Täna oli mõnus päikseline talvepäev, kuid nähtamatud varjud kõndisid minuga kaasas siiski

Nagu sa hea lugeja tead , käin kolmapäeviti suures linnas ratastooliga tantsutuure tegemas
Sel korral jäin ka neljapäevaks linna, tütrel oli vaba päev ja ta andis mulle ka siis ühe vaba päeva, ei pidanud kohe peale ratastooli tantsu hommikul varakult tagasi kiirustama
Kasutasin vaba päeva mõnuga: käisin sõpradega „Auras“
Olen viimasel ajal leidnud endale puuetega naiste hulgast kenasid sõpru, lihtsalt bussist ja tänavalt, mitte ainult oma ühingust.
Olin ühe sõbra pool kolmapäeva öösel külas, avastasin et mulle meeldivad ka samad asjad kui temale, tuterdasime siis kahekesi mööda tema kodu ja vestlesime mõnusalt, vahepeal tegin oma arvuti tööd
Hommikul tuli tema klassiõde keskkooli päevilt meile bussi peatusse vastu ja kolmekesi koos rändasime ujuma
Mõnus oli üle hulga aja vette saada
Bussini aega parajaks tehes helistasin ühele oma noorepõlve sõbrale, sõpra polnud kodus ja telefonile vastas ta eakas ema, hästi raske oli aru saada ema jutust, et miks ma ei saa ta tütrega rääkida ja kuhu see oli siis momendil läinud
Vanadus
Sellest ei pääse me ju eegi
Mu vanatädi, kes oleks 13.juulil 99 aastaseks saanud, läks Jumala juurde 7.jaanuaril
Saan aru küll , et me pole igavesed ja kõigil saab kunagi aeg otsa, aga kurb on ikkagi
Et mida vanemaks me saame, tõmbub sugulaste ja sõprade ring aina koomale
See vanatädi oli hästi imeline inimene, hästi haritud ja üldse kena naisterahvas
Saatus oli ta jätnud üksikuks, kavaler jäi sõtta ja tädi Liis elas aastaid kahekesi oma õega, kes sai traagiliselt surma
Sellest kõigest hoolimata oli temaga meeldiv suhelda alati
Kui talle vanadekodusse helistasin, kus ta elas kuni lõpuni, oli tema jutt ikka intelligentne ja meeldiv kõrgele vanusele vaatamata
Ta luges lehti ja vaatase telerit , kuulas raadiot
Omal ajal oli Liis ajakirjanik ja huvi ajakirjanduse vastu tal ikka püsis
Tegelikult oli tädi Liisu nimi Elisabet Falkenberg, kui esimese Eesti ajal nimede eestistamiseks läks, sai temast Liis Kullimäe
Hiljem Soome sõites, kahetses ta väga nime muutmist, aga polnud vist enam midagi teha
Mul olid tädi Liisuga hästi lähedased suhted, olin talle kui tütre eest, keda tal polnud, kuigi viimastele aastatel suhtlesime harva
Tema õpetas kuidas lauas käituda, kuidas süüa , riietuda, ennast pesta; mitte kamandades vaid eeskujuga ja taktitundeliselt suunates
Kui õppisin õpetajate seminari sisseastumiseksamiteks 75ndal aastal, elasin tema talus ja selliseid toredaid päevi sooviks kõigile oma headele sõpradele
Tunnid ta kaunis aias , vestlused söögilauas, jalutuskäigud aasal ja metsas
Iga päev laual valge puhas lina, söögitoas kus ma ka magasin mõnusas tigudiivanis lopsakate toalillede keskel
Kui aastaid hiljem pedagoogilises instituudis koolitustel käisin, Tallinnas Liisi juures tema pisikeses Tallinna korteris ööbisin, tundsin end kui kõrgema klassi daami seltsis
Kuidas oli laud kaetud, voodi üles tehtud!!
Hommikuti oli mulle soe vesi tehtud, et saaksin enne kooli minekut ennast pesta
Pärast kooli oli jälle toit valmis ja laud kaetud
Ta uuris alati millal koolituse lõpetan ja kuidas tagasi jõuan, kuidas mul läks, mida ma juurde õppisin, kellega suhtlesin…
Ühesõnaga elas kaasa mu tegemistele
Kui ta hiljem kasupoja juures Mustamäel elas ja ma ei osanud pealinnas uues situatsioonis liikuda , võttis vaevaks tulla minuga kooliteele kaasa, et näidata kuidas liikuda trollide , busside, trammidega
Ronis aga trollist bussi ja bussist trammi, minu ees , et näidata kuidas asjad käivad
Kõike seda viisakalt, rõõmsameelselt, vahvalt tehes
Sellise hea sõbra , sugulase omamine on tõeline kingitus

