esmaspäeval sai jälle maalitud

Ostsin kunagi taaskasutuskeskusest ühe suure tsaariaegse taldriku ja see sai sii nüüd ka uue kuue

Mu bloggisõber Kaja rääkis oma viimases bloggis aususest

Kui täna hommikul bussi läksin ja pistsin pihutäie kahelisi bussijuhile pihku,
ei lugenud ta raha üle , vaid rõõmustas, et nüüd on tal peenraha.
Pistis nad niisama käpaga karpi puśeriti.
Sõit käis pulmalaulude saatel, kus laulis kord Orumets, kord Boris Lehtlaan ja Ivo Linna
Bussijuht lõi aga ise takti ja oli jube rõõmsa olekuga
Iga nurga peal ta peatas, igat inimest ta tundis ja tervitas
Minulegi ütles, kes ma bussile hilinesin, et ta tahtis juba ilma minuta ära sõita, ise mõnusalt muiates. Imestasin ta enesekindlust, sest pole ma üldse igapäevane sõitja . Üks memmeke, kes Põlva piiril bussist lahkus, tänas bussijuhti toreda sõidu ja meeleolu eest..Minu kõrval istuv papi koputas rütmi oma jalutuskepile sõrmedega ja noogutas kaasa tuttavatele lauludele.
Rahvas läks kõik kaasa bussijuhi vahva oleku ja rütmikale muusikale
Kui sellest päevakeskuses rääkisin siis, kõik arvasid, et see mees oli kindlasti purjus ja kuidas ta raha ei lugenud, et inimesed on ju nii ebaausad
"Juu se mees oli purjus, et tal ükskõik oli "
Olin nördinud, tahtsin jagada oma vahvat kogemust ja teised kallasid oma musta maailma vaatega minu rõõmsa kogemuse üle kui solgiga
Ikka ja jälle põrkun ma kokku inimestega, kes ei usu, et inimesed on ilusad ja head.
Mina ikka tahan veel uskuda
Kas ma olen rumal?

