MA KÄISIN PULMAS

Mind ei kutsutud pulma, ma ise läksin

3päeva pärast pulmi läksin külla oma kallile sõbrale, kes läks laupäeval mehele

Maalisin üleeile hommik otsa oma kallile sõbrannale ja tema kaasale paati, savist paati

Maalisin ja maalisin, maalisin ja maalisin niiet lõpuks olin oma tööga rahul või mõtlesin et rohkem ei mäkerda, kui ei taha oma tööd päris untsu ajada. Vabaharidus seltsist ostsin savist toorikud ja ma sugugi ei lootnud, et nendest toorikutest midagi ilusat tulla võib

Kui me mingeid pudeleid kunagi mingi kalalaada jaoks mäkerdasime, siis jäid need küll koledad, matid ja kahvatud.. Üks armas sõbrake tõi mulle kunagi suvel portselanivärvid, mis muutsid mu töö eile lausa imeliseks.

Lõpuks marssisin paadid ja „kaapekakk“ rõõmsalt kotis kolksumas koju.

Ma ei raatsinud oma kalleid värve ära visata ja tegin oma poja sünnipäevaks kena tassi, kuhu pintseldasin mõnuga kõik värvid ülestikku ja kõrvuti, niiet sai tore värviline kruus. Kodus kukkusin neid küpsetama, Rasmus aitas veel Rolli tassile nime ja näo peale maalida ja siis hakkasid paadid ja tassid voorima ahju poole . Rasmus tegi veel nimed kodustele supikruusidele ka

Kui paat , mis ma pulmakingiks tegin oli jahtunud , pakkisin ta kotti, ilusa puhta käteräti sisse ja tema teekond pruutpaarini võis alata.

Eile hommikul käisin arsti juures , siis kiusasin oma kena raamatukogu haldjat mitu tundi, oodates karjäärinõustaja kellaaega. Ajasin ta kolleegi marru oma pika kohalolekuga.

Siis oskasin karjääri nõustaja käsi laiutama ja tööturu ameti ametniku nõutusse olukorda panna.. Sain ka teada kui vähe raha mulle töötukassa maksma hakkab. Tatsasin siis päevakeskusesse, et oodata invabussi Kell 4 ta saabuski ja siis hakkasime tee pealt rahvast peale korjama, et jõuda poole kuueks ratastooli tantsu.

Rõõmsate ja vahvate tantsukaaslastega edenes Tartu tee, kui meeldiv silmapilk

Kivilinna gümnaasiumi ees ootas mind eriline kingitus

Mulle oli tehtud personaalne tantsutool, Tartu invabussijuht oli teinud

See oli imeline tunne, et liikusin edasi kui pilvedel ja trenn polnud enam nii väsitav ja võimatu nagu eelmistel kordadel oli olnud vana raske tooliga.

Mu laps ja lapselaps särasid äkki saalinurgas, sain neid veidi põgusalt kallistada trenni jooksul ja järel. Laadisime oma kehad ja toolid bussi ja reis võis jätkuda Põlva poole tagasi. Mu kallis sõbratar ei mäletanud, et ta lubas mind enda poole ööseks , aga ma olin tark tüdruk et helistasin ette. Vastu võeti mind kenasti ja kingitus võeti kohe kasutusele