Elu on siin Räpina kandis päris põnev
Tütar otsustas töölt ära tulla, sest see töö mis ta teeb praegu on talle vastik
Saan aru küll
Haritud kenale noorele neiule teiste sodi koristada ja lasta ennast igal matsil valimatult sõimata käib ikka au pihta küll
Aga elama peab ju millestki ja töötama peaks ka kusagil
Ja maksud peab saama makstud jne
Muusikat ka ei saa tänavanurgal teha kaabulotut tänavale visates, sest külm on ju
Ja kes siin ikka raha viskab isegi kitsas käes
Ostan uue koti kartulit köögi nurka ja kui midagi enam ei ole, saab keeta praadida hautada küpsetada mingit möksi sest kartulist,
;)

Käisin täna külas, mu üks sõber on raske haiguse kütkes
Viimasel ajal ma tihti muud ei teegi, kui käin oma kalleid sõpru teele saatmas kust enam tagasi ei tulda või voodiveerel kätt hoidmas
Mees nimetas mind sarkastiliselt surmaingliks
Mida ma saan nüüd küll oma kalli sõbra heaks teha!!?
Olla vaid rõõmus ja rõõsa
Kui minul olid kord rasked ajad, aitas ta mul marju korjata ja kui oli kitsas käes , seisis ta mu väravas kui ingel kahe pungil toidukotiga
Olin täna kaua ta juures, püüdsin olla talle toeks, kohendasin tekki, ulatasin rohtu, olin lihtsalt olemas
Andku Jumal talle täna kerge ning lühikese öö ja mõnusa une
Ta ütles, et ööd on nii pikad
Homme lubasin minna viia mingit head süüa, teha putru ja kalasuppi
Annaks Jumal talle tervist ja jaksu ning mulle jõudu olla ta toas homme jälle teine päike
Aga praegu on tunne , et tahaks minna kurbusest lumme ninuli röökima
Ma ei tee seda
Võtan oma magusa tee, poen teki alla ja luban endale lugeda luulet
Ma teen seda omas toas üksi ja valju häälega
See kosutab mu vaimu
Piiblit ma miskipärast lugeda praegu ei taha
Aga ma usun, et homme tuleb parem päev

Varahommikud on siin tegusad

Kes pusib kooli poole, kes tööle
Esimene äratus laulab kolmveerand viis, järgmine kell viis, kolmas pool kuus, neljas kell seitse ja viies pool üheksa
Pere praeguse koosseisu kuues liige ärkab, siis kui ise tahab, tema on nii pisike, et ei käi veel ei lasteaias ega koolis
Peaks tegelikult tedagi hakkama harjutama kell seitse tõusma, sest kui ta kolmeseks saab, tahaks ikka lasteaeda panna
Vahepeal me lasteaias ikka käime, kui mul on aega ja tervist, kolmapäeviti beebimuusikas.
Kui aga lasteaedades sellised inimesed töötavad, nagu mu tütre blogist http://mmurca.blogspot.com/ võib lugeda , siis ei tahakski last lasteaeda panna.
Mina, kes ma eluaegne lasteaednik olen, peaksin asja ju mõistusega võtma
Ma olen alati öelnud, et lasteaed on lapsele väga kasulik koht alates kolmandast eluaastast ja mitte mingil juhul ei tohiks enne kooli üheks aastaks last sinna viia, vaid ikka varem
Aga kui sul pole valikut, kui lasteaed kus su laps käib, meeldib su lapsele ja on elukohale lähedal, on jama kui peaks hakkama last kuhugi mujale vedama , kui sealsed õpetajad on ebaküpsete sotsiaalsete oskustega
Minul pole üldse valikuvõimalust, sest meie linnas rohkem lasteaedu polegi kui see üksainuke
Esimene mõte oli ennast sinna tütre lapse lasteaeda kohale vedada ja kord majja lüüa, aga ma kardan, et see teeks asja hullemaks
Teine mõte oli helistada juhatajale
Lõpuks otsustasin, et ma ei tee midagi, sest tütar lubas, et oskab selle olukorraga ise intelligentselt toime tulla