mõtted pühapäevast teisipäeva

Pühapäeva hommkul ärgates avastasin, et niisama suhu pistmise toitu polegi terves majas. Ja süüa teha ka ei saa, esiteks pole eriti millestki teha, makarone soolaga saab keeta, neid on veel palju ja teiseks on pliit katki.Küpsetasin Rasmuse mardilaadaks küpsiseid ja ühel hetkel sai ahi otsa, viimased said veel puupliidil pannkoogi pannil pruunistatud, aga neid enam laadale saata ei saanud.Kuskil on mul ka gaasipliit, aga selle peab kokku korjama ja üles panema, seda ma ise ei oska ja mees ütleb, et küta puupliiti.Poisid praadisid eile õhtul kõik leiva ka ära, niiet moosileiba ka ei saa süüa tee kõrvale.Pean riidesse panema ja minema kuuri puid lõhkuma ja tuppa tassima, kui süüa tahan.Loodan ikka, et mõni mees üles ärkab ja ise selle meestetöö ära teeb.Keegi ütles, et olen väga seltskondlik.
Ma ei tea kui seltskondlik olen, tegelikult ma kardan seda töötu tüdruku depressiooni, et ei tule voodistki välja ja ei pane riidessegi, seepärast vist rabelengi nüüd ringi
Kodus istudes tunnengi end kuidagi halvasti.Kodus on muidugi jube palju teha, aga siis tuleb selline tunne, et nüüd peaksin meeletult pingutama, et oma leiba ära teenida ja kodus istudes tuleb peale ahastus, et kui palju oleks majas teha, aga raha ei ole ja pole ka tulemas, siis lihtsalt vist põgenen
Ja kui on mõni päev kui olen terve päev kodus, siis olengi kas teki all või arvuti taga
Eile kui Põlvast keraamika töö päevalt tulin, sain peavalu muredest, mis mulle kaela valati. Õhtuks peale mõnda telefoni kõnet olid probleemid nagu lahenduse saanud, aga esimese hetkega oli tunne, et ma ei sobigi inimeste hulka, et ma peaksingi koju istuma jääma ja mitte üldse mitte kuhugi minema.Tänaseks on meeleolu veidi parem, aga ripendan ikka justkui ahasveeru serval
Kui selliseid inimesi nagu üks tõlkekirjanik, kes mul hiljuti külas käis ja mõned üksikud sõbralikud inimesed ja mõned mu sõbrad välismaal, kes vahel ka kirjutavad, ei oleks, oleksin ma poole vaesem ja õnnetum. Mõnda sõpra saan vaid jälgida kaugelt läbi bloggi, sest minukesele pole ju midagi isiklikku kirjutada. Jaan Pärnamäe( see tõlke kirjanik) on imeline inimene, temaga on kerge ja mõnus olla, kõigest vestelda arutada ja üldse koos olla. Haritud inimesena on ta ka väga haritud vaimuga ja asjad mida mina sõnastada ei oska, paneb ta momentaalselt sõnadesse. Kui ma millegagi kohmakalt alustan, saab tema oskuslikult lause lõpetada nii et mu mõte saaks justkui vormi ja vaimu juurde. Tema ütleb selle peale, et oleme hinge sugulased. Mu tütar ütleb selle kohta, et sellist juttu ajavad noored targad mehed, kes tahavad naisele külge lüüa See pole õige, sest ma ei saa seda meest kunagi võtta isasena, ta ongi kui minu vaimu pikendus. Olen mitu päev püüdnud ta kingitud raamatuid lugeda aga paarist lehest kaugemale ei saa Panen jälle ära ja luban endale, et homme olen tublim
Üks mu sõber küsis kirja teel, kas olen tööd leidnud. Ei ole leidnud ja pole ka eriti otsinud, sest ma isegi ei tea, mida tahan ja oskan
Vahel on tunne , et ma ei tahagi kuhugi tööle minna, sest ma ei kõlbagi kuhugi, sest ükskõik kuhu lähen, tekivad kohe arusaamatused ja tülid.Meie ühistu esimees jõi meie ühistu rahast 30 tuhat maha ja uus esimees kukkus kohe mind kamandama, et ma ei tohi kellegagi rääkida ja kuskil käia ja ma ei tea mis ma veel valesti teen. Kui kellelegi oma asju räägin, keeratakse need pea peale ja tagasi tulevad mingid jamad.
Kui linnavalitsuse oma asju ajamas käisin, küsiti kuidas edenevad ühistu asjad, kui ütlesin, et on tunne, et ei edene ja minuga nagu ei arvestata, kuigi olid kokkulepped, et hakkan pidama ühistu poodi bussijaamas ja kui meil käisid koolitajad ja küsisid, et kui kaugel on meie poe asjad, ütles see uus tulevane esinaine, et meil ei ole Räpinasse müüjat ja kui hakkasin küsima, et kuidas palun, et mina pidin ju müüjaks hakkama, siis tehti nägu, et kõik on kurdid.
Nüüd on sõda lahti, et mina käin linnavalitsuses kurtmas, et minust tahetakse lahti saada.
Üks mingi psühhopaat ahistab mind seal ühistus, kogu aeg tükib ise minu kõrvale ja nüüd on hakanud kurtma, et tal on minuga ühes ruumis raske olla, kuigi on asi hoopis vastupidi. Mina lähen kohale, olen sõbralik, ei tülita kedagi , teen vaikselt oma tööd, pakun kohvi ja katan lauda, koristan teiste järelt alati laua. Alati kui läheme väljasõitudele on mul kaasas piknikukorv, sest keegi teine ei taipa seda minu eest teha.Vähe on neid, kes märkavad minu häid külgi ja esmaspäeval ma ei läinudki lossi, vaid istusin kodus , istusin arvutis, tegin lastele süüa, püüdsin läbi närida segamini köögist, mis mul eriti ei õnnesunudki, sest mul ei olnud kedagi, kes oleks välja viinud solgi ja nõusid ei saa ju pesta, kui musta vett pole kusagile valada. Nüüd olen jõudnud juba uude nädalasse ja jälle Põlvasse. Seekord veidi varem juba hommikul, et külastada psühholoogi, kelle teenus on mulle raviplaani järgi ette nähtud. Ootasin seda külaskäiku juba mitu kuud ja kui lõpuks aja sain, jäi psühholoog 20 minutit hiljaks . Kui olin end kiirkorras, kiirkõnes tutvustanud, siis hakkas ukse taga üks laps, meeleäraheitlikult karjuma. Psühholoog kuulas seda kisa 5 minutit ja siis tõusis ja läks ukse taha konflikti lahendama, kui oli raisanud ära mu vastuvõtu aja viimased minutid, pidin ma lahkuma. Tänaseks olen ettevalmistatud ja oma eluloo paberile pannud, et ta ei peaks uuesti algusest küsima hakkama.
Kui eelmine kord ootasin kaks tundi, et saaks uuesti ta jutule, oli ta oma märkmed nii kirja pannud, et ei saanud miskit aru ja küsis mult küsimusi, mis ei puudutanud üldse mind, et kas mu mees käib ikka iga nädal välismaal.Ehmusin ära, et kellest ta räägib, mu mees pole iial välismaal käinud, ehk lätis kooli ekursiooniga 7ondatel. Ja siis ka kargas ta vahetevahel püsti ja vaatas ukse taha, kuigi sellel korral kedagi seal ei karjunud.
Õhtul peale psühholoogi lähen jälle tantsima, ratastooli line tantsu. Nüüd lähen käin kasutan päevakeskuse võimalusi, käin läibi vee alt ja teen endale meigiga ette maski, sest mu nägu on muidu miskipärast justkui mu hinge kõverpeegel ;)

