole armastanud ja kirge tundud ja vigu teinud, see polegi elanud?!
Nii saamegi teada sest raamatust, et luuletaja on samasugune inimene, kui kõik teised ja vaata veel enamatki, et julges täiel rinnal elada ja seda kõike ka kirja panna, muidu meil ei oleks nii kauneid ridu päranduseks jäetud ja me ei teaks kuidas kujunes välja kirjanik, milline oli tolle aegne kirjanduselu
See raamat on korralik ja ulatuslik kirjanduslik uurimus teos, loogiliselt ja ladusalt kokku pandud, hea lugeda ning jälgida Marie Underi ja ta kaasaegsete käekäiku, kirjanduslikku ja poliitilist tegevust, kenasti illustreeritud fotode , dokumendi ja käsikirja näidistega
Mõni üksik lõiguke Adsoni päevikust Adsoni ja Underi intiimelu puudutavate sisse kannetega on ses uurimuses ära toodud, näitamaks kui põhjalik arhiivipidaja Adson oli, aga seda väikest lõiku esile tooma ja rõhutama hakata ning Sirje Kiini tööd halvustada, on minu meelest piiratud ja labane käitumine?!
Teos on väga hästi koostatud ja samas ka väga mahukas, pea 900 lehekülge ja kui sealt lugeda vaid välja selliseid asju, ütleks et selline lugeja on ise madal ja labane?!


Sirje Kiin on samm sammult lugeja ette toonud Marie Underi elu ja kujunemise ja tegevuse nii haaravalt, et unustad end lugema, kaod justkui sinna aega ja kui ei jaksa enam lugeda, näen veel unes loetud seiku ja luuleridu
Puhkan veidi ja asun õhinal jälle reisile
Reisile tänu Sirjele, Marie Underi aega...

Minul on täna sünnipäev

Ei veel ei ole, aga ma sain täna kätte oma ihaldatud kingi
Sirje Kiini monograafia Marie Underist
Juba varahommikul uurisin telefoniteel raamatupoest, kas tellitud raamat juba mind ootab ja ukerdasin lapse ja kelguga üle hangede talle järele
399 krooni maksis see kink
Panin ahju tule, pakin raamatu tapeedist pidžaamasse, et kalli hinnaline kingitus kaisus viga ei saaks ja rännak Underi kaasaega võib alata
Kuna ma katkestasin ennast selle ukerdamisega päris ära, siis ma midagi muud nüüd tükk aega ei tee, kui olen voodis oma kingitusega
Näeme siis, kui olen sealt reisilt tagasi!!!
800 lehekülge kopikatega on see reis
Olge terved!!!

Leidsin netist täna Epp-Maria kodulehekülje

Imetlesin ja uudistasin, lugesin ja rõõmustasin, et selline kaunis ja põnev inimene Eestis on ja elab ja tegutseb
Ahmisin ta pilte vaadata ja uurisin ta kohviku saamislugu ja jälle pilte
Tartu linnas oli üks ilus vana maja ripakil tükk aega enne kui sinna kallis hotell tehti, ütlesin oma kunstiõpetajale et mul nii kahju, et mul pole nii palju raha et seda ära osta ja korda teha
Ta küsis, et mida ma seal siis teeksin, kui keegi mulle sellise maja ostaks
Ütlesin, et teeksin sellise kohviku, kus on võimalik musitseerida, näitusi korralda, töötubasid teha, toitu valmistada , lihtsalt kokku saada
Nüüd on mu soovunelma paljud kunsti ja teatriinimesed täide viinud
Mõtlesin, et selline koht võiks olla, juba siis,kui olin teismeline ja sealses majas oli raamatukogu ja juhataja seal kammerõhtuid korraldas luule lugemisega
Ja kui see maja tühi ja räämas oli mõtsin, et oleks mul ometi raha, mis ma seal kõik teeks
Juu sis mu mõtted nii laokil seal Taara linna õhus ripakil, et tublid ja edukad mu mõtted üles korjasid ja teoks on teinud;)
Minul jääb vaid üle neid netist vaadata ja nendega koos rõõmustada
Sest Haapsallu ma ju ei sõida ja Tartus näitlejate kohvik on ka nii harva lahti, siis kui mina Tartusse satun, on kohvik kinni
Maailm on imeline

Ma avastasin enda jaoks e-raamatukogu

Ja kui mahti on, muudkui loen
Järjest võtan tähestiku järjekorras
Ja loen ja loen ja loen, olgu luule või proosa
Mõned asjad on veidi ehmatavad, et need netis üleval on
Aga see on vist tänapäeva värk , et ei häbi ega au tunnet enam mõnel
Aga ma saan laenutada lugemist ilma, et ma peaks kodust välja minema
Ma ei saagi sinna linna raamatukokku, teed on kõik hangedes ja ma jääks oma ratta või ratastooliga kohe värava taha kinni
Kallim mind raamatukokku ei vii ja mulle ka raamatuid ei laenuta, ütleb et loe neid, mis sul kodus on
Aga neid olen ma juba 100 korda lugenud
Selline isu ja janu on uue ja põneva järele
Nii ma siis, kui midagi asjalikku enam teha ei jaksa, lähen raamatukokku, teen lehekülje lahti ja mõtlen ennast sinna õdusasse tuppa, mis seal e-raamatukogu avalehe pildi peal ja valin järgmise tähe
Mu kodused eriti ei tea, kunas ma tööl pean olema ja ei süvene ka sellesse teksti, mis mul ees on , niiet kui ma arvutis olen , hiilivad nad mööda tuba, arvates et teen tööd
Aga mina olen läinud hoopis raamatukokku;)
Natuke harjumatu on et raamatut kaissu ei saa võtta ja laua taga sirge seljaga istuma pean ja näppu järje vahel hoida ei saa
Aga põhiline on see, et ma oma lugemishimu rahuldatud saan ja keegi ei tea mida ma loen, vähemalt need raamatukogu mutid ei vaata mind oma ilmeliku pilguga , et näe see loeb selliseid asju…..
Kuigi jah keegi ikka võib vaadata, mida ma loen aga seda pole näha;)
Kui m vahel linna isa juures ööbin, siis võtan neid raamatuid, mis mu emake kokku elu jooksul on tassinud, hunnikute viisi kaissu, lehitsen ja nuusutan, loen mõnda juba mitu korda, vahetan neid ja panen riiulisse tagasi, et järgmine kord oma rituaali korrata
Teen õhtul enne magama minekut aseme ära nii, et padja kõrvale panen kuhja raamatuid
Siis on nii hea isaga köögis teed juua, kui tean, et voodis ootavad mind raamatud…

Seniks kuni isa juurde külla ei saa, olen aga e- kogu lugeja…
Teen lehekülje lahti , mõtlen end sinna mõnusasse tuppa ja tugitooli, aurav teetass ees ja lähen kodust ära;)
Mul oli kunagi sõber, Jüri Bärg, olgu muld talle kerge, kes tuttavate ja sõpradega kohtudes ei küsinud kunagi, kuidas sa elad vaid, mida sa loed....
Mida Sina loed?!
Minul on pooleli juba mitmendat päeva Meelis Friedenthal`i „Kuldne aeg“