Pühapäev on üks eriline päev

Minul käisid pühapäeval sellised erilised külalised , et ma olen nädal aega mõelnud, mida ma tunnen. Kui eelmine kord töötu olin , oli hetki, kus polnud elamises mitte midagi süüa

NO MITTE MIDAGI, mitte isegi ühtki terakestki, mitte midagi. Läksin tihti õhtuti magama tühja kõhu ja mõru meelega ning lootusetusega ja ma ei teadnud, mis saab homme. Inimestel polnud maksta töö eest rahagi ja keegi tõi kellassepale kellaparanduse eest mingit tangu, mida keetsid ja keetsid ja pehmeks ikka ei saanud.

Kui ma siis ühel õhtul neid tange keetsin ja pliidi all oli olnud hommikust saadik tuli ja elamine oli juba nii tuline, et raske oli olla ja lahti olid kõik uksed ja aknad et olla kuidagi saaks, astus uksest sisse vallavanem, et kas tohib , ise oli juba uksest sees. Ta tõi kastikesega ameerika naiste saadetud söögi kraami. Mu lapsed ei teadnud, mis on kuivikud, makaronid ja šokolaad, Nad jooksid ühest toast teise, kuiviku ja makaroni pakid surutud vastu rindu, ise röökides, MA OLEN NII RÕÕMUS

Pühapäeval oli mul sama tunne, et tahaks pisikese lapse kombel üles alla hüpata ja sama moodi karjuda täiest kõrist.

Kui pühapäeval kirikust koju tulin, istus mu söögitoa diivanil kolm nunna, kui kaunid suitsupääsukesed oma kenade nunnarüüde ja särasilmadega. Mu tuba oli täis soojust ja vaimsust ja midagi sellist, mida ei oska sõnadesse panna.

Nende külakostist jätkub veel mitmesse nädalasse ja mul pole millestki puudus.

Kui helistasin ühele neist õdedest, et teda tänada ja et ma tahaks kohe midagi ilusat ja erilist ja head kellelegi teha, ütles ta, et kirjuta üks ilus luuletus.

Ja nii lihtne see ongi?!

Eile õhtul kui mu eksämm helistas, kelle poja lesk ma oleks ku ära poleks lahutanud, ja me vestlesime tükk aega, kumbki rääkis oma elust, küsis ta, kas ma loodan Looja peale

Et Jumal hoiabki mind, et mul millestki puudus poleks, et mul oleks sellised sõbrad, kes mind hädas maha ei jäta ja et kõik see on Jumalast, kui ma ta peale loodan

Ja mind siis kummitabki ta küsimus

KAS SA LOODAD LOOJA PEALE?!

Eelmine neljapäev sai sõidetud "lähivälismaale"

Käisime Hiiumaal õppereisil ja ööbisime RMK Ristna looduskeskus

Oli vahva reis ja tore kohtuda vanade ja uute tuttavatega

Kohtusime Sipeko inimestega , kes tegutsevad ka puuetega inimeste ühistus nagu meie AEKOPIKO. Sipeko juhid ja liikmed võõrustasidki meid Ristna looduskuses, olid valmistanud meile vahva kava, toredad mängud ja meeleolukad retked mere äärde ning tuletornidesse. Valmistasid meile maitsvad eined, katsid mitu korda päevas kaunid lauad kõige hea ja paremaga ning kütsid igal õhtul sauna.

Sain teada, kes on tõrvakõplased ja odratolgused ning pätaka valla mehed ja vandiraiujad.

Magasin mõnusas lastepärases puuvoodis oma kena sõbra õega. Kellega enne reisi varakult leppisime kokku , et jagame tuba

Kuna olime kõik ühes toas, nii mehed kui naised, siis jagasime voodit. Mina magasin alumises kastis ja tema ülemises.

Olen talle väga tänulik, et ta sõna pidas ja minuga ikkagi paaris oli, kuigi eraldi tube seal ööbimispaigas ei olnud.