mõned mu viimased näputööd

Pole ammu kirjutanud
Kord pole aega, kord pole jaksu ja mõnikord kui muljetest tulvil arvuti taha istun, röögib keegi mu selja taga koleda häälega oma isikliku elu muljeid ja jälle ei tule miskit mõistlikku välja.
Avalikus internetipunktis on küll reeglid seinal, et ei tohi juua , ei tohi süüa ja kõva häälega rääkida, aga need reeglid kehtivad vist ainult külastajatele, kohalik luuahaldjas omab privileege, sest on kõrgema kunstiharidusega ja päevakeskuse juhataja sõber tundub vist.
Eile püüdsin kõigile kirjadele vastata aga mõni kiri jäi ikka vastamata ja mõni oskas mulle loengutki pidada mu eluviiside kohta.
Mul ei käi tihti külalisi ja kui selle üle siiralt rõõmu tunnen ja teistega jagan, siis hakatakse mind veel hurjutama.
Inimesed ei jagune vaid meesteks ja naisteks vahel on nad lihtsalt inimesed
Käisin eile trennis ja esinema kutsuti nägude järgi
Ma ei tantsi teistest halvemini ja raha polegi mul ja aega minna esinema 24. novembril aga haiget tegi ikka, et mulle ei antud ei kutset ega kutsutud ka suusõnaliselt
Elu ongi ebaõiglane aga vahel on see valus

Eilne päev kiskus kuidagi kiiva

Pension ei olnud enne lõunat laekunud, jäin poes lolli olukorda, kui tahtsin endale veidi kosmeetikat osta.

ARK ei võtnud vastu, kutsusin mehe ilma asjata endale vastu ja Põlva kommunaalis sain sellise shoki osaliseks, et oleks tahtnud kellegi kallale minna.

Olen mitme nädala jooksul helistanud sadu kordi sinna, et teada saada, kuidas prügiveolepingut sõlmida. Kodulehekülje peal pole muhvigi: ei uudiseid, ei võimalust lepingut sõlmida jne

Aadress ikka on, aga kui kohale sõitsime polnud kommunaalist haisugi, ei silti, ei suunda vaid suure tee ääres oli teeviit, mis näitas eramajade vahele , kus ei saanud ometi ühtki asutust olla. Tegime kvartalile tiiru peale ja läksime EMER PENist küsima, kus siis see Kommunaal on, saime ka vastuse koos imestusega , kuda me ei tea, et on ju eluaeg seal olnud. Mida tõrva mul on sinna asja, kui ei ela Põlvas

Läksime siis juhatatud aia juurde, kus "telliskivi" ees, ronisime autost välja ja marssisime mingi nimetu maja juurde pool kilomeetrit üle jäise õue.

Astusime sisse ja vahtisime üllatunult ringi, mingi luugikese kõrval oli kiri “kassa , mille klaasi taga istus kaks näitsikut.

Klaas lükati lahti ja käratati , et mida me otsime.

Vastuse peale, et otsime Põlva Kommunaali ja soovime prügiveo lepingut sõlmida , öeldi nipsakalt, et siin ongi, aga lepinguid sõlmime kolmapäeviti.

Ütlesin, et nüüd on mu hari punane, esiteks pole kuskil üleval kuna ja kus lepinguid sõlmitakse ja kus on see asutus, kuhu peab minema ja nüüd siis pean kolmapäeval tagasi tulema?!!? Nad soostusid, siis tegema minuga lepingu, aga siis helises telefon ja mina siis seisin seal pisikese luugi taga kargu najal ja kuulasin, mis asju siis tööajal aetakse. Kui ma olin mitu pikka minutit seisnud, läks süda täis. Marssisin taha ruumi, kus ülemuse ruum oli tühi, marssisin siis välja ja ütlesin mehele, et lähme minema. Üks näitsikutest, kes oli tavalisema välimusega, siis jooksis meile järele, et teeme selle lepingu ikka ära. Väga tore, sai ta minuga tegelema hakata ja sekundi pärast helises telefon ja jälle seisime nigu ullikesed seal pimedas koridorid luugi taga. Seekord ei räägitud liiga kaua ja sain oma lepingu kätte, millele pidin pimesi alla kirjutama, see et prügiveo hind oli 30 krooni odavam kui cleanaway-l, lahutas korraks mu viha.

Aga see oli jube alandav , et inimesed on sunnitud jooksma iga naca aja pärast mingisse prügiveofirmasse oma prügiveolepingut sõlmima, kus ei osata käituda, kus saad vaid alandada ja vihastada. Sain pool aastat rahulikult elada, kui linn tegi otsuse, et vahetab prügiveofirmat ja nüüd ma ei tea, kas mul viiakse prügi ära ja mis kell ma pean kasti välja tirima , sest mulle öeldi, et neil ei ole kellaaega, millal auto Põlvast sõitma hakkab. Kui mu abikaasa küsis, et pean siis kasti tänavale vedama kohe peale süda ööd eelmisel päeval, vaatas see näitsik mu meest kui tulnukat. Hinge teeb täis, et selliste soojate kohtade peal istuvad mingid harimatud ülbikud ja mina pean vaevlema oma sandipalgaga ja laskma end alandada sellistel.

Olin end näost lillaks vihastanud ja kuna tahtsin ARKis endale uusi lube teha, siirdusin kaubamajja meiki ostma, et pildi peal norm välja näha ja peita enda punetav nina ja lõug meigi taha.

Kaubamajas oli jälle ebameeldiv üllatus- teie arvel pole piisavalt vahendeid.

Mees aitas hädast ja ostis mu pudinad välja. Helistades pensioniametisse kukuti seal vabandama ja lohutati, et vast ikka tuleb varsti

Säästukas olles oli saabunud ka raha.

Õhtul hiljem, käisime mehega Räpina selvehallis „hilisõhtuses toiduklubis“(olen nüüd seal tihe külaline koos karvaste ja sulelistega, sest minagi olen nüüd töötute ja rahatute ridadesse sattunud ja pole midagi nina kirtsutada, kui mu sealsed kaaslased haisevad või mind pikali tõugata tahavad, sest inimest pidi ju liikuma panema vaid nälg, surmahirm ja seksihimu ning kui selle klubi liikmetel on hirm, et see suur naine st. mina, nende söögi ära võtab, siis peab ju trügima) ja ostsin allahinnatud kanapraadi, panin selle ahju. Kell 11 tuli see välja Puhastasin oma näo uhkest uuest meigist ja pesin end ja sättisin tudukleidi selga, siis sain lubada endale raasu midagi head põske pista ja supsata puhaste lõhnavate triigitud saksa linade vahele.

Võõras suletekk andis jubedaid unenägusid ja köha piinas, aga hommik oli mulle jälle sõber, sest elu on ju nii imeline. Iga päev on kingitus, olgu siis seiklusi vähem või rohkem ja iga ebameeldivuski on, kui taeva and, see on ju kogemus, mida ära ei saa mult keegi võtta.