Käisin kolmapäeval jälle Tartus tantsimas ja eile ennast oma arstile näitamas üle hulga aja
Tagasi tulles trehvasin ühe vana kohviku tuttavaga ja jalutasime juteldes koos Riia mäele
Ta kurtis oma kurba saatust, kirus Eesti riiki ja küsis kas mul ka midagi kurta on
Selle peale mis ma tema elust kuulda sain, oskasin vaid öelda, et mul polegi midagi kurta.
Kartulikott on köögis nurgas, kapis natuke kuivaineid ja nuudleid(abist saadud ja kummalise maitsega, mille pärast neid küll kõik süüa ei taha), kelder moose täis, lapsi niipalju, et vahel ei oska kokkugi lugeda, lapsed on terved, kui väikesed nohud välja arvata, mees ka alles, esimesel kuupäeval tuleb jälle väike palgake arvele, võlgu pole võtnud, et peaksin nende pärast muretsema, pank maksab mu maksud, sest olen talle sellise käsu andnud, tervis on niimoodi korras, et mõni päev annab isegi hõisata, mida sa hing ikka veel tahta võid.
Kuigi täna teevad mu jalad minuga kurja nalja, nagu sada kurja päkapikku oleks seal sees ja koputaksid kirkaga, sest see pikk jalutuskäik nendele „päkadele“ ÜLDSE EI MEELDINUD, olen ma ikka õnnelikum ja paremas seisus, kui see kohviku tuttav, kelle mured kui mägi mu silme ette manati.
Täna õhtul leidsin, et nälg on küll meie majast kaugele marssinud, sest mu imemaitsev leivasupp tükib käest ära minema ja kellelegi ei tüki sisse
Pane sinna peale kas piima või maitsvat kastet, ikka kirtsutavad nina, ise ma seda vitsutada ei või, sest ülekaalu on nii palju, et jagu saamiseks peaks vist sada aastat nälgima;)
Kuigi vist on seda ihu veidi vähemaks jäänud, kui uskuda Maarjamõisa polikliiniku kaalu ja sineli nööpe pole ma kah mitu aega pidanud uuesti õmblema;)
Muidu oli nii et kui end veidi selles liigutasin, tulistas mantel nööpidega kui püssist, valimata sihtmärki
Rõõmustada pole veel midagi, sest üleliigseid kaasaskantavaid täis veeämbreid on ikka kolm ja pool kogu aeg kaasas, ükskõik kuhu ma ka oma ihu ei veaks
Proovi ronida kolme täis vee ämbriga trepist üles ja alla, või liikuda tänaval, jube raske, aga mina kannan neid koguaeg oma naha vahel
Mitte kaks üleliigset täis veeämbrit, vaid kolm ja pool!!!
Olen umbes sellisest kaalust kord juba jagu saanud
8 kuud läks aega ja kaks aastat ka püsis
Aga siis ma olin noorem ja käisin iga päev tööl, tantsisin ja laulsin ja jooksin ja jalutasin lastega, ronisin üles igast mäest ja alla ka;)
Nüüd ma tööl ei käi, teen hommikul silmad lahti, koperdan kaks sammu üle toa ja olengi tööl
Nädalas korra käin memmedega tantsimas, aga sinna pole ammu saanud kohale minna, sest kord pole last kuhugi panna ja kord olen tööl või ise nii tõbine, et ei tule sängistki välja
Ratastooli tantsule ka pole nende ülesloetud põhjuste pärast mitu korda läinud
Mulle meeldib liikuda inimeste hulgas, kodus istumine teeb nüriks ja paksuks ka, nagu juures olevat pildil näha on, mida te siin mu teksti lugedes õnneks ei näe
Aga selle suhtlemisega on üks konks, mina kes ma olen enda arvates ime armas inimene, minuga seda arvamust paljud minuga suhtlejad ei jaga ja seda ka valjuhäälselt välja näitavad
Ja nagu mu tütar ütleb, on mõned inimesed ebaküpsete sotsiaalsete oskustega
Olen küll palju selle üle pead murdnud, et miks mina ometi nende harjutus vahendiks tükin tihtipeale olema, ma lihtsalt ei tea
Ükskõik kus kollektiivis ma liigun, leiavad nad mind üles, et oma oskusi just minu peal harjutada
Mõne olen ma paika pannud ja saanud endale eluaegse liitlase, mõnega jäängi vist elulõpuni piike murdma
Mu elu ülesanded numeroloogia järgi pidid olema: olla kannatlik ja kaastundlik, ohverdada teiste heaks, aidata teisi , arendada avatust, õppida andma, jagada maailmale kunstiandeid jm, harjutada omakasupüüdmatust, mõtelda universaalselt.
No appi küll on ülesanded antud
Iga kord kui on mingi raske situatsioon ette tuleb, siis võiks kuskil tuli põlema minna kirjaga, et Marju see on nüüd su elu ülesande jama ja pea vapralt vastu
Aga ei lähe, pärast kui jama üle elatud, jalad ja käed värisemast ja süda puperdamast lakanud, süda rahulikult lööma hakanud, tuleb meelde, et oot, oot see oli see eluülesande värk jälle
Kuna olen vastu pidanud juba peaaegu poolsada aastat, tundub et mu ülesanded veel täidetud pole.
Kui Sa nüüd armas sõber või muidu juhuslik blogides uitaja, oled viitsinud lugeda lõpuni mu heietused, siis saad nüüd "preemia"
Natu aja eest algas uus päev 14. veebruar
Head sõbrapäeva!!