Nüüd olen oma armsas kodus ja uut väge täis

tusase hommiku kurblik laul

Laual on vaid mustad nõud

Rahakotis aga põud

Lõuna nõud saan puhtaks küll

aga pada pliidil külm

sinna panna miskit pole

teel nüüd liha jahti olen

olen 20 aastat laulnud

nüüd on minu laulud lauldud

riimid need ei jäta maha

olin hea või olin paha

jälitavad igal sammul

käivad aina minu kannul

lähen õue, tuppa, poodi

aina laulan ja ka voodis

on mul meeles aina riimid

unemaalgi nendes triivin

Kui inimene midagi väga tahab, siis ta seda ka lõpuks saab

Olen juba mitu aastat tahtnud minna ratastoolitantsu.
Tartu naised, kellega ühes puutega naiste ühingus olen, juba ammu käivad , aga minul on kogu aeg mingi taksituste jada jalus olnud. Kord ei saanud ma teada millal tantsitakse, alles pärast kui asi juba toimunud oli, lugesin lehest, kord ei olnud mul tooli, kord olin ise haige, või olin hõivatud, tööga, laste probleemidega, millega iganes. Ühel korral õnnestus mul rännata isegi tooliga Tartu linna, aga trenni kohale ma ei jõudnud, sest sõber kes mind autoga viima pidi, unustas end jutustama ja ma jäingi jälle trennist ilma. Hiljem teised sõbrad, kelle juurde ma ratastooli hoiule jätsin, juba helistasid ja palusid, et ma nende ratta kuuri ei ummistaks oma kolaga. Kui perega ja autoga linnas käisime tõime siis sama targalt tooli koju tagasi ja õhtutundidel kui jalad väga viletsad olid, kärutasin temaga siis natuke oma aias, sest kaugele temaga minna ei saa, tool on selleks liiga robustne, vanaaegne ja kohmakas. Jõuan tänavanurgani ja olen esimeses asfaldiaugus kinni. Selle aasta septembris sain ma lõpuks ühendust projektijuhiga, kes korraldab seda ratastooli linetantsu. Leppisime siis kokku, et kuna jõuan linna, kuhu peaks mulle vastu tulema invatakso. Võtsingi siis teisipäeval ette vahva reisi. Kolistasin oma väravast välja seljakoti, kargu ja ratastooliga, värval tuli vastu mu pesamuna, kes tuli just koolist ja aitas mind väravast välja, et saaksin lihtsamalt bussijaama. Mu aiavärav, mis avaneb Räpina bussijaama, on vedruga ja iga väljuja hammustab värava vahele , sisenejale on ta sõbralik aga välja minna on ebamugav. tatsasin siis oma kraami koormaga bussiootepaviljoni ette pingi juurde, sättisin tooli reisivalmis, harutasin lahti ja kruttisin kokku Istusin pingile ärevusega bussi ootama. Kartsin, et kuidas suhtub minusse bussijuht, kas ta aitab mind, või laseb mul ise oma koormaid pakiruumi punnida, või kas ta üldse mind mu kolaga peale võtab ja kas see kummalisel ajal väljuv buss üldse olemas on, polnud ma ju kunagi selle bussiga sõitnud. Kui kell sai kolm, sõitis ette Pärnu bussipargi buss, küsisin pileti Tartusse ja ütlesin, et mul on üks asi ka pakiruumi panna, kas bussijuht oleks nii lahke ja aitaks mind, tema naeratas ja ütles et ta teab, oli ju minu toimetamisi parkimisplatsil aega parajaks tehes näinud. Reis võis rõõmsalt alata, Tartus oli lahke bussijuht jälle kenasti platsis, kui olin bussitrepist oma keha ja kargu ja koti alla korjanud. Kärutasin siis ratastooli Gargobussi ukse kõrvale, kuhu oli kokku lepitud kohtumine invataksoga. Enne seda, kui jõudsin end ümber nurga kolida, taipasin veel ühte kena neiut saata endale bensukast kohvi tooma, tema kaaslane oli õnnistatud seisus noorik ja kohvi oodates sai mõnusalt lobiseda lapse ootuse rõõmudest ja raskustest. Nagu ma ümber nurga sain ja oma keha toolile olin just istutanud, et kohvist ja päikselisest sügispäevast hetke rõõmu tunda, oli invatakso kohal. Lahke autojuht aitas mind bussi ja reis jätkus meeleolukalt mööda Tartu linna. Bussis istus juba ees juba mu vana tuttav Maarja Kaplinski, kellega rääkisime suvest ja luulest ja tööst ja õppimisest jne. Nende teemadega tuli taksojuht ka vahvalt vestlusse kaasa, kui tal bensiini võtmise ja reisijate abistamise vahel mahti oli . Tartu puuetega inimeste koja juures hakkasid tantsijad, kes ootasid lahtise ukse juures bussi sisse sõitmist hõikama, et seda pruuni tooli pole meil ju kunagi onud, kust see tuli. Bussijuht siis naeris, et seda uut tantsijat pole meil ka olnud, minu peale näidates. Rõõmus ja sõbralik seltskond sai lõpuks kokku korjatud linna pealt ja siis jõudsimegi lõpuks Kivilinna Gümnaasiumi trepi ette. Trepi ees oli kena kaldtee, aga uksest sisse saamine oli juba väike katsumus. Kellel oli kehvem tool, see omal jõul edasi ei saanud, kuigi lävi polnud sugugi kõrge, selline väike randikene. Kuna olime suure pundiga, siis sai üksteist aidata ja see pisike nõks ju meid entusiastlikke rändureid ja tantsulõvisid ei peatanud. Lift käis mingi nipiga ja sisse mahtus vaid üks tool või kaks väiksemat ja keegi pidi koguaeg võtmega kaasa sõitma. Marguse abiline, kena noormees, mängis meile siis liftipoissi. Kui me seal siis teosammul ülessõitmise järjekorras edasi liikusime, saabus bussitäis rõõmsaid sõpru Põlvamaalt: minu noorema tütre armas sõbranna ja endine pinginaaber Stella ning meie pere kallid sõbrad Vaasid kahe lapsega. Saal oli ilus suur ja peeglitega. Tantsuõpetaja, kena noor ja armas noorik, teatas meile kohe tunni alguses , et me peame varsti mingi aja ilma temata hakkama saama Küsimuse peale miks, ütles ta, et läheb veebruaris sünnitama. See oli rõõmustav uudis. Hakkasime siis hoolega tantsima, mina olin ju esimest korda ja ei teadnud midagi mis tegema peab, teistel läks väga kenasti , aga mina olin kui mingi häda seal keset teisi, ega ma nii kohmakas polegi, aga mu tool takistas mind ikka väga. Kui teised olid juba keerutanud kaks tiiru peale, siis mina punnisin veel esimest tsõõri lõpetada. Aga nii vahva oli, mõne asjaga sain ikka hakkama ka ja tunni lõpuks hakkasin juba taipama, mis minult oodatakse. Ega see line tants ratastooliga ikka lihtne pole, peale selle et pead tantsima , pöördeid ja ja liigutusi tegema , on tarvis veel rivis ka püsida. Kui tund oli lõppenud proovisin Maarja pisikest ja kerget tooli ja sain aru, et minu kohmakus polegi tingitud mu enda kohmakusest, vaid hoopis tooli omast. Tagasi bussi kolides olime targemad, kes jaksas läks trepist ja kes suutis see tiris kaasa ka oma tooli, siis läks vähem aega, sest ühe kaupa liftiga sõitmine oli ikka hästi aegavõttev tegevus. Kui trenni sõites sain mina esimeste hulgas auto peale, siis tagasi sõites olin viimane, sest läksin ööbima isa juurde ja isa elab mul Kivilinna Gümnaasiumi lähedal. Kõik olid juba oma kohad leidnud ja mind sõidutati kui kuningannat tooliga mikrobussi. Panin küll korraks silmad kinni, sest kuidagi kõhe oli sõita mööda raudteed kui ise ei juhi vaid keegi sind sõidutab. Invatakso juht on kogenud ja kindla käega ja kui teine kord oma elu ja ihu tema kätte usaldan, loodan tsirkust enam ei tee. Naised kojusõidu ajal soovitasid mul uue tooli muretseda, et selle Stalini aegsega ei saa ju tantsida. Keegi hõikas veel, et sellega sõitis Stalin ise, sellega ei tohikski tantsida. Isa kortermaja ukse ees aidati mind bussist maha ja isa tuli trepile vastu, sikutasime kahekesi tooli tuppa. Istusime isaga kahekesi köögis, pidasime videvikku ja muljetasime minu vahvat päeva. Tundsin, et olen justkui jälle väike tüdruku tirts, kes tuli koolist koju, isa kaitsva tiiva alla. Järgmisel hommikul olin veel õhku täis, et kui toreda asjaga ma hakkama sain. Kui oleks vaid mu rahakott paksem, käiksin sinna trenni iga teisipäev, järgmisel teisipäeval saan minna, sest pean niikuinii olema sellel päeval Tartus arstilkäigu pärast. Aga edaspidi vist juba ei saa minna. Kui just mingeid vahvaid sponsoreid kuskilt välja ei ilmu.

Ma pühitsesin täna pühapäeva

No tõesti kõigest hingest Hommikul hakkasin kella 10 st pihta ja õhtul kell pool 9 lõpetasin ja siiis kukkusin oma teismelisi poegi kasvatama, sest selle pühapäevatamise peale oli kuidagi palju auru äkki mu sees, kusjuures tavaliselt peale kelle kolme pole ma sugugi enam pooltki nii arukas kui kohe pärast ärkamist.Tavaliselt on mul vaid kaks tundi produktiivset aega hommikul, kui suudan olla värske , tubli ja rõõmus, ülejäänud aja tuian kui elus laip ja kell 3 on nii raske see olemine, et pane tikud silmade vahele, hoia peast ja kõhust kinni, et ümber ei kuku või valju häälega oigama ei hakka. Kui siis saan veidi pikutada, jaksan ka kuidagi edasi tuiata , aga midagi täpset ja tähtsat ma õhtupoole reeglina ette ei tohi võtta , sest lihtsalt kurvad kogemused tuletavad end meelde , olen paar ilusat nõud ära lõhkunud ja kaks korda oma armsa auto puruks sõitnud. Kõik ainult sellepärast, et vahel hindan oma võimeid üle ja unustan ära, et õhtul peaks nagu madalamatel tuuridel elu võtma.
Käisin hommikul karismaatilises kirikus muusikuks, lasin end lõunaks koju tuua , toitsin end jooksu pealt ja siis lasin end viia metodisti kirikusse magama.
Ma lihtsalt ei suutnud peale kella kolme enam ristiinimese moodi ilusti saalis istuda, hiilisin vaikselt teise ruumi ja tukkusin seal diivanil, hiljem tänasin Jumalat , et kellelgi selle aja jooksul pissi häda ei tulnud ja mind sealt möödaminnes ei avastanud, pool viis võpatasin selle peale, kui Soome külaline eesttoast röögatas:"Ära pelga!", vedasin siis oma ihu saali poolele tagasi ja laulsin oma heleda häälega rõõmsalt lõpulaulu kaasa.
Sõbranna kallis hing viis mind veel autoga poodi ja siis me veel istusime "Allikas" ja kuulasime uudiseid Iisrealist, tegime enestele hilisõhtust söömaaega, nautisime seda ja jutlesime.
Koju tulles olin veel nii väge täis, et kukkusin lastele võileibu vorpima ja neid puhtusele korrale ja kasinusele käsutama.
Kirikukleit tolgendab trepikäsipuul ootamas kuna ta ülemisele korrusele riidepuu peale viin, poisid said suure punnimise , sõitlemise ja pisaratega puhaste linade vahele, nii saan minagi minna ja end siruli visata.
Mukile lobi ette, uksed lukku ja unemaale, homme ka päev, kui Jumal lubab

üks pusa ja kaks susa

on sügav soe sume sügisööö
ja suvi polegi justkui otsa saanud
noored armunud suruvad end turuputka nurka ja susistavad seal
kui nendest möödudes ehmun ütlevad nad mulle tere
ritsikad siristavad meeleäraheitlikult ja õhk on kuidagi karge aga samas ka soe
tänava valgustuse paistel on kõik veel niiiiiiii roheline
istun üksi õues sest tuppa minna veel ei taha
seal on kaks ogarat teismelist kes itsitavad ja ajavad mind pimedasse kitsasse kohta
ma ei tahtnud sinna minna
läksin välja
majast välja
endast välja
ja nüüd mu keha on aias toolil aga hing solberdab kaelani järves
kehaga ei saa sinna minna, sest vesi on vist juba külm...
istun siis üksi öös , vahtides pimedusse
mõnes toas on valgus aga mõnes televiisor
ja mina olen aias sügise kütkes...

MA OLEN VABA!??

Hästi kummaline on olla, ku paljusid vastikuid asju enam ei pea
Ma ei pea enam kunagi kannatama teiste lohakuse laiskuse ja ükskõiksuse all Ma ei pea enam kunagi roomama voodialuseid pidi ja kapitaguseid ja laua aluseid ja pingitagusied pidi , korjamaks teiste lohakile jäetud klotse, mänguasju pliiatseid ja mida iganesMa ei pea enam kunagi õngitsema laua pealt sodi kuhja alt rühmapäevikut , ega leidma oma vahendeid rebituna, retsituna närituna jne sahtlipõhjadest kapi ja voodi tagustestMa ei pea kunagi enam peitma isiklikke asju ja kandma neid kramplikult kaasas, et mitte karta, et keegi paneb mu plaadid tünni või viskab mu riided prügikasti
Ma ei pea enam kunagi taluma kellegi kapriise ega kartma alandusi süüdistusi ja ebaviisakust.
Ma ei pea iial veetma unetuid öid enne tööle minekut, olles hirmul mis totrusi mu kolleegid plaanida suudavad.
Ma ei pea iial enam püüdma kramplikult meeles pidama, mida räägin ja teen, et seda kõike mu enda vastu ära kasutada ei saaks
Ma ei pea enam taluma alandusi ja mõnitavat käitumist
Ma ei pea iial enam kartma , mis arvatakse minust kui istun õues või pikutan murul
Ma ei pea iial enam kramplikult vaatama, et mu laste jalad oleksid kogu aeg kaetud ka suvel
Ma võin lasta käia oma lastel ja lastelastel ringi nii nagu neile meeldib ja ma ei pea põdema, mis arvab küla , mida arvavad mingid funktsionäärid jne
Keegi ei saa enam tulla minu peale karjuma, mind süüdistama , ähvardama, inetute sõnadega nimetama.. MA OLEN VABA!!!
Aga ka rahavaba.
Kas ma siis olen ikka vaba
Nüüd olen ma vist millegi muu kütkes, nüüd olen oma hirmude kütkes, kas san maksta maksud , kas mu pere saab söönuks kui on makstud maksud
Olen nii kartnud nälgajäämist, et ma ei mahu enam oma väikesesse kööki
Koperdan nüüd seal kartulite, makaronide, peetide, porgandite, kurkide,tomatite, pudrupakkide, kaerakliide, kuivikute ja ma ei tea mille otsa
Nüüd olen ma mures, et need asjad hukka ei läheks
Püüan teha sisse, püüan teha süüa,
püüan neid sorteerida ja ladustada
Kas ma olen vaba?
Ma vist ei oskagi olla vaba!?

Töötu tüdruku kummalised mõtted

Sellel sügisel olen siis tööta tööline
Hommikul ei pea ma tõusma, kui just ei taha olla hirmus tubli koduperenaine ja oma tiinekaid kiusata
Peaks vist tegelikult hommikul hirmus vara tõusma ja istuma pudrukausiga poiste nina alla
Muidu tormavad hiljaksjäämise hirmuga ja tühja kõhuga pea ees uksest välja, riide rada kapiuksest selja taga sabas, sest pole ju aega rahulikult vaadata, mis selga saab ja õhtul lihtsalt ei viitsi asju valmis panna.
Mina muidugi mütttan poole ööni võileibu teha, sõiduraha otsida, süüa teha, koristada, poes käia ja ei saa enne kaheksat järgmisel hommikul jalgu alla. Selleks kellaajaks on juba kas kõik läinud või lootusetult hiljaks jäänud.
Võileiva pakkumine jääb vist varsti ära, sest see pidi kõige kallim toit olema ja töötu abirahaga ei saa nagu kallieid asju endale enam lubada. Pean oma mõistuse tagataskust välja võtma ellujäämise teadmised, kui eelmine kord töötuks jäin. See oli kuskil 80 ndate lõpus. Sõime siis ohjeldamatult praekartulit ja jõime taimeteed peale.
Naabrinaine müüs piima võlgu ja mingi memmeke tõi mehele kella paranduse eest igivana tangu.
Keetsin neid tange vahel mitu päeva
Nüüd pole lehmatädist naabrinaist
ja piimasuppi vist hommikul eriti enne kooli pakkuma ei hakka.
Siis olid lapsed väikesed ja oli elutempogi teine.
Koolilapseks said nad siis, kui uuesti tööle sain, tegin ise endale ja külanaistele töökoha
Nüüd olen 13 aastat vanem ja entusiasmi hakkama saamiseks polegi nagu ja ei tahtmist ega jõudu.
Huvitav kaua ma siis siin kodus norutan, homme torman juba arvuti koolitusse ja järgmisel nädalal oli vist ka mingi koolitus
Koju ma virisema vist ikka ei jää, aga siuke urgu peitmise tunne on küll peal.
Paneks ahju kütte , sööks midagi head ja tõmbaks teki üle pea.
EI SAA!!!!!
Poisid tulevad varsti koolist ja siis on nad peadpidi külmkapis ja et nad hommikuleiba ära ei sööks , pean midagi vaaritama.
Ajan nüüd kargu alla ja kööki pliiti kütma, ehk jaksan mõne nurga hiilgama ka nühkida, siis on endalgi hea vaadata, teised ju niikuinii ei näe, ei mind ei mu elamist.
Ükskord kui olin hirmus kaua koduperenaine olnud ja ja selle kodus olemisega endameelest juba jaburaks läinud, värvisin pea lillaks , et natuke rutiini lõhkuda. Mitte keegi ei näinud, kõndisin oma pere keskel selle peaga 3 päeva, enne kui mu emale külla sõitsime ja see kohe mind nähes koleda häälega röökima pistis.
Nüüd küll külmetavad juba mu paljad varbad, lähen teen tule pliidi alla
See on ikka hea, kui oma küte on, kütan millal tahan ja praegu ongi see tahtmise koht