Õhtul oli karaoke laulmine ja saun pärast maitsvat õhtusööki. Võõrustajad olid valmistanud maitsva salati ja seenekotletid. Pakuti ka Hiiumaa koduõlut, millele pistsin vaid sisse keele sest kardan igasugust alkoholi . Kotlette ka maitsesin ühe hambatäie, et teada mida head meie sõbrad meile valmistasid. Hommikul siirdusime RMK looduskeskuse perenaise Urvega mereäärsele retkele. See Urve oli fantastiline naine, keskeas kena noorik ma ütleks, käbeda sammu ja köitva jutuga, ise pisike ja sale. Kui palju saime teada metsa ja mere kohta ja miks puudel on habe küljes ja miks mereäär on täis kasvavaid elusaid oksi, mille juurt ei näe, aga on nagu kuusk, aga puud ennast nagu polegi, kuidas kasvavad mere ääres erinevad taimed ja kust on pärit iga kivikild või taim.

Vahtisin suu ammuli, kõrvad kikkis ja tatsasin ta kannul üle kivide, üle lompide, üle mätaste läbi põõsaste ja puude ja ohakate.

Peale seda retke sõime lõunat ja siirdusime Kõpu tuletorni.

Tee peal teadis meie särtsakas giid, kuidas ehitati see torn, kuidas kasutati ja millal juurde ehitati jne. Kuulsime legende ja uskumusi, kuidas üks Jaani nimeline mees olevat ütelnud, et tema küll Kõpust naist ei võta, taa läheb toob Soomest ja kuidas ta siis Soomest tagasi olevat tulnud nii suure trukiga, et randa laevaga kiviga kokku põrkas. Ja kui rahvas küsinud, kus see Soome naine jäi, rehmanud ta vaid käega . Käisime siis ka seda kivi kaemas, lähedal kalurionni ja tormist merd, sest reedel tõusis nii suur torm, et laevaliiklus peatati ja tee peale oli kukkunud hulga puid.

Ronisin minagi Kõpu tuletorni üles ja olen selle üle ilgelt uhke

Mõtlesin, et kui juba sinna läksin , miks peaks rumala näoga seal all vahtima , üles ei olnudki nii raske ronida. aga alla tulek oli hirmutav, iga aste oli ju raiutud nii, kuidas kivim lubas ja iga aste oli ise kõrgusega. Tormi tõttu oli elektrivalgus ära ja ei näinud ka kuhu astusid, Tornivaht lubas mul kuklast kinni võtta, kui kukkuma hakkan

Nii me siis seal kahekesi alla ronisime, kaks endist baleriini nagu hiljem välja tuli

Peale väikest pausi, kui kuulasime sotsiaalministeeriumi asekantsleri juttu, mindi Ristna tuletorni ja tormist merd vaatama, aga mina sinna ei julenud minna, sest kartsin, et ei saa hommikul voodist välja, kui liialt palju oma jalgu kasutan, mida tavaliselt eriti ei tee.

Õhtul oli kutsutud laulma ja musitseerima meeldiva häälega musikaalne noormees Kaupo, kelle muusika saatel uinusin kaunitesse unenägudesse, kuna ei suutnud enam all istuda , ronisin teisele korrusele oma voodikasti ja kuulasin muusikat läbi põranda, kuni tuli lõpuks uni. Hommikupoole kakkusin köha ja kartsin, et jään haigeks , aga tänu taevale ei ole veel jäänud. Hommikuks oli torm vaibunud ja asusime kodu teele . Tee peal külastasime Sipeko kauplust, kus imetlesin kaunist käsitööd ja vahvat sisekujundust

Praami peal hakates end autode peale laadima, löödi mu käsi auto ukse vahele , röögatasin nii, kuidas mu hele hääl võttis

Autojuht tormas mu juurde ja määris mind Aloe Vera kreemiga ja imede ime, mu käsi on täna täiesti terve ja isegi mingit kriimu pole peal. Kartsin et nüüd on katki kõik mu sõrmeluud ja paremal juhul on käsi sada aastat sinise plekiline. Sõitsime edasi ja autojuht lohutas mind, et kreem millega mind tohterdas, on ime hea ja aitab mind kindlasti ja õigust tal oligi , suured tänud talle. Mingil hetkel kukkus keegi reisiseltskonnast hädaldama, et ta sureb nälga ära , siis siirdusime Pärnus suurde kaubamajja toidu jahile. Kuna minul raha polnud, jalutasin niisama, sest õues külmetada ei tahtnud ja bussis ka poleks hea olnud kükitada. Nalja sai ka, sest Lions klubi korjas mingi kampaania jaoks raha ja need hästi kindlustatud pikkades mantlites vanemaealised mehed püüdsid mind mu promeneerimisel kinni, et mida ma mööda kõnnin. Kuna olen keskmisest pikemat kasvu, vaatasin neile pea lae peale ja ütlesin, et endalgi ei ole, kuda teile siis saan raha anda. See härra vahtis mind siis alt üles ja ülevalt alla ja ütles, et ei paista kuskilt, et mul raha pole. Läksin bussi ja itsitasin, et saage tuttavas rikkuriga. Ega mulle selja peale pole kirjutatud, et mu maani täisvillane mantel on kaltsukast ostetud ja tohutu mitmemeetrine sall saadud riideabist. Jätkasime kodu teed , sõime teeääres veidi võileibu ja jätkasime reisi. Koju jõudsime sügavas pimeduses, aga mõnusalt ja rõõmsalt väsinult.

Eile käisin perekoolitusel noorema tütrega ja sain veidi kõrvetada, aga see ka õppetund, et suu tuleb koomal hoida. Täna käisin lossis maalimas ja peale lõunal täiskasvanukoolitusnädala avamisel. Tegin kaks kruusi. Homme lähen Põlva bussijaama kauplusse appi, ehk saan seal mõne asjaga kasulik olla, võite mind seal kohata, kui tee juhuslikult mööda viib. Olen seal 9st kolmveerand neljani. Võtan kaasa ka värvid, et maalida midagi põnevat. Õhtul sõidan jälle Tartu ratastooli trenni. Ongi vaja sõbsile helistada, et kas ta mind enda juurde ööseks võtab.

sai jälle harjutatud kätt

ühest nädalast teise

Olen 4 lapse ema

2 lapse vanaema

ühe lapse kasuema

tahan väga olla hea ema

ja ka hea vanaema

kuidas see välja tuleb ?

vahel tuleb, vahel mitte

vahel ei tulegi kuidagi

mõnikord on tunne

et olen täiesti läbikukkunud,

lapsevanem, vanaema, kasuema

püüad, püüad aga välja tuleb nagu alati

või hoopis hullemini

saan tihti kokku naistega,

kes on ka emad ja vanemad

nemad ütlevad

et ole rahul kui lapsed tulevad koju

ole rahul kui nad lähevad ruttu minema

oota neid rõõmsalt ja ära kunagi ütle neile midagi ,

sest muidu nad ei tulegi su juurde enam

kuidas on siis õige

ja mis on vale

mida olen teinud valesti, et nad ei tule

mida ma olen teinud valesti

et nad tulevad ja ma nendega rahul ei ole

kas see on õige

et PEAN olema vaikides

tasuta hotell ja kokk ja pesunaine ja koristaja

et tulen kirikust ja leian

põrandalt kusised püksid

diivanilt räpased sokid

kõikides tubades segamini asemed,

kõikjalt pesemata nõud ja köögist tühja külmakapi

ja alustan otsast

korjan kokku need riided ja nõud ja jne

ja olen rõõmus, et mul on see võimalus?

Üks sõber, kellel on poeg surnud

ütleb,

et mida ma vingun ,

et kui hea meel tal oleks

kui tal oleks kellegi järelt koristada

temal pole kedagi, aga minul on see rikkus

ja ma olen rikas!!!

mul pole igav, kui mind on jäetud omaette

kas ma olen mingi imelik,

kui ei taha ma olla tasuta hotell inimnotsudele

selge, ma olen siis emis

olen kasvatanud üles pesakonna põrsaid

ma ei taha olla mingi vingats

ja samas ei taha olla ka vait sest

ma püüan kõigest väest

teha oma lastele ja lastelastele

kena kodu mis ei õnnestu mul

ja nüüd mida ma vingun

nagu mu isa ütleb et nagu ise nii asi

samas ma ei taha jääda üksi

kui ma hakkan ütlema et,

pange ära pange ära pange ära

kõik need asjad mis te ise kasutasite

siis ehk lapsed leiavad,

et olen mingi vinguv vanamoor, kelle juurde ei tahagi tulla

Laupäeval kutsusin abilise

pühkisime suure sodi välja,

tassisime välja vaibad

pesime ära kõik mustad nõud

panime ära kappi

abiline tegi põrandat ka natuke märjaks mopiga,

ehk saigi suurema musta nii kätte

silmale oli juba meeldiv vaadata ja südamel hakkas kergem

kui pühapäeval kirikust tulin, kukkusin ahasveeru veerele

prügikasti asemele oli tekkkind mägi

kõrguvana mööda nurka, mis ei paistnud läbi

minu kena söögilaud oli päris segi

keegi ei ütelnud kes seda tegi

ja mu koristatud tubades oli käinud läbi

nagu mingi tulispask, kellel polnud häbi

jätta maha kõiki asju mida oli puutund

päris kõike segada polnud ta ka suutnud

naeratava vanaema jätsin kirikusse maha

morni näoga vana ema hakkas vaikselt halama

korjas kokku seda sodi, mis oli kukkund maha

segaduse peale oma tuska hakkas maha valama

ja siis mõtlesin, kas tahan olla see või teine

ja siis mõtlesin, kas paha on olla see või teine

ja siis mõtlesin, kui tahan olla kuri muri

siis ma olengi see vana kurimuri

ja kui tahan olla kena

olen rõõmus vanaema

sättisin aknaid ka diivaneid ja toole

katsin neid kattega, silusin üle

pesin nõusid ja ja tegin süüa

korjasin õunu ja ja vaatasin õue

korjasin pesu ja peitsin õunu põue

pugesin põhku ja lootsin

et täna tuleb ilusam päev

ja ongi ilus päiksega sügispäev

iga päev on kingitus

nüüd lähen lossi maalima

kui mure on pool anna ära

kes siis teise muret tahab
veeretan seda mure palli
ühest väravast teise

tõukan ära värava
taha
plaksutan käsi

sain nüüd lahti

mõtlesin kes mu muret tahtis
läks vist ära teisele poole lahte
istun maha

vaatan selja taha
jälle istub ta mu kukil

kui on mure

pool anna ära

kellele annan

kallile ei saa

kukub ta kaelast siis alla taas

veel suurema ja raskemana

kui enne oli

lähen välja

endast välja

toast välja

mure eest ära

välja

jooksuga üle välja

poen hulka

inimeste hulka

puude hulka

põõsaste hulka

siis ehk ei leia mure mind üles

kui hoian midagi süles

näputööd naistetööd meestetööd

mingit ööd

otsin ükskõik mis tööd

et mure ei leiaks mind üles

kui on mure

pool anna ära

kellele anda ja kuhu

vana varese suhu?

las ta siis viib mu mure ära

lukku murest eest panna värav

on vaja ruttu jõuda

et ta ei jõuaks sõuda

minu õue

mu kallite põue

kui mure on
pool anna ära
kellele?

täna maalisin lossis